Kevadohver. Андерс де ла Мотт
vanema venna õpetatud tehnikat, käed selleks, et end kinni hoida, jalad enda ülespoole tõukamiseks. Ta kaalub vähe, pealegi on tal käed, õlad ja selg tugevad.
Hele tammekoor on krobeline ja täis mõrasid, kust kinni haarata, tal ei kulu näoni jõudmiseks kaua aega. Ta vaatab hirmuäratava tegelase surnud silmi ja tunneb end hoobilt naeruväärsena. Millega ta õieti tegeleb? Niisugused spontaansed teod olid tavaliselt Margaux’le omased. Tema tegutseb mõistuse ja loogika järgi, usub asjadesse, mida saab mõõta ja süsteemi seada. Ta armastab puslesid, tutvub evakuatsiooniplaanidega, tal on alati käepärast seljakott hädavajalike asjadega juhuks, kui peaks juhtuma kõige hullem. Tal oli see käepärast, parandab ta end. Seni, kuni kõige hullem tõepoolest juhtuski.
Thea võtab jopetaskust ülased ja torkab need Lehemehe suhu. Auk on suurem, kui alt maapinnalt paistis, rusikas mahub sinna kergesti sisse. Ta tunneb käega serva, justkui oleks paks tüvi osaliselt õõnes. Ta pistab käe nii kaugele tüvesse kui saab, paneb silmad kinni ja mõtleb Margaux’ peale. Püüab tema näo iga väiksematki detaili täpselt ette kujutada. Tumedat tukka, silmi, väikesi tedretähti nina peal. Naeratust.
Siis laseb ta ülased tüve sisse kukkuda.
Elu taastärkamise nimel.
Tuul puhub läbi metsa, puuladvad painduvad ja maast lendavad õhku surnud sügisesed lehed. Tuul toob endaga pinge- ja tormilõhna. Thea lõdiseb.
Kuskil kaugel metsas hakkab Emee haukuma.
3
Volbriöö 1986
Kallid lugejad!
Igal lool peab olema algus, keskosa ja lõpp. See siin on minu algus.
Minu nimi on Elita Svart. Ma olen kuusteist aastat vana. Elan Tornaby lähedal sügavas metsas talus.
Kui te seda loete, olen ma juba surnud. Aga alustame algusest, eks ole?
Garaaži juhataja kiusas teda, seda taipas Arne Backe peaaegu otsekohe. See kuradi paksmagu kõõlus leti peal ja rääkis nii kõvasti, et kaks töömeest, kes natuke maad eemal ühel Volvo 245-l õli vahetasid, pidid teda kindlasti kuulma.
„Mis sa ütlesid, mis su nimi on?”
„Konstaabel 2971 Backe, Ljungslövi jaoskonnast. Ma pidin ühe patrullauto ära tooma.”
Arne silitas vuntse, ta kujutas ette, et see liigutus jätab temast vanema ja kogenuma mulje.
„Või nii.” Juhataja tõmbas pekise nimetissõrmega üle registreerimisraamatu ridade. „Ljungslövi politsei sideauto. On teil seda seal vaja? Mina arvasin, et te sõidate seal kolkas traktoritega.”
Arne kuulis, kuidas tavotiahvid Volvo juures irvitasid, aga ta ei pööranud ringi. Selle asemel koputas ta sõrmenukkidega letile.
„Võti. Mul on kiire.”
„Kiire! Miks ometi? Pead minema koju lehma lüpsma? Või aitad Holméril Palme mõrva lahendada?”
Nüüd naerdi juba valjemini. Garaaži juhataja ajas end sirgu, võttis autovõtme ja pani selle demonstratiivselt enda ette letile. Ilmselgelt tahtis ta kogu lugu võimalikult kaua venitada.
Arne oli harjunud, et teda narriti. Ta oli kakskümmend kaks aastat vana ja Ljungslövi politseijaoskonnas kõige noorem. Äsja kooli lõpetanud rebane, kes tohtis vaid kohvi keeta, valvelauas istuda ja jooksupoisi ülesandeid täita. Politseiülem Lennartson oli äärmiselt vastumeelselt korraldanud talle postiautoga küüdi Helsingborgi, et uus sideauto ära tuua. Lennartsoni näole tekkis alati eriline ilme, kui nende pilgud kohtusid. Segu ärritusest ja vastumeelsusest, mida Arne oli juba liiga palju näinud. Justkui kutsuks miski, mida ta ise ei saanud mõjutada, seda teiste juures esile.
Ta kannatas kõik ära. Suveks tuleb jaoskonda rohkem uusi politseinikke, seetõttu tõuseb ta mõnevõrra kõrgemale pulgale. Pääseb tänavale nagu tõeline politseinik. Kuni selleni tuli olukorraga lihtsalt leppida. Taluda Lennartsoni näokrimpsutusi ja teiste kolleegide nöökimist. Aga see garaažipaavst ja tema kaks käsilast olid närused tsiviilisikud, neil polnud mitte mingit õigust tõelise politseinikuga norida.
Juhataja kritseldas midagi oma plekilisse arveraamatusse.
„Backe1, ütlesid sa.” Suur mees naeratas laialt.
„Mhm …” Arne juba aimas, mis järgneb.
„Üles- või allamäge?”
Ahvid 245 juures naersid mürinal ja Arne hammustas alahuult. Arne Allamäge, niimoodi kutsuti teda koolis. Naerdi tema tunnistuse üle, selle üle, et ta mängis kehvasti jalgpalli, et tema vanemad said ta üsna eakatena. Mõnikord oli vihjatud, et tema vanem õde oli tegelikult tema ema, ehkki Ingrid oli tema sündides kõigest kaksteist.
Ükskõik, kui paljudele ta peksa andis või kui palju ise peksa sai, naermine tema üle ei lõppenud. Isegi mitte täiskasvanuna. Sellepärast, et ta ei kõlvanud sõjaväkke, et ta ei suutnud töökohta pidada, et politsei poleks teda iialgi vastu võtnud, kui tema õemees Bertil poleks Lennartsoni bridžipartner.
Arne Allamäge.
„Kirjuta siia alla!”
Garaažipaavst keeras registreerimisraamatu teistpidi ja pilgutas silma, justkui oleks Arne udusulis jooksupoiss ja mitte mundrit kandev politseinik.
„See on Saab seal nurgas. Ja ole kena, ära roni sellega põllule, Backe.”
Arne kritseldas raamatusse allkirja ja haaras võtmed.
Tavotiahvid valasid 245 mootorisse parajasti uut õli. Kanister vana õliga oli põrandal väikese ratastega laua peal. Ühel ahvil oli tukk triibutatud, teisel rõngas kõrvas. Kindla peale on mõlemad kapipeded. Arnest mitte kuigi palju vanemad, aga enda arvates oli neil sellest hoolimata ilmselt õigus tema üle naerda.
Mehed ajasid end sirgu ja irvitasid talle näkku, kui ta neist mööda läks. Nuputasid kindlasti mõnda sobivat lahkumisrepliiki välja.
„Te peate põranda ära pesema,” ütles Arne, enne kui kumbki neist jõudis suu lahti teha.
Ta virutas ratastega lauale kõvasti jalaga, kleepuv õli lendas meeste jalgade peale. Siis läks ta naerdes politseiauto juurde, istus sisse ja sõitis minema.
Politseivärvides patrullauto oli Saab 900 turbo. See oli sõitnud kõigest paar tuhat kilomeetrit ja lõhnas ikka veel nagu uus. Saja seitsmekümne viie hobujõuline hirm.
Mööda teed nr 21 ida poole sõites lülitas Arne sinised vilkurid ja sireeni tööle ning tal õnnestus spidomeeter üle saja kaheksakümne pressida. Ta nautis, kuidas teised autojuhid end kõrvale tõmbasid, et teda läbi lasta. Tavotiahvid olid tal ikka veel silme ees, nad lonkasid ringi, kingad õli täis, garaaži juhataja aga röökis nagu kõhukinnisuse all kannatav morsk.
Esimest korda üle väga pika aja oli Arne heas tujus. Justkui oleks miski temas järele andnud. Ta võis sõita selle autoga täpselt niimoodi ja sinna, kuhu ise tahtis. Lennartson oli hobitalunik, ta oli terve nädala jahvatanud oma emisest, kes pidi iga hetk poegima hakkama, ja arvatavasti oli ta juba koju läinud, tal polnud aimugi, kus Arne hetkel võiks olla. Seni, kuni ta Ljungslövist eemale hoiab, ei saa keegi teada, mida ta sideautoga teeb, kui see vaid varakult enne kokku lepitud aega homme hommikul kell kaheksa garaažis seisab.
Nähtavale ilmus Tornaby teeviit ja ta aeglustas sõitu. Oli viimane aeg, et rahvas näeks tema uut mina. Uut Arne Backet.
4
„Sa küsid, kas ma näen ikka veel sama õudusunenägu. Ma väga tahaksin eitavalt vastata, sest ma ei taha, et sa minu pärast muretsed. Minuga on kõik hästi, Margaux. Ärme räägime enam sellest.”
Plahvatus kajab läbi Thea pea. Ta viskub voodist välja põrandale ja katab