Kosmose pikk vari. Maniakkide Tänav
nõustus Moskar. “Kuid ma arvan, et targem on saata sinna kõigepealt üks maakuulamisdroon. Las uurib, kus meid huvitavaid materjale on.”
“Droon ei tööta,” teatas peainsener. “Viimati, kui me Kuu orbiidil varuosi täiendasime, ei jagunud drooni juppidele raha.”
Moskar noogutas. Rahaga oli kogu aeg kitsas. Ta ei olnud just edukas kaevandusärimees ja tänu sellele olid ema-isa juba kolm aastat krüounes ja pidid sinna ilmselt veel paariks aastaks jääma.
“No eks lähme siis ise,” otsustas ta.
Juha vangutas paljutähendavalt pead. Tal oli hea meel, et tema ei olnud ainus, kes asju nässu keeras.
“Viin siis laeva lähemale?”
“Vii.”
Sellega oli nõupidamine lõppenud ja kõik ajasid end püsti. Enne, kui Juha söögiruumist välja jõudis, sai ta ukse juures Juliuszelt rusikaga kerge müksu kuklasse.
“Nonoh!” hüüdis piloot pahaselt.
“See on meeldetuletuseks, et sa teinekord kursiarvutuse juures kaine oleksid.”
“Küll ma tuletan seda meelde, kui sa teinekord kuiva kõriga külla tuled.”
Moskar vaatas neid ja ei öelnud midagi. Raske oli kamandada endast kaks ja kolm korda vanemaid ja kogenumaid kosmosehunte. Ainult tänu Juliuszele ei istunud Juha noorele kaptenile kohe alguses pähe. Ilma poolakata oleks soomlane end ilmselt üsna kiiresti ise kapteniks nihverdanud. Nüüd suutis noormees end tahtmise korral täiesti kehtestada, kuigi selleks pidi ta end alati enne vihaseks ajama.
Juha viis Nexo kilomeetri kaugusele asteroidi pealispinnast. Moskar tõmbas sellal koos Juliusze ja tema valitud meeskonnaga reaktiivskafandrit selga. Kui laev oli end asteroidiga sünkrooni saanud, avanes lüüs ja kümme suurtes kaevuriskafandrites kogu kihutasid väikeste reaktiivmootorite jõul otse asteroidi suunas.
Kosmos Moskari ümber oli lõputu ja kaunis. Tume, võreja struktuuriga kaevanduslaev jäi selja taha, ümberringi särasid tähed, eespool sillerdas asteroidi jäätunud pind. Ta unustas, et oli piloodi peale pahane ja lobises ning naljatas Nexo navigatsioonimoodulisse jäänud Juhaga, nagu polekski ta alles mõned päevad tagasi olnud valmis teda joomarluse ja eksimise pärast ilma skafandrita kosmosse heitma. Avastusretk ning ootusärevus olid ta tähelepanu jäägitult hõivanud. Kohale jõudes pidurdasid nad elegantselt ja laskusid kogenud kaevur-astronautidena põlvi nõtkutades asteroidi pinnale, otse ühe konteinerpüramiidi juurde. Konteiner oli suur ja ainuüksi mõte, kui palju selliseid gigante siin leidus, pani ta pea pööritama. Mida iganes need konteinerid ka sisaldasid, oli seda palju, väga palju.
„Millest siis alustame?” küsis Juliusz. Ta hääl kärises eluaegsest suitsetamisest nii, nagu oleks raadioside häiritud.
„Pane paar meest pinnaseproove võtma, ülejäänutega proovime mõnd konteinerit avada, näiteks toda!” Moskar osutas lähimale konteinerile. Poolakas noogutas ja hakkas meestele käsklusi jagama. Kaks tema töölistest tõmbasid kaasas olevatest varustuskastidest välja kokkupandava puuri ja asusid pinnaseproove võtma.
Ülejäänud töölistega läksid nad konteinerite juurde. Juliusz ja Moskar vaatasid, kuidas töömehed konteineri hoobadest haarasid. Kaks tohutut liigendust avanesid vaakumis kurjakuulutava vaikusega. Konteiner tundus olevat täidetud kottide või kotitaoliste asjadega. Moskar astus uudishimulikult ligi ja uuris neid lähemalt. Ta jahmus, sest tegemist polnud sugugi kottidega, vaid inimkehadega, sadade inimkehadega. Osad olid alasti, osad kaetud kergete, kahtlemata mitte vaakumis viibimiseks mõeldud riietega. Laipadel olid sinised kokkutõmbunud näod, pilkumatud valgekskeenud silmad ja avatud suud, kust paistsid lillad tursunud keeled. Vaatepilt oli sedavõrd rabav, et mõne hetke ei suutnud Moskari aju seda vastu võtta. Ta põrnitses ainiti tühje, eri suundadesse vaatavaid silmi ja seetõttu magas ta ka rünnaku alguse maha.
Ta ärkas, kui üle komlingi hakkas mitmelt kanalilt kostma kisa. Moskar ehmus meeleheitlikust kisendusest, pööras oma pilgu laibahunnikult kõrvale ja märkas eemal enda õla kõrgust ämblikusarnast robotit. Robot sibas lülilistel metalljalgadel lähemale ja krabas Moskari kõrval olevast kaevurist haaratsitega kinni. Kohe samal hetkel sähvatas Juliusze käsilaser, tabades raudämblikku otse pealmisse aparatuurimoodulisse, paisates sellega laiali gaase ja läikivaid kilde. Moskar langetas rohkem refleksist kui mõttest tulenevalt käe ja oli viiv hiljem juba võitlusvälja kohal, jättes maha nii võõrad robotid kui nendega käsikähmlusse sattunud kaevurid.
„Mis teil seal toimub?” küsis Juha.
„Rünnak!” kähises Moskar, kes hakkas esmasest ehmatusest välja tulema. Ta märkas veel mitut robotit oma varjupaikadest välja sööstmas. „Saada välja kaitsedroonid, meid rünnatakse.”
Pikemalt polnud tal mahti rääkida, sest üks ämblikrobot võttis noore kapteni sihikule. See jõudis hetkega kohale, klammerdudes oma haaratsitega skafandri külge. Moskar üritas end vabaks rabeleda, kuid tema skafandril puudusid lihasjõu võimendamise mehhanismid, roboti haare oli aga tugev ja kindel. Moskar lülitas sisse reaktiivmootorid ja viis nad pöörisesse, lootes niiviisi tsentrifugaaljõu abiga robotist lahti saada. Ka see ei aidanud. Masin hakkas ta skafandrit rebima, püüdes meest sellest kätte saada. Niiviisi maadeldes läbisid nad kiire, hullumeelse sööstuga vahemaa asteroidilt Nexoni. Siin andis Moskari kosmoseülikond viimaks järele. Roboti käpa terav serv rebis sellesse augu ning skafandri sisemine rõhk hakkas kosmilise kiirusega haihtuma. Moskari kõrvad lõid kohisema, ent juba rakendusid tööle skafandri iseparandusmehhanismid. Siis mürtsatasid nad vastu Nexo kõva kesta. Ämblik ei pidanud kokkupõrkele vastu ning purunes tükkideks. Ka Moskar kaotas löögist teadvuse.
Moskaril tuli meelemärkusele laevakoridoris, kus teda kiiruga operatsioonibloki poole veeti. Ta liigutas pead ja pilgutas silmi ning hingas seejärel sügavamalt. Tema kõri oli valus nagu korraliku angiiniga ja kõrvad kumisesid. Korraks viirastus talle, et isa kannab teda taas, kuid siis jõudis reaalsus kohale ja talle meenus kõik.
“Mis olukord asteroidil on?” kraaksatas ta.
“Ohoo, kapten, eluvaim sees?” küsis Juliusz, kes oli üks vedajatest. Poolakat oli imelik vaadata, sest e-sigarit, mille ta alati pärast skafandrikiivri eemaldamist suunurka lükkas, polnud näha. “Lahing on läbi. Meie masinad lõid kõik viis ämblikku puruks.”
“Ja mehed? Kas kõik on terved?”
“Ei, enne kaitsedroonide kohalejõudmist suutsid nad kolm meie poissi puruks litsuda ja kaht raskelt vigastada.”
Moskar oigas vaikselt. Nad jõudsid operatsiooniblokki ja mehed asetasid kapteni automaatdoktori skaneeringulauale. Laua kõrval seisis igivana, hallide juustega psühholoog. Ta oli ainus meditsiinikraadiga isik laevas, sest psühholoogi läks laeval, millel oli esmaklassiline automaatdoktor, palju enam vaja, kui mõnda kondisaagijat. Moskar lasi masinal protseduurid vaikides ära teha ja põrnitses sellal kaht krüokapslit, milles lamasid ikka veel ta ema ja isa. Kuid seekord ei mõelnud ta neile, vaid surnud inimestele.
”Kui lõpetad, Friedrich, siis las kaevurid toovad sulle alt paar konteineris olevat surnukeha. Tee nende ajudele skaneering – ma tahan teada, kes nad on ja miks nad seal on.”
“Selge, mu noor sõber.”
“Kapten Moskar!”
“Selge, kapten Moskar.”
Psühholoog noogutas meestele, kes avasid klambrid ja hiivasid Moskari laua pealt üles. Nad aitasid ta ühe taastumiskapslini ja lükkasid ta selle sinakalt helendavasse sisemusse. Moskari ümber sulgusid pehmed, vatised haarmed, millest jäi välja vaid nägu. Kapten vaatas, kuidas ükshaaval toodi ülejäänud viga saanud kaevurid, kes käisid samuti robotdoktori alt läbi. Üks vaevalt paarikümneaastane Marsilt pärit poiss oli üsna halvas seisus ja masinal oli temaga kõvasti tööd.
“Kurwa!” vandus Juliusz. “Ründerobotid! Selline asi peaks olema seadusega keelatud!”
“See