Sünge juhtum viinamarjaistanduses. Martin Walker

      1. peatükk

      Sireeni kauge undamine raekoja katusel lõhestas Prantsuse suveöö tardumuse. Koiduni oli veel tund aega, aga Bruno Courrèges oli juba ärkvel, mõtetes ketramas „oleksid“ ja „poleksid“ seoses naisega, kellega oli ta viimase ajani voodit jaganud. Hetkeks ta kangestus, jahmunud tontlikust helist, mis tähistas väga ränka ajalootaaka ja hädaohtu. Kunagi oli sama sireen teavitanud ta naabreid St Denis’ linnakeses sõjast ja sissetungist, vabastamisest ja rahust, ning tähistanud iga keskpäevatundi. Lisaks kutsus selle läbitungiv vingumine tööpostile linnakese priitahtlikke pritsimehi. Taoline hädaolukord nõudis ka tema kohalolu, oli ta ju St Denis’ ainuke munitsipaalpolitseinik. Seepärast tundis Bruno peaaegu kergendust, et jõhker kutse teda süngetest mõtetest säästis, ja heitis sassis teki pealt.

      Kui ta riietus ja linnupetteks piimapakist rüüpas, helises telefon. Helistas Albert, üks kahest kohalikku tuletõrjebrigaadi juhtivast päästjast, kes oli oma masina ja öövahiga juba teel.

      „Vana St Chamassy tee peal on suur tulekahju,“ alustas hääl rutakalt, „mäe otsas, kohe enne St Cyprieni teeotsa. Küün ja suur põld. Sellel aastaajal võib tuli miilide kaugusele levida, kui tuule alla saab.“

      „Juba tulen.“ Bruno pigistas silmad kinni, et manada silme ette St Denis’ laialisirutuva kommuuni kaart, mida ta mälus talletas. See koosnes tema patrullitavatest teedest, eemalasuvatest majapidamistest ja külakestest, millel ta silma peal hoidis, tuttavatest taludest hane- ja pardi- ja sea- ja kitsekarjadega, mis tegid sellest paigast Prantsusmaa toidukultuuri südame. Tutvus maaga, mille üle ta valvas ja kus ta pärast vihma seenel käis, tähendas, et see kant oli talle sama hästi teada kui naisele ta isiklik nägu.

      Käratus telefonist, mille ta oli õla ja kõrva vahele kiilunud, kui üritas särginööpe kinni panna, tõi õnnetuse tagasi ta teadvusesse.

      „Surnutest pole teatatud,“ kandis Albert ette, „aga helista parem kohe päästekeskusesse, kui oled linnapeaga rääkinud. Ma kutsun Les Eyzies’st ja St Cyprienist abiväge. Kas saad ka jaamast läbi käia ja veenduda, et nad veetankreid juurde saadavad? Istu kasvõi ise paagiauto rooli, kui vaja. Meil läheb vaja kogu vett, mis leida õnnestub. Nüüd hakka liigutama. Seal näeme.“

      „Kuidas evakuatsiooniga jääb? Seal kandis on neli-viis talu.“

      „Ei tea veel, aga lase linnapeal see korda ajada. Parem oleks, kui ta hakkaks rahvast läbi helistama, et kõik valvel oleksid. Ja Radio Périgord võiks ka hädateadet edastada.“

      Bruno saatis teele palve, et ta vanaldane furgoon esimesel katsel käivituks. Siis andis ta koerale kiiresti toidu ette, jättis kanad endaga ise hakkama saama ja jooksis auto juurde. Justkui õnnetusest teades käivitus see otsekohe ja Bruno tüüris autot ühe käega oma majaesiselt teelt linna poole, näppides teisega kiirvalimisklahve, et teavitada juhtunust esmalt linnapead ja siis tohtrit, kes olid juba sireeni peale ärganud. Tuled põlesid ja linn oli ärkamas, kui ta sandarmeeriasse kihutas, et paluda vanal öövalvuril Jules’il helistada Périgueux’ raadiojaama ja saata mehed sündmuskohta maanteed sulgema. Kui Bruno tagasi oma auto poole kiirustas, tõttas väikesest kasarmust kohale capitaine Duroc, kes alles vormikuube selga sikutas, ning Bruno jättis selgitamise Jules’i hooleks. Pritsimajas pusisid Ahmed ja Fabien paagiautode pukseerimisseadme kallal, samal ajal kui kohale tilkus teisi vabatahtlikke, kellest piisas tuletõrjeautode ja -voolikute mehitamiseks. Bruno sõitis suurimal kiirusel, mille ta kastiauto välja võlus, sinine tuli vilkumas ja raekoja sireen seljataguses öös endiselt huilgamas.

      Selleks ajaks, kui ta Sarlat’ raudteeliini kõrval kulgevale maanteele jõudis, nägi ta juba eespool kõrguvatelt küngastelt tulekuma. Bruno värises ootusärevusest. Tuli hirmutas teda. Ta oli seda alati kohelnud ettevaatliku lugupidamisega, mis oli kasvanud millekski hirmusarnaseks alates sellest ajast, kui ta Balkani sõjas haavatud Prantsuse sõdureid põlevast soomukist välja tiris. Neid arme kandis ta tänini käsivarrel. Öökapi sahtlis lebas tal Sõjarist, millega valitsus oli teda pärjanud pärast pikki bürokraatlikke vaidlusi, kas Bosnia rahuvalvemissioon ikka sõjaks kvalifitseerub.

      Bruno mõtiskles aga selle üle, kas miski kogu selle pudi-padi seas, mida ta oma mikrobussi tagaosas hoidis, kõlbaks kaitsevarustuseks. Seal olid jahikuue varrukas kindad ja müts, jahisaapad, spordikotis ujumisprillid ja veepudel. Tõenäoliselt leiaks ta ka vana tennisesärgi, mida vette kasta ja näomaskina kasutada. Ta üritas gaasipedaalist viimast võtta, kui auto mäest üles ukerdas. Kuigi ta tundis piirkonda hästi, ei tahtnud talle meenuda, kus võiks nii kõrgel asuda küün, kuna taolisel kõrgustikul oli pinnas põlluharimiseks kehvavõitu. Peamiselt kohtas siin metsi, hõreda taimestikuga nurmi ja mõnd poollagunenud vanadest kividest karjusehütti, aga siin oli ka kõrge mikrolaine-raadiotorn.

      Kui Bruno võttis enne lavamaale jõudmist viimase kurvi, näis kogu öötaevas puude kohal punaselt tukslevat. Ta väristas end, meenutades kuiva suve ja seda, kuidas jõetase oli nii madal, et turistide kanuud pidid otsima sügavamaid veesooni. Kui ta esimest korda kõrbehaisu tundis, aeglustas ta refleksist käiku ja märkas siis, et vähemalt osa sellest tukslevast hõõgusest pärineb Albert’i tuletõrjeauto vilkurist. Bruno parkis auto teeserva. Ta tõmbas saapad, kindad ja jahimütsi ülle, jäi korraks ujumisprille silmitsema ja pistis need siis taskusse, valas tennisesärgile vett ja jooksis mööda teed tuletõrjemasina juurde, kus kaks tule taustal välja joonistuvat pompiers’i veevoolikut ühendasid.

      „Mitte küün, vaid ainult üks suur puust kuur. Siin polnud enam midagi päästa!“ karjus Albert üle leegipragina ja mootorimöirete. Ta küünitas end auto tagaistmele ja tõmbas sealt Bruno jaoks raske kollase tuletõrjuja vammuse. Siis heitis ta pilgu Bruno kogukatele saabastele ja noogutas heakskiitvalt.

      „Oleks saan’d ka hullemini minna. Jõudsime jaole, enne kui tuli metsani jõudis. Aga kuur koos saagiga on läinud, mida seal ka ei hoitud.“

      Taamal hakkasid tuled taas tugevamalt pulseerima, kui lähenes Ahmed teise tuletõrjemasinaga, tema järel veetanker ja seejärel siniste vilkuritega sandarmiauto. Albert helistas naaberkommuunide tuletõrjepealikele, teatamaks, et nende abi ei lähegi vaja.

      „Inimestest pole märki?“ küsis Bruno, kui ta kõne lõpetas. Albert raputas pead ja rühkis teisele pritsiautole vastu. „Aga kust sa tulekahjust kuulsid?“ hüüdis Bruno talle järele.

      „Coux’ telefoniputkast tehti anonüümne kõne,“ hüüdis Albert vastu.

      Bruno pani selle kõrva taha, kui üritas olukorda hoomata. Talle meenus, et see teejupp on mõlemalt poolt palistatud tihnikuga, aga praegusest asukohast nägi ta metsasihti ja värske välimusega pinnakatteta teed, mis käänas madalalt, kuid ühtlaselt leegitsevale laiale põllu- ja karjamaale. Vähene tuuleõhk, mida ta põskedel tundis, puhus tema ja seega ka metsa suunas, kus pompier’id põõsastikku kastsid, et leegid lisakütust ei saaks. Suurim tulekahju möllas kunagise kuuri varemetes keset kõrbenud vilja.

      Bruno jalg takerdus millegi taha. Ta vaatas maha ja nägi väikest metallist lippu, sellist nagu need, mida põllumehed kasutasid põllukultuuride tähistamiseks erivagudes. Tõmmanud selle maast välja,