Valitsuse maja. Yuri Slezkine
kelnerit, maalrit, aednikku, torulukkseppa, kojameest, pesunaist, põrandapoonijat ja muud valitsuse maja palgal olevat inimest (nende hulgas 57 majavalitsejat). See siin oli riigi avangardi tagaõu, metallväravate ja relvastatud valvuritega kaitstud kindlus, magala, kus kõrged riigimehed elasid abikaasade, lapsevanemate ja naabritena; koht, kuhu revolutsionäärid tulid koju ja kus revolutsioon suri.
1930. ja 1940. aastatel tõsteti umbes kaheksasada maja elanikku ja teadmata arv siinseid töötajaid oma korteritest välja, kuna neid süüdistati kahekeelsuses, degenerantluses, kontrrevolutsioonilises tegevuses või lihtsalt ei peetud neid enam usaldusväärseks. Kõik nad tunnistati ühel või teisel viisil süüdi. 344 maja elanikku lasti teadaolevalt maha, ülejäänud mõisteti eri tähtaegadeks vangi. Oktoobris 1941, kui natside väed jõudsid Moskva lähistele, evakueeriti järelejäänud elanikud. Kui nad kord tagasi pöördusid, leidsid nad eest palju uusi naabreid, aga mitte kuigi palju tippametnikke. Maja oli ikka alles, aga see polnud enam valitsuse maja.
Maja on alles tänapäevalgi, see on üle värvitud ja uute asukatega. Teater, kino ja toiduainetekauplus on endiselt oma esialgsel kohal. Ühes korteris on nüüd muuseum, ülejäänud on erakorterid. Enamikus korteritest on oma perekonnaarhiivid. Hoone ees olev väljak kannab jälle Bolotnaja (Soo) nime.
***
Selles raamatus on kolm kihti. Esimene on paljusid valitsuse maja nimega ja nimetuid asukaid puudutav perekonnasaaga. Lugeja peaks mõtlema neist kui mingi jutustuse tegelastest või kui oma elu elanud inimestest: mõningatega me kohtume korraks ja unustame nad peagi, mõningad tunneme võib-olla ära või ei tunne (või ei hooli neid lähemalt vaadelda), mõned tunneme ära, aga ei tea nendest kuigi palju, mõningaid aga tunneme vägagi hästi ja meil on kas hea meel või ebameeldiv nendega jälle kohtuda. Erinevalt aga enamikust jutustuste tegelastest või lihtsalt oma elu elavatest inimestest pole ükski perekond või üksikisik meie loo seisukohalt asendamatu. Seda on ainult valitsuse maja.
Teine kiht on analüüsiv. Raamatu alguses käsitletakse bolševikke kui apokalüpsiseks valmistuvaid sektante. Järgmistes peatükkides on bolševistliku perekonna saaga järgnevad episoodid läbi põimunud äpardunud ettekuulutuse looga, alates esialgsest näilisest soovide täitumisest kuni suure pettumuseni pärast paljusid viivitusi ja viimase meeleheitliku ohverduseni. Võrreldes teiste enesele samasuguseid eesmärke seadnud sektidega väärivad tähelepanu nii bolševike edusammud kui ka läbikukkumised. Neil läks korda vallutada Rooma ammu enne, kui nende usk jõudis saada emapiimaga omandatud veendumuseks, aga nad ei suutnudki kunagi välja mõelda, kuidas kujundada oma kindel teadmine veendumuseks, mida kõlbab pärandada oma lastele või alamatele.
Kolmas kiht on kirjandus. Vanadele bolševikele tähendas „maailmakirjanduse varasalve aarete” lugemine olulise tähtsusega osa kujunemisprotsessist, kurameerimisrituaalidest, niinimetatud vanglaülikoolidest ja valitsuse maja kodusest õhkkonnast. Nende lastele oli see lihtsalt kõige tähtsam vaba aja veetmise viis ja haridusalane kohustus. Järgnevate peatükkide käigus kaasneb bolševistliku perekonna saaga iga episoodi ja bolševistliku ettekuulutuse ajaloo iga etapiga arutelu lähtuvalt nendest kirjandusteostest, mis üritavad neid tõlgendada ja mütologiseerida. Mõned teemad nendest teostest – revolutsiooni tõusulaine, pääsemine orjusest, koduse elu terror, Paabeli torni taastamine – on ühtlasi ka osa valitsuse maja loost. Mõned kirjanduslikud tegelased aitasid seda lugu luua, mõnel oli seal korter ja üks – Goethe Faust – on korduvalt appi kutsutud kui ideaalne elanik.
Valitsuse maja lugu koosneb kolmest osast. Esimene raamat „Teekond” tutvustab vanu bolševikke noorte meeste ja naistena ning jälgib neid liikumas ühest ajutisest peavarju pakkunud kohast teise ajal, kui nad võtsid omaks radikaalse sotsialismi, elasid vangi või asumisele saadetu elu, jutlustasid peagi algavat revolutsiooni, võitlesid kodusõjas, ehitasid üles proletariaadi diktatuuri, vaidlesid sotsialismi hilinemise põhjuste üle ja arutlesid, mida peale hakata, kuni see ootus kestab (ja kas diktatuur on ikka proletariaadi diktatuur).
Teine raamat „Kodus” kirjeldab revolutsiooni tagasitulekut viisaastakuplaani kujul, valitsuse maja ja kogu ülejäänud Nõukogude Liidu ülesehitamist, samuti töökohustuste ja ruumide ning sümpaatiate jagunemist korterites, kontrollile allumatu koduse õhkkonna meeldivaid ja ohtlikke külgi, isikliku surelikkuse probleemi peatselt saabuva kommunismi palge ees ja „õnneliku lapsepõlve” maagilist maailma.
Kolmas raamat „Kohtu all” käsitleb valitsuse maja tabanud repressioone, vanade bolševike viimast ohvrit, „massioperatsioone” end peitu hoidvate ketserite vastu, lojaalsuse ja reetlikkuse peamisi erinevusi, professionaalsete timukate kodust elu, rahvavaenlaste leskede pikka vanaduspõlve, revolutsiooni laste lunastust ja usust taganemist ning bolševismi kui usu lõppu tuhandeaastasesse rahuriiki.
Epiloog võtab raamatu kolm kihti kokku kirjanik Juri Trifonovi teoste abiga. Trifonov kasvas üles valitsuse majas ja oma teostes jäädvustas ta selle kui bolševistliku perekonna ajaloo tegevuspaiga, kui monumendi kaotatud usule, aga lõi ühtlasi ka ühe maailmakirjanduse varasalve kuuluva aarde.
***
Mõned valitsuse maja asukad olid teistest palju tähtsamad oma seisundi tõttu partei või riigi bürokraatias, pikaajalise teenistuse tõttu vana bolševikuna või tänu erilistele saavutustele lahinguväljal või niinimetatud töörindel. Selles raamatus on mõned tegelased teistest tähtsamad seetõttu, et nad hoolitsesid ise selle eest, kuidas säilitada mälestust endast, või tegid selle ülesandeks kellelegi teisele.
Üks bolševistliku riigipöörde juhte Moskvas ja üleliidulise välismaaga kultuurisidemete arendamise ühingu esimees Aleksandr Arossev (korter 103 ja 104) pidas päevikut, mille tema õde hoidis alles ja üks tütreid hiljem avaldas. Üks vasakkommunismi ideolooge ja kõrgema rahvamajandusnõukogu esimene esimees Valerian Ossinski (korterid 18 ja 389) oli kakskümmend aastat kirjavahetuses Anna Šaternikovaga, kes säilitas tema kirjad ja andis hiljem üle Ossinski tütrele, kes viis need riiklikku arhiivi, aga kirjutas ka mälestusteraamatu, mille pani üles internetti, tema tütar aga avaldas päris raamatuna. Mõjukamaid bolševistlikke kirjanduskriitikuid ja nõukogude kirjanduse parteiline kuraator 1920. aastatel Aleksandr Voronski (korter 357) kirjutas ise mitu mälestusteraamatut ja temast on avaldatud väga palju esseesid (sealhulgas mitu tema tütre sulest). Lenini mausoleumi laboratooriumi direktor Boriss Zbarski (korter 28) tagas endale surematuse Lenini surnukeha palsameerimisega. Tema poeg ja kolleeg Ilja Zbarski hooldas professionaalsel tasemel Lenini muumiat ning pani kirja autobiograafia, millega jäädvustas ajalukku nii enda kui ka oma isa. „Partei südametunnistus” ja peaprokuröri asetäitja Aron Solts (korter 393) on kirjutanud hulga artikleid kommunistlikust eetikast ja andis peavarju oma hiljaaegu lahutatud vennatütrele, kes kirjutas temast raamatu (ja saatis käsikirja arhiivi). Filipp Mironovi riigireetmisprotsessil 1919. aastal süüdistajaks olnud Ivar Smilgat (korter 230) kirjeldas oma arvukates intervjuudes tema tütar Tatjana, kes oli pärinud isa sõnaosavuse ja andis suure panuse tema mälestuse säilitamiseks. Jahuveskite peavalitsuse esimeest Boriss Ivanovi ehk Pagarit (korter 372) mäletavad paljud naabrid valitsuse majast tema erakordse heldekäelisuse tõttu.
Keskkomitee instruktori Fjodor Fedotovi (korter 262) poeg Ljova Fedotov pidas päevikut ja uskus, et „ajaloo jaoks on kõik oluline”. Põllumajanduse rahvakomissari asetäitja Aron Gaisteri (korter 162) tütar Inna Gaister avaldas üksikasjaliku perekonnakroonika. Berezniki keemiakombinaadi direktori Mihhail Granovski (korter 418) poeg Anatoli Granovski põgenes Ameerika Ühendriikidesse ja avaldas oma mälestused tööst salaagendina Andrei Sverdlovi käe all. Viimane oli esimese Nõukogude riigijuhi ja punase terrori algataja Jakov Sverdlovi poeg. Noore revolutsionäärina kirjutas Jakov Sverdlov avameelseid kirju Andrei emale Klavdia Novgorodtsevale (korter 319) ning tema noorele sõbrannale ja järgijale Kira EgonBesserile. Mõlemad naised säilitasid Sverdlovi kirjad ja kirjutasid temast mälestusi. Boriss Ivanov ehk Pagar kirjutas mälestusi Jakovi ja Klavdia elust Siberis asumisel. Andrei Sverdlov (korter 319) aitas toimetada oma ema mälestusi, oli kaasautoriks kolmele detektiivloole, mille aluseks on tema enda kogemused julgeolekutöötajana, ning temast kui ühest enda ülekuulajast kirjutab oma memuaarides Anna LarinaBuhharina (korter 470). Pärast