Lähedus, mis teeb valu. Teine raamat. Sophie Hannah
tonniseks. Eks te näete ise, kui sinna maja juurde lähete.”
Charlie jättis viimased sõnad tähelepanuta ja vältis Simoni pilku. „Te käisite Roberti kodus?” küsis ta uuesti.
„Jah. Täna pärastlõunal. Tulin sealt otse siia...” Ta jäi ootamatult vait ja langetas pilgu.
„Mis on?” küsis Charlie.
Naomi Jenkinsil kulus paar sekundit enda kogumiseks. Kui ta pilgu tõstis, helkis ta silmis trotslik säde. „Kui olin tema maja juures käinud, oli mul selge, et midagi on tõsiselt valesti.”
„Mis mõttes valesti?” küsis Simon.
„Juliet on Robertiga midagi teinud. Ma ei tea, mida.” Ta nägu kahvatus pisut. „Ta on korraldanud nii, et Robert ei saa minuga ühendust võtta. Kui ta poleks saanud mingil põhjusel eelmisel neljapäeval Travelteli tulla, oleks ta mulle kohe helistanud. Kui see just poleks olnud füüsiliselt võimatu.” Ta sirutas mõlema käe sõrmi. Charliele tundus, et Naomi näeb enda valitsemisega suurt vaeva. „Ta ei ürita mind maha jätta.” Need sõnad olid suunatud Simonile, just nagu oleks Naomi eeldanud, et Simon kavatseb talle vastu vaielda. „Me olime väga õnnelikud. Oleme olnud kohtumishetkest peale lahutamatud.”
Charlie kortsutas kulmu. „Te olete ju igast seitsmest päevas kuus päeva lahus, on ju nii?”
„Saate aru küll, mida ma silmas pean,” nähvas Naomi. „Kuulge, Robertil on väga raske neljapäevast neljapäevani vastu pidada. Minul samuti. Me ihkame nii meeletult teineteist näha.”
„Mis siis toimus, kui te härra Haworthi maja juurde läksite?” küsis pastakaga mängiv Simon. Charlie teadis, et Simon ei sallinud selliseid asju, ei sallinud üldse emotsionaalselt segaseid asju.
„Avasin värava ja sisenesin aeda. Läksin ümber maja selle ette – tänavalt tulles on maja fassaad maja tagaküljel. Mul oli mõte olla üsnagi otsekohene, helistada kella ja küsida Julietilt otse: „Kus Robert on?””
„Kas proua Haworth teadis, et teil on tema abikaasaga suhe?” katkestas Charlie teda.
„Uskusin, et mitte. Robert tahab teda kõigest hingest maha jätta, aga ta ei taha, et Juliet kuni lahutuseni minust midagi teaks. See teeks elu liiga keeruliseks...” Naomi laubale ilmusid kortsud ja ta ilme muutus süngemaks. „Aga pärastpoole, kui ma üritasin ära minna ja tema jooksis mulle järele... Aga see oli pärastpoole. Te küsisite, mis juhtus. Mul on lihtsam rääkida sellest õiges järjekorras, muidu ei saa te aru.”
„Laske käia, preili Jenkins,” ütles Charlie leebelt, mõeldes ise, kas see järje kaotamine oli kontrollimatu hüsteeria eelmäng. Ta oli sellist asja varemgi näinud.
„Kutsuge mind parem Naomiks. „Preili” ja „proua” on praegu kumbki omal moel naeruväärsed. Ma olin aias ja läksin peaukse poole. Ma... möödusin elutoa aknast ega saanud vastu kiusatusele sisse piiluda.” Ta neelatas raskelt. Charlie ootas. „Nägin, et tuba oli tühi, aga ma tahtsin vaadata kõiki Roberti asju.” Ta jäi vait.
Charlie märkas, et Simoni õlgadesse tekkis pinge. Naomi Jenkins oli just äsja teinud poole oma kuulajaskonnast vaenulikuks.
„Mitte mingil võikal moel nagu jälitaja,” ütles ta nördinult. Tundus, et see naine loeb mõtteid. „On ju hästi teada, et kui armastatud inimesel on täiesti teine elu, kuhu sina ei kuulu, siis tunned meeletut puudust neist igapäevastest asjadest, mida koos elavad paarid jagavad. Hakkad neid ihkama. Ma lihtsalt... Olin nii sageli ette kujutanud, milline tema elutuba võiks välja näha – ja siis oligi see otse mu ees.”
Charlie mõtles endamisi, mitu korda sõna „meeletu” veel Naomi juttu sugeneb.
„Kuulge, ma ei karda politseid,” ütles Naomi.
„Miks te peaksite politseid kartma?” küsis Simon.
Naomi raputas pead, just nagu poleks Simon üldse asja mõttele pihta saanud. „Kui hakkate seda uurima, näete ise, et Robert on tõesti kadunud. Või siis on midagi muud väga korrast ära. Seersant Waterhouse, te ei pea minu sõnu uskuma. Ma tahan, et te asja uuriksite ja jõuaksite selles ise selgusele.”
„Uurija Waterhouse on konstaabel,” parandas Charlie teda, mõeldes, mis tunne oleks tal endal siis, kui Simon võtaks end kokku ja teeks seersandieksami ära ja temal poleks enam Simonist kõrgem auaste. Kunagi see ikka juhtub. Ta otsustas, et ei lase end sellest häirida. „Kas härra Haworthil on auto? Kas on võimalik, et ta sõitis oma autoga Kenti?”
„Ta on veokijuht. Ta vajab veokit oma töö pärast ja kui ta minuga koos ei ole, töötab ta vahetpidamata. Ta peab seda tegema, sest Juliet ei teeni midagi – see kõik on Roberti õlgadel.”
„Aga kas tal on ka sõiduauto?”
„Ei oska öelda.” Naomi punastas. „Ma pole küsinud.” Ning lisas just nagu end kaitstes: „Me saame ju nii vähe koos olla ja me ei raiska seda vähest aega triviaalsuste peale.”
„Nii et te vaatasite härra Haworthi elutoa aknast sisse...” alustas Charlie.
„Traveltelil on broneeringute tühistamise poliitika,” rääkis Naomi temast üle. „Kui tühistad broneeringu saabumise päeval kella kaheteistkümneks, ei nõuta trahvi. Küsisin vastuvõtutöötaja käest üle, aga Robert ei olnud tuba ära öelnud, ja ta oleks seda päris kindlasti teinud, kui ta oleks kavatsenud lihtsalt mitte kohale tulla. Ta ei raiskaks elu seeski niimoodi raha.” Naomi rääkimisviisis oli midagi, mis mõjus nagu kärkimine. Ürita olla tolerantne ja kannatlik ning vaata, mis saab, mõtles Charlie. Võis arvata, et Naomi Jenkins jääb samasugusesse meeleollu kogu vestluse ajaks.
„Aga härra Haworth ei ilmunud eelmisel neljapäeval kohale,” märkis Simon, „nii et eeldatavalt maksite toa eest teie.” Charlie oli tahtnud just sama öelda. Taas kord tabas Simon tema mõtteid nii nagu ei keegi teine.
Naomi krimpsutas nägu. „Jah,” tunnistas ta lõpuks. „Maksin jah. See on ka ainus kord, mil ma seda tegin. Robert on mõnes mõttes üsna romantiline ja vanamoeline. Olen kindel, et mina teenin temast märksa rohkem, aga tegin ikka näo, et ei teeni õieti midagi.”
„Kas ta siis ei saa sellest teie riiete ja maja järgi aru?” küsis Charlie, kes mõistis kohe ruumi sisenedes, et tema ees on naine, kes kulutab riietele tunduvalt rohkem raha kui tema ise.
„Robertit ei huvita riided ja ta pole mu maja näinud.”
„Miks?”
„Ei oska öelda!” Naomi oli niisuguse näoga, nagu võiks iga hetk nutma puhkeda. „Maja on üsna suur. Ma ei tahtnud, et ta mõtleks... aga peamiselt Yvoni pärast.”
„Teie üürilise pärast?”
„Ta on mu parim sõbranna ja on elanud viimased poolteist aastat minu juures. Mul oli kohe Robertiga kohtumise hetkest selge, et nad ei meeldiks teineteisele, ja mul polnud mingit tahtmist nende vastuoludega tegelda.”
Huvitav, mõtles Charlie. Kohtad oma unistuste meest ja tead kohe, et su parim sõbranna ei taluks teda.
„Kuulge, kui Robert oleks otsustanud meie suhte lõpetada, siis oleks ta tulnud kohale nagu kokku lepitud ja öelnud seda mulle näkku,” kinnitas Naomi. „Me rääkisime abiellumisest iga kord, kui koos olime. Ta oleks vähemalt helistanud. Teist nii usaldusväärset inimest ma ei teagi. See tuleneb vajadusest kõike kontrollida. Ta oleks ju teadnud, et kui ta ühtäkki ootamatult ära kaob, hakkan ma teda otsima, et lähen ta maja juurde. Ja siis variseksid ta kaks maailma teineteise otsa kokku, just nagu täna juhtuski. Robert ei taluks sellist asja silma otsaski. Ta teeks kõik, mis tema võimuses, et ta abikaasa ja... sõbratar ei saaks iial kokku, ei räägiks omavahel iial. Me võiks ju nelja silma alla jäädes temast rääkida. Robert pigem sureks, kui laseks sellisel asjal toimuda.”
Mööda ta põske voolas pisar. „Ta sundis mind tõotama, et ma ei lähe kunagi tema maja juurde,” sosistas ta. „Ta ei tahtnud, et ma näeksin Julieti. Tema