Lume ja tuha hingus 2. osa. Diana Gabaldon

      Suutsin kergitada hetkeks või paariks kätt, aga olin liiga nõrk, et tõsta pead, veel vähem end istukile upitada. Roger sikutas mind abivalmilt padjakuhila najale püstakile, toetas kuklast, et mu pea ei väriseks ja tõstis veekruusi mu kuivadele huultele. Hakkasin ähmaselt midagi aimama juba siis, kui tundsin tema kätt oma paljal kaelal. Siis tajusin selle soojust selgelt ja vahetult kuklal ning võpatasin nagu orgi otsa torgatud lõhe, nii et kruus laias kaares eemale lendas.

      „Mida? Mida?” pobisesin peast kinni haarates – liiga rabatud, et moodustada terviklikku lauset, märkamata isegi seda, kuidas külm vesi läbi linade valgub. „MIS ASJA?”

      Näo järgi otsustades oli Roger peaaegu sama rabatud kui mina. Ta neelatas sõnu otsides. „Ma … ma arvasin, et sa tead,” lausus ta katkeval häälel ja kogeldes. „Sa siis ei teadnud …? Seda et … Ma arvasin … kuule, need kasvavad tagasi!”

      Tundsin oma huuli liikumas, proovimas asjatult kord üht, kord teist asendit, mis võimaldaks kuuldavale tuua sõnu, aga keele ja aju vahel puudus ühendus; polnud midagi peale teadmise, et mu harjumuspärane pehme raske juuksepahmakas on läinud ning sellest on järel ainult harjased.

      „Malva ja proua Bug lõikasid need üleeile maha,” lausus Roger parinal. „Nad … meid polnud siin, ei Breed ega mind, meie poleks lasknud seda teha, muidugi mitte … aga nad mõtlesid … nad tõepoolest mõtlesid, et hirmus kõrge palaviku korral on sellest abi – praegu tehaksegi nõnda. Bree oli nende peale kohutavalt vihane, aga nemad arvasid … nad tõesti arvasid, et päästavad su elu … oh jumal, Claire, palun ära ole nii õnnetu!” Rogeri nägu kadus valgesse sähvatusse, alla langev sillerdav veekardin varjas mind maailma pilkude eest.

      Ma ei andnud endale üldse aru, et nutan. Kurbust lihtsalt paiskus minust jugadena välja nagu veini noaga puruks torgatud nahklähkrist. Punasena nagu luusäsi pladises ja pritsis seda igale poole.

      „Ma kutsun Jamie!” lausus Roger kähedalt.

      „EI!” Haarasin tal varrukast jõuga, mida polnud teadnudki endas peituvat. „Issand jumal, ei! Ma ei taha, et ta mind säärasena näeks!”

      Roger vakatas hetkeks ja see ütles mulle kõik, ent ometi hoidsin tal kangekaelselt varrukast kinni, suutmata välja nuputada, mismoodi veel ära hoida mõeldamatut. Pilgutasin silmi, vesi valgus mööda mu nägu nagu üle kivi voolav oja ning Rogeri nägu ilmus taas ähmasena nähtavale.

      „Ta … ee … on sind näinud,” lausus Roger karedalt. Ta vaatas maha, kartes kohata mu pilku. „On näinud seda. Juba. Pean silmas …” Roger tegi käega ebamäärase liigutuse omaenda tumedate lokkide poole. „Ta nägi seda.”

      „Tõesti või?” See tuli mulle peaaegu sama suure šokina kui algne avastus. „Mida … mida ta ütles?”

      Roger kogus ennast ja tõstis vastu tahtmist pilgu, otsekui kardaks näha Gorgot10.Või pigem küll tolle vastandit, mõtlesin kibedalt.

      „Ta ei öelnud midagi,” vastas Roger väga leebelt ja asetas käe mu käsivarrele. „Ta … ta ainult nuttis.”

      Mina nutsin samuti ikka veel, aga juba vaospeetumalt, mitte enam õhku ahmides nagu enne. Üdini tungiv jahedus oli järele andnud ning jalad tundusid soojad; üksnes peanahka riivav õhk oli häirivalt külm. Süda hakkas taas aeglasemalt lööma ning tajusin ebamääraselt, nagu paikneksin kehast väljaspool.

      On see šokk, mõtlesin pisut üllatunult, kui see sõna, plastiline ja laialivalguv, mu teadvuses kuju võttis. Oli ju vist võimalik kogeda hingehaavade tõttu ehtsat füüsilist šokki – muidugi oli, ma teadsin seda …

      „Claire!” Korraga sain teadlikuks, et Roger hüüab üha tungivamalt mu nime ja raputab mind käsivarrest. Tohutu jõupingutusega koondasin pilgu ja vaatasin talle otsa. Ta paistis olevat tõsiselt ähmi täis ning mul vilksatas peast läbi mõte, kas polnud ma ehk hakanud jälle surema. Aga ei … selleks oli liiga hilja.

      „Mis on?”

      Roger ohkas, paistis, et kergendatult.

      „Sa olid natukese aja eest pisut iseäralik.” Rogeri hääl oli katkev ja kähe, tundus, nagu oleks tal valus rääkida. „Mõtlesin, et … tahad ehk veel juua?”

      See soovitus oli nii kohatu, et oleksin äärepealt naerma hakanud. Aga mul oli tõesti kohutav janu … ning ühtäkki tundus kruusitäis külma vett maailma kõige ihaldusväärsem asi.

      „Jah.” Pisarad voolasid mul ikka veel üle näo, ent tundusid nüüd vaat et lohutavad. Ma ei teinud katset neid peatada – see näis liiga raske –, vaid pühkisin lihtsalt põski niiske linaservaga.

      Hakkasin aimama, et polnud teinud ehk kõige targemat – või vähemasti kõige kergemat – valikut, otsustades surma lävelt tagasi pöörduda. Kõik, mis jäi väljapoole minu keha piire, hakkas tasapisi tagasi tulema. Mured, raskused, ohud … kurbus. Hämarad hirmsad asjad nagu nahkhiireparv. Pelgasin uurida lähemalt pilte, mis vedelesid korratu kuhjana mu aju sügavuses – olin heitnud need üle parda meeleheitlikus soovis jääda pinnale.

      Aga kui olin kord juba naasnud, siis mõttega saada taas selleks, kes olin … ja ma olin arst.

      „Haigus …” Kuivatasin viimased pisarad ja lasksin Rogeri pihkudel toetada oma käsi, mis hoidsid uut tassi. „Kas see on ikka veel …?”

      „Ei.” Rogeri hääl oli leebe ning ta suunas tassiserva mu huulte juurde. Mis see on, mõtlesin ebamääraselt. Vesi küll, aga selles oli veel midagi … piparmünt ning midagi vängemat, mõrkjamat … kikkaputk?

      „Otsa sai.” Roger hoidis tassi ning laskis mul võtta väikesi lonkse. „Viimasel nädalal pole enam keegi haigeks jäänud.”

      „Nädalal?” Tass väratas ja muist vett valgus mul mööda lõuga alla. „Kui kaua ma …?”

      „Just nädala jagu.” Roger köhatas kurgu puhtaks. Tema pilk püsis tassil ja pöial pühkis mu lõualt veetilku. „Sina olid üks viimaseid, kes haigeks jäi.”

      Hingasin sügavalt sisse ja jõin veel pisut. Vedeliku mõrkjast maitsest aimus ka midagi mahedalt magusat … mesi. Teadvus leidis õige sõna ning mind valdas kergendus, et üks puudu olnud tegelikkusetükk on jälle oma kohale asetatud. Rogeri hoiakust võisin välja lugeda, et mõned haiged olid surnud, kuid ei küsinud esialgu midagi. Valida elu oli üks asi. Liituda uuesti elavate maailmaga nõudis pingutust ning selleks ei olnud mul praegu jõudu. Olin oma juured pinnasest välja kiskunud ja lamasin närbunud taimena, suutmata neid esialgu uuesti mulda ajada.

      Tõsiasi, et inimesed, keda olin tundnud – võib-olla koguni armastanud – on surnud, näis mulle sama kurb kui juuste kaotus ning mõlemal puhul käis lein mulle praegu üle jõu.

      Jõin