Terra Fantastica kartograafid. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 1995–2020. Raul Sulbi
Munsey otsustas ka The Argosy kuukirjaks muuta ning detsembrist 1896 hakkas see ilmuma madalamakvaliteedilisele ning puidukiulisele nn pulppaberile trükitult, mida kasutati ka tema päevalehe Daily Continent (Kontinent Täna) trükkimiseks. Seda numbrit loetaksegi ajalooliselt esimeseks täiskasvanuile mõeldud seikluskirjandusele keskenduvaks pulpajakirjaks. See ilmus klassikalises pulpajakirja formaadis 17,5X20 cm, mis oleks Eestist analoogi otsides siis ulmeajakirja Reaktor jutukogumiku «Tuumahiid» algusnumbrite formaat, kui lisada sellele 1 cm kõrgust ja 1 cm laiust.
Tolles The Argosy esimeses pulpnumbris ilmus ka üks ulmejutt, Charles H. Palmeri pala «Kodanik 504» (Citizen 504; 1892), mis oli paar aastat varem ilmunud Munsey’s Magazine’is. See kirjeldas Edward Bellamy’ist inspireerituna 23. sajandi rangelt ühtlustatud düstoopilist ühiskonda. Igatahes ilmus ajakirjas algusaegadel ulmejutte pigem napilt, aasta jooksul 5–6 lühijuttu või järjejuttu.
Ulmeajakirjade ajalood nimetavad sel kohal tavaliselt ära veel ühe ajakirja nime, kuid tegelikult ei ole ajakirjast The Black Cat (Must Kass) siinkohal põhjust väga pikalt rääkida. The Black Cat hakkas Herman Umbstaetteri kirjastamisel ja toimetamisel ilmuma oktoobris 1895 suures kümnesendiromaanide formaadis (22X33 cm) ning läks pulpformaati alles 1913. aastal. Ajakirja nime tõttu ja teatavate sarnaste joonte pärast hilisema Weird Talesiga on ajakirjas hakatud ekslikult nägema tolle legendaarse kummalist õuduskallakuga proosat avaldanud väljaande ideelist eelkäijat, mis pole tegelikult päris täpne hinnang, kuna The Black Cat avaldas piisavalt palju ilma igasuguse fantastilise elemendita tekste. Seda ekslikku muljet on kindlasti aidanud toita fakt, et Clark Ashton Smith avaldas selles väljaandes oma esimesi tekste, aga ajakirja kuulsaim materjal on ilmselt Jack Londoni debüütjutt «Tuhat surma» (A Thousand Deaths) mais 1899, milles teadlasel õnnestub surnukeha mitmeid kordi ellu äratada. The Black Cati juttude puhul oli tihti tavaks jätta müstiline ja justkui fantastiline juhtum lahti seletamata – asjadel võis olla ratsionaalne seletus, aga võis ka mitte…
Üksikuid varaseid SF-jutte ajakirjas siiski ilmus. Burt Leaston Taylori ja Edward Wardi «Tulekoopad» (The Caves of Fire) maist 1898 räägib võimsast mikroskoobist, mille abil avastatakse subatomaarne maailm, Frank Bailey Millardi «Veealune maja» (Underwater House) märtsist 1899 kirjeldab televisiooni leiutamist, Elizabeth Bellamy «Ely automaatne majapidajanna» (Ely’s Automatic Housemaid) detsembrist 1899 on lõbus lugu majapidamisrobotitest, Katherine Kipi «Mu nähtamatu sõber» (My Invisible Friend) veebruarist 1897 tegeleb üsna H. G. Wellsi vaimus nähtamatuse teemaga, Charles E. Mixeri «Magude ümberasetamine» (The Transposition of Stomachs) aprillist 1900 on üks varasemaid organisiirdamise lugusid ning Newton Newkirki jutu «Inimkameeleon» (A Human Chameleon) oktoobrist 1900 peategelane suudab ümbruskonnaga üheks sulanduda, ennustades nõnda ette 1930ndate superkangelaste lugusid.
Kõik need autorid olid aga isegi tolle aja ulmemaastikul üpriski juhukülalised. Kuid The Black Cat avaldas siiski kahe kirjamehe tekste, kes tegid hiljem kaastöid ka pulpulmeajakirjadele. Need olid Frank L. Pollock ja Don Mark Lemon. Lemoni jutus «Doktor Goldman» (Doctor Goldman) detsembrist 1900 saab patsient koos koesiirdamisega endale ka surnud mehe mälestused, loos «Pruut ülimas» (A Bride in Ultimate) maist 1903 satub naisterahvas välgutabamuse tagajärjel vangi hiiglasliku teemantkristalli sisse ning «Unustamise häärber» (The Mansion of Forgetfulness) aprillist 1907 kirjeldab kiiri, mis suudavad hävitada mälu.
Pollocki «Nähtamatus linnas» (The Invisible City) septembrist 1901 suudab teadlane terve linna maailma eest hüpnoosi abil ära peita, luues illusiooni järvest. Jutus «Pilvelõhkuja B-korteris» (The Skyscraper in B Flat) tekitatakse ühe kindla vibratsiooniga selline resonants, millel on hävitav toime. Pollocki sulest on ka pärit üks varase The Argosy tugevamaid SF-jutte, wellsilik maailmalõpulugu «Lõpp» (Finis) juunis 1906.
Viimane silmapaistev ulmejutt selles ajakirjas oli augustis 1915 ilmunud Harry Stephen Keeleri hiljem Amazingus uuesti avaldatud «John Jonesi dollar» (John Jones’s Dollar), mille tegevus toimub 3221. aastal, mille tehnoloogilisi imesid üksjagu kirjeldatakse, kuigi loo põhifookus keerleb pangakonto ümber, mis on põlvest põlve edasi pärandunud ja vaikselt intresse kogunud, nii et tulevikus võib sellel oleva raha eest terve Päikesesüsteemi ära osta.
Kui 19. sajandi lõpus ei olnud ulme ennast pulpajakirjades veel korralikult sisse seadnud, siis klantsajakirjades leidus seda isegi rohkem – peamiselt tänu H. G. Wellsi romaanide järjejuttudena avaldamisele. Aga Harper’s Monthly (Harperi Kuukiri) avaldas 1897. aasta juunist novembrini järjejutuna ka Frank R. Stocktoni romaani «Sardise suur kivi» (The Great Stone of Sardis), mille tegevus toimub 20. sajandi keskpaigas, loos on kirjeldatud rohkelt tulevikuühiskonna imesid ja leiutisi, allveelaevaga sõidetakse põhjapoolusele, reis maakera südamesse paljastab aga, et planeedi keskmes on hiiglaslik teemant. Pisut teaduslikumat reisi läbi planeedi pakkus Gernsbacki ajakirjadestki tuntud Clement Fezandié oma jutustuses «Läbi maakera» (Through the Earth) 1898. aasta jaanuarist aprillini ajakirjas St. Nicholas Magazine (Püha Nikolause Ajakiri). Ajakirjas Cosmopolitan (Maailmakodanik) kirjeldas Robert W. Chambers loos «Huvipakkuv küsimus» (A Matter of Interest) 1897. aasta juuni- ja juulinumbrites dinosauruse elluäratamist, loos «Sadamakapten» (The Harbor-Master) ajakirjas Ainslee’s Magazine (Ainslee Ajakiri) augustis 1899 näeme mereinimesi.
Sajandivahetuse paiku hakkas aga varane SF-jutt üha enam klantsajakirjadest kaduma ning üha rohkem figureerima odavates pulpajakirjades. 1902. aastaks ilmus igas ajakirja The Argosy numbris vähemalt üks teadusliku spekulatsiooni või fantastika valda kuuluv jutt. Pulpajakirjades leidsid oma koha kaks täiesti erinevat tekstitüüpi: teaduslikke spekulatsioone ja tehnoloogilisi avastusi kirjeldavad lood hakkasid ilmuma kõrvuti kümnesendiromaanide traditsioonist pärit sensatsioonilisi ja fantastilisi seiklusi pakkuvate tekstidega.
Kui esimest tüüpi tekstid olid sageli humoorikas või teadlase vaatenurgast äparduvas võtmes ning neid ohtraid lugusid sobib siinkohal näitlikustama ehk Howard R. Garise professor Jonkini bioloogiaalaste eksperimentide sarja esimene tekst augustist 1905 «Professor Jonkini inimsööja-taim» (Professor Jonkin’s Cannibal Plant), siis teist tüüpi tekstid pretendeerisid üldiselt ikka tõsiseltvõetavusele.
Esimene tuntuim sedasorti kirjanduse looja pulpajakirjades oli kümnesendiromaani kogemusega kirjamees William Wallace Cook, kes avaldas perioodil 1903–1912 The Argosy’s kümmekond pikemat teksti, millest märkimist vääriks ehk ajarännulugu «Edasi-tagasireis aastasse 2000» (A Round Trip to the Year 2000) juulist novembrini 1903, milles on kujutatud tulevikku, kus ainsaks tööjõuks on robotid, planeetidevaheline seikluslugu «Triivides tundmatus» (Adrift in the Unknown) detsembrist 1904 kuni aprillini 1905 ning «Kaheksas ime» (The Eighth Wonder) novembrist 1906 kuni veebruarini 1907, milles teadlane, kelle leiutised rahvusvahelised naftakartellid on röövinud, asub omakorda kahe võimsa elektromagneti abil kokku varastama kogu maailma elektrit, põhjustades selle käigus Maa telje nihkumise.
Ulme tähtsus kasvas, kui Munsey hakkas 1905. aasta jaanuarist lisaks The Argosy’le välja andma jutuajakirja The All-Story (Ainult Jutud), mille toimetajaks sai legendaarne Robert H «Bob» Davis. Just tema toimetajakäe all hakkas pulpulme selles ajakirjas jõudsalt arenema. Üks ta esimesi silmapaistvaid samme oli Garrett P. Servissi lühiromaani «Kuumetall» (The Moon Metal) taasavaldamine ajakirja 1905. aasta mainumbris. Serviss oli ajakirjanik, kirjanik ja teaduse populariseerija ning ühe New Yorgi ajalehe reporterina palgati ta kirjutama järge sealses väljaandes suure menuga ilmunud H. G. Wellsi «Maailmade sõjale» (The War of the Worlds; 1897, ek 1995). Servissi «Edisoni Marsi-vallutus» (Edison’s Conquest of Mars; 1898) kirjeldas, kuidas legendaarne ameerika leidur Thomas Alva Edison arendab välja antigravitatsiooni seadme ning ehitab suure laevastiku, mille abil võidetakse marslasi.
«Kuumetallis» tuuakse mateeriaülekandjaga Kuult Maale uus metall artemiisium, mis hakkab finantsmaailmas asendama kulda. Servissist sai Munsey ajakirjade regulaarne kaastööline ning ta tekstid said väga populaarseks. Lugu «Kosmiline Kolumbus» (A Columbus of Space), mis ilmus The All-Story’s jaanuarist juunini 1909,