Atlantise lähistel. Valik luuletusi. Иосиф Бродский
lirtsu, kahise ja mullita.
Ei kiirenda ma sammu.
Sa oma salasäde röövi rammust
ja kustuta.
Ma surun külmund pihu vastu reit
ja longin mööda mügarlikke teid,
üksluise heli saatel kive tallan
ma aina, pöörane on meel.
Pilk argsi süngel ojaveel
ma naaldun alla.
IV
Las silmad mõttetuse varjudes
mul olla pealegi, las habe märga
saab rõskusest, mu soni viltu ees
las peegeldub, kui hämaruse pärgab.
Justkui see joon, kust üle saada eal
ei suuda hing.
Mu püüdlus peatub seal,
kus algavad mu mantlikrae ja käised,
mu mütsinokk, mu saabas, nööp.
Ent süda järsku perutama lööb,
kui näeb mind lõhkemas. Ta jäiselt
taob külmas, mis mu põue sööb.
V
Mu ees keeb vesi podinal,
suurebendisse tungib käre talv.
Mis sõna veel siis paigale sa otsiks,
kus katkestus sai sündida – ei pea
sa seda näoks.
Naer viltu veab
ja laudteed hämaruses trotsib.
Ja pimeduse põrmu vihm lööb seal.
Ja teine mina meenutades meest
saab jooksu verd täis lauge eest.
Ta galopeerib laine peal,
ta kohal algul männid, hiljem pajud,
nii teiste teisikute sekka hajub,
kuis mina kaduda ei suuda eal.
VI
Sa tao ja lirtsu. Sillakõdu söö.
Las vesi nagu surnuaia vöö
lööb värvi kalmuristide pealt valla.
Ent rohukõrred sinerdust ei saa
ka nõnda juurde luua soisel maal...
Sa rehte talla
ja märatse, kus lehine veel laas,
juurtpidi tungi sügavikest alla!
Ja maa all, justkui siin, mu rinna sees
kõik kooljad, viirastused virgeks tee,
las nurgast üle mööda kõrrevagu
siis mahajäetud külla jooksevad
ja homsele kui tondikübarad
nad lehvitagu.
VII
Siin küngastel, kus ümber taevaveed,
on üksnes laaned sihiks igal teel
ja elu taandub iseenda eest,
ta imestusega neid vorme uurib,
mis kõikjal mühavad. Ja juuri
näeb haaramas ta saabastest,
kui külas valgus kustub õhtu eel.
Eikellegimaal olen ma nüüd teel
ja Olematuse käest palun renti.
Ja käest mul rebib sooja tuulehoog,
ja vulab õõnsus all kui vetevoog
ja keerab kokku raja porilinti.
VIII
Jah, tõesti ma kui puuduks siit,
jäin kõrvale kui parda taha.
Ja kõrred ajavad end püsti nii
kui karvad surnukeha nahal.
Ja pesa all, mis pandud maha,
läks keema sipelgate riik.
Nii loodus suhteid nagu alati
teeb klaariks olnuga. Ent tema palgel –
mis sest, et sädeleb see ehavalgel,
on kuju võtmas kurjus kummati.
Ma abiks võtan viis – viis! – meelt,
end metsast kaugemale viies:
ei, Issand! Silmadel eesriie,
ei ole kohtumõist mu tee.
Ent kui, mu Jumal, häda sees
mul elu laabuda ei taha,
kui soomlane mul riisumise eest
pihk raiu maha.
IХ
Mu Polydeukes, siin kõik plekiks kaob,
jäid kurku kinni ahastusenõelad,
näe, seisan siin ma mantlihõlmad paol,
ilm silmadesse läbi sõela vaob,
vaob läbi mõistmatuse sõela.
Ma kuulen, Issand, halvasti. Ja näen.
Ja täpselt kahekümne vati väel
kuu sirab. Olgu. Taevas ma ei sea
teed tähtede ja vihmavete najal.
Ja mitte laulu, aga köha veab
las laande kaja.
Х
September. Öö. Vaid küünal seltsi toob.
Ent vari silmitseb veel tagapool
mu lehti, purustatud juurte sees
ta tuhnib. Kahistades vulab vees
eeskojas sinu pettekuju,
kui taevatäht ta rõõmutujul
on naeratades ukse ees.
Mu kohal valgus tumeneb.
Jälg vee sees ahtaks kahaneb.
ХI
Jah, süda aina rohkem sinu poole veab
ja nõnda jääb ta aina kaugemale
ja hääles mul on aina enam valet,
kuid seda võlaks saatuse ees pea,
võlg saatuse eest verd su käest ei küsi
ja nüri nõela abil haavu teeb.
Ent naeratust kui ootad – oota veel!
Ma enda üle naeratan, kuid see
ju hauakattest kauem püsib
ja kergem on kui suits, mis korstnast teel.
ХII
Euterpe, sina? Kuhu jõudsin ma?
Mis on mu all? Kas vesi, heinamaa?
On kanarbikulüüra võrse paindu
kui kabjaraud ja sellest aimdub
kui õnne viirastust.
Sel moel, et ehk ei tea,
kuis küliskäiguks muuta saab galoppe
nii kergelt, et see hingamist ei pea,
ei sina ega saati Kalliope.