Kosmose pikk vari. Maniakkide Tänav

      Kõikjal noormehe ümber vilkusid tuled. Kõikjal tema ümber oli pimedus.

      “Kalle? Kalle!”

      Kalle tajus, kuidas teda kätel kanti. See oli imelik tunne, sest peaaegu täismeest ei kanta kätel just kuigi tihti. Suure vaevaga sundis ta end silmi avama, et uurida, kes ja mispärast teda tassib. Ta oiatas, sest silmad lõid jalamaid tuld välja ja ta sulges need kiiresti. Kuid ta oli näinud selle lühikese vilksatuse jooksul piisavalt, et teada, kes teda kannab. Suur ja vägev punane habe oli varjanud noormehe kogu vaatevälja. Selle habeme omanik sai olla ainult ta isa. Aga miks? Miks teda kanti? Miks ei suutnud ta ennast liigutada, miks valutas kogu ta keha?

      “Rutem! Rutem!”

      See oli ema hääl, veidralt kärisev ja katkev. Kalle püüdis meenutada, mis oli juhtunud. Reaktor, mingi plahvatus... see oli kõik. Pea käis ringi ja mõtted, mida ta koondada püüdis, voolasid laiali nagu mahavalgunud vesi. Veel mõni rappuv samm, ja tema ümber surisesid äkki meditsiinilised masinad, teda süstiti, miski surus rinnale, randmeile. Valu ta tuikavas kehas taandus, mõtted muutusid selgemaks.

      “Kuidas poisiga on?”

      See oli jälle ema.

      “Parem,” pomises Kalle, et teda rahustada, kuid tundus, et keegi ei kuulanud teda.

      “Temaga on korras, põrutus ja kerge põletus, varsti on ta jalul. Teie endaga on hoopis halvemad lood. Kardan, et minu võimalused jäävad siin hätta. Peate kiiremas korras krüounne minema, et teie seisund ei halveneks. Küllap Maal teid korda tehakse.”

      Keegi puudutas Kalle õlga.

      “Kalle, Kalle, kas kuuled mind?”

      Noormees avas ja pööras suurivaevu silmi. Isa suur kogu kõikus tema kõrval, tema selja taga aga paigutasid Juha ja Juliusz ema juba krüokapslisse. Emal ei olnud enam pooli juukseid peas ja tema nahk, niipalju kui seda paistis, oli üleni punakaskollast värvi.

      “Kalle?”

      See oli isa.