Meie Kalkunid. Viidik, Supikalkun, Emakesed… ja teised. Solovjova Ülle
ruumi oleks palju rohkem!
Kui soojas peavad kalkunitibud olema?
Esimene kuu ja eriti esimesed kaks nädalat on kalkuni kasvatamisel kõige keerulisem aeg. Ruum peab linnupoja ümber olema kuiv, soe ja hea ventilatsiooniga. Ideaalne on, kui kasvukoha temperatuur langeb tasapisi, järgmise graafiku järgi:
1.–4. elupäeval 37–35 kraadi
5.–10. elupäeval 35–30 kraadi
11.–15. elupäeval 29–28 kraadi
16.–20. elupäeval 25 kraadi
21.–25. elupäeval 24 kraadi
26.–30. elupäeval 22–20 kraadi
Millal viia kalkunitibud õue?
Juba esimesel elunädalal on soovitatav tibusid sooja ilmaga 15 minutiks õue jalutama lasta. Seda aega tuleks suurendada järk-järgult 10–15 minuti võrra.
Kolmanda elunädala lõpuks võivad linnud oma päeva veeta õues, seda muidugi ilusa ilma korral. Päris õue (lauta) saab tibusid kolida kaheksanda elunädala lõpus, kui neil on korralikud suled juba täielikult seljas. Esimestel laudaöödel võiks kasutada soojenduslampi ja sellest siis tasapisi loobuda.
Mida sööta kalkunitibudele?
Pärast koorumist peavad tibud võimalikult kiiresti sööma asuma. Esimeseks toiduks sobib nii valmissegu kui ka keedetud muna, mis segatud nisujahu või peene kaerahelbeseguga. Teisel päeval võib teravilja ja muna segule lisada kohupiima. Kolmandast päevast alates valmistatakse spetsiaalsed teraviljasegud või kasutatakse valmissegusid. Hea lisatoit on kodujuust, pett, hapupiim. Teraviljasegudele sobib lisada ka piimapulbrit. Kalkunid vajavad kasvamiseks rohkem valku kui kanad! Kindlasti peab toidus olema ka värsket rohelist, näiteks hakitud võililli.
Umbes kuni kümnenda elupäevani on soovitatav toita kalkuneid üheksa korda päevas, seejärel tuleb kuu jooksul järk-järgult vähendada toidukordade arvu, kuni päeva söögikordade arvuks jääb kuus.
Kas tibudele tuleks anda vitamiine ja ennetavaid ravimeid?
Kogenud linnukasvatajad annavad kalkunitele söödalisandeid esimestest elupäevadest. Olemas on spetsiaalsed tibude vitamiinid ja rohi koktsidioosi ennetamiseks.
Esimest korda sain kalkunite suurest hingest aimu juba selsamal sügisel. Tibukesed olid selleks ajaks kümnekilosteks elukateks sirgunud. Selgus, et üks neist on neiu, kaks poisid. Tumedam sai hüüdnimeks Ilus Poiss, ta oli julgem, alati seltskonna hing, ei jätnud vahele ühtki külalist, kelle ees eputada. Teine, kollakas isaslind oli lihtsalt Supikalkun, arglikum ja tagasihoidlikum. Igapäevastes lotisikutamistes oli Ilus Poiss ikka võidumees ja Supikalkun kaotaja. Kaklesid need noormehed palju: tundide kaupa võisid nad teineteist ninast sikutada, ise verised ja vaevu jalul… ei aidanud lahutamine, eraldamine ega veeviskamine, niipea kui nad kokku pääsesid, läks jõuproovimine jälle lahti. Oli selge, et kahte isaskalkunit niimoodi koos pidada on keeruline. Siis ma veel ei teadnud, et jõuproovimine oli neil tingitud isa(kuju) puudumisest – nende poiste karjas polnud juhti. Seega tuli kakelda!
Peale vennaste arveteklaarimist oli otsustatud, nagu looduses ikka, ka soojätkamise küsimus. Kalkunineiu valis oma kahest vennast kaaslaseks tugevama, Ilusa Poisi, ning vaesel Supikalkunil puudus selles suhtes sõnaõigus.
Võib öelda, et Supikalkuni tulevik oli tegelikult juba nimepaneku hetkest peale kindlaks määratud. Äbariku olemisega, pehme iseloomuga, ja ka väljanägemine polnud poisil suurem asi: määrdunudkollased suled, katkutud saba, armiline ja korpas silmnägu… ühesõnaga Supikalkun!
Aga siis koitis päev, mil olin sunnitud ümber hindama oma senised arusaamad.
Meie õuele sattus võõras koer: noor, suur ja lusti täis. Linnupere kiirem osa põgenes kabuhirmus lauta, kukk karjus meeleheitlikult naisi taga, haned ajasid hiljaksjääjaid enda ees. Ilus Poiss koos kaasaga pages esimeste hulgas päästva katuse alla. Õu oli paari hetkega tühi. Ja siis kuulsin oma selja tagant sõjakat kulinat.
Supikalkun – meie argpüks ja peksukott – seisis sõjakalt värava otsas ja lehvitas tiibu. Õuel polnud enam mitte kedagi peale minu ja võõra koera. Suurt kasvu koer tuli otse minu poole…
Kalkun kulistas veel korra ja läks raskelt lendu, majast eemale, tegi vahemaandumise ja asus siis etendama haavatud saaki, koperdas, lasi tiivad ripakile. Koer muutis seepeale muidugi suunda ja asus uudishimulikult „haavatud saagi“ poole liikuma. Nii kui peni lähemale jõudis, võttis kalkun taas tuule tiibade alla ja lendas kaugemale…
Nüüd tuli mulle ka lõpuks oid pähe, sain lahti oma tardumusest, haarasin luua ja lendasin järele – oma kangelaslindu päästma. Lind ja koer olid muidugi kiiremad! Kui nendeni jõudsin, seisis lind kasvuhoone katusel, edasi polnud tal kuhugi minna, peni kargles all innukalt, püüdes linnuni ulatuda. Luud tegi oma töö ja vaenlane lidus häbistatult minema, saba sorus, mina aga üritasin kalkunit kätte saada. Ning siis avastasin, et kalkun on kivistunud.
Ta vaeseke kartis nii väga, et ei suutnud enam ühtegi liigest liigutada.
Ronisin redeli abiga kasvuhoone katusele, võtsin meie kangestunud Supikalkunil jalgadest ja tõstsin ta alla nagu kivikuju. Tükk aega hoidsin kanget lindu süles ja rääkisin temaga, enne kui ta hakkas ringi vaatama, siis raputas ennast ja sammus kiirel sammul lauda poole, selg kühmus. Juhtunu oli mulle tohutu vapustus. See lind läks ju mind päästma! Täiesti selge, et mind. Rohkem kedagi õues polnud. Ta läks, kuigi kartis hirmsasti, läks ja võitis oma instinkte, mis käsivad ohu korral liikumatult paigale jääda.
Kalkun kuulub „mängulindude“ hulka, nende kaugemad sugulased faasanid ja tedred on tuntud nii oma vaatamisväärse armumängu kui ka oskuste poolest, kuidas haavatut teeseldes võimalikku vaenlast oma poegade juurest eemale meelitada. Just see kauge mineviku kaja lõi välja meie Supikalkunis, kes oli oma elu hinnaga valmis peret ja kodu kaitsma.
+ Kalkunid on palju puhtamad kui kanad. Nende väljaheited on pigem pabulate moodi. Nad ei sibli oma lauda allapanu laiali, nad ei pööra toidukaussi ümber ja nende tagant peab tänu sellele igapäevaselt vähem koristama.
+ Kalkunid sobivad paremini vabapidamisse, sest nad ei pööra peenramaad pahupidi nii, nagu teevad seda kanad.
+ Kalkunid on sotsiaalsemad, inimestega suhtlemisest rohkem huvitatud kui keskmised kanad. Nende iseloom tundub inimesele üldjuhul põnevam kui kanade oma.
+ Ühest kalkunist (kui tema lihastamisega hakkama saate) saab palju rohkem liha kui ühest kanast. Ja kalkuni lihakeha on puhastada palju lihtsam kui kana oma.
– Kalkunitibud on õrnemad kui kanatibud, nad ei kannata muutusi ja võivad kergemini külma saada. Ka vaenlase eest jooksevad nad esialgu aeglasemalt. Samas võib kahe nädala vanune kalkunitibu juba nii kõrgele ja kaugele lennata, et eksib oma ema juurest ära. Sellist segadust kanatibudega tavaliselt ei juhtu. Kõige selle tõttu tuleb kalkunitibudele esimesel elukuul rohkem tähelepanu pühendada kui kanatibudele.
– Kalkunite kasvatamiseks on majapidamises vaja rohkem ruumi.
– Kalkunid söövad rohkem kui kanad.
– Kalkunid munevad hooajati, talvel on neil munemispaus, samas kui kanad munevad edasi ka talvel, kuigi harvemini.
Mulle on alati meeldinud linde-loomi vaadelda ja püüda aimu saada nende maailmast. Seepärast juhtub, et näen tihtilugu rohkem kui mõni teine vaataja. Ning vahel tundub, et suudan nendega ka nende keeli suhelda. Just sellest vaatenurgast püüan kirjutada neid ridu, jagada teiega meie õue imelist maailma.
Peab tunnistama, et mind häirib moodne lähenemine, kus loomadele-lindudele omistatakse