Sünge juhtum viinamarjaistanduses. Martin Walker
seda ma nägin.“ Selginevas koiduvalguses nägi Bruno, et üle meeri huulte libises muie.
„No see tundub igatahes selge, et siin toimus kuritegu.“
„Just, ja see tähendab Police Nationale’i, mitte sandarmite haldusala. Vahest tahavad nad isegi kriminalistid kohale saata.“
Bruno läks edasi autorivi ja väikese rahvahulga juurde teatama, et ohtu pole, show on lõppenud ja neil palutakse autod eest ära ajada, et tuletõrjemasinatel oleks ruumi ümber pöörata ja minema sõita. Piimatootjast Suur Stéphane, Bruno sõber jahiklubist, oli kohale tulnud oma noorukese tütre Dominique’iga. Nende talu asus kohe mäe all ja oleks arvatavasti esimesena pihta saanud, kui tuli oleks levinud, pealegi oli just esimese lüpsi aeg. Bruno tõrjus nende küsimusi ja veenis enamikku pealtvaatajaid autodesse minema. Siis astus ta kapten Duroci juurde, et too saadaks sandarmi Coux’sse telefoniputkat sulgema. Kell oli äsja saanud kuus hommikul, Fauquet’ kohvik pidi avatud olema ja Bruno vajas kehakinnitust.
Ta läks üle tee kahe tuttava auto juurde: üks neist vanamoeline Citroën DS ja teine veelgi vanem Citroën deux-chevaux, mudel, mis pärines 1930ndatest. Bruno sõber Parun, pensionil tööstur, kelle trimmis keha ei peegeldanud sugugi ta vanust, nõjatus oma auto vastu. Tema kõrval seisis kohaliku külalistemaja omanik, keda suurem osa St Denis’st kutsus hüüdnimega Hull Inglanna. Bruno oli nad kokku viinud tenniseväljakul, kus Pamela ja tal külas olnud sõbranna neile korralikult tuule alla tegid.
„Ma ärkasin alles Paruni telefonikõne peale. Sireeni ma ei kuulnudki,“ sõnas Pamela.
See kena naine, kelle näojooned olid liiga tugevad, et teda saaks pelgalt „ilusaks“ nimetada, kandis Hermèsi pearätti ja päevinäinud versiooni inglise vahariidest jopedest, mis olid Prantsusmaal väga moodi tulnud. Ükskõik, kas naine seisis, kõndis või ratsutas, uskus Bruno teda alati ka kaugelt ära tundvat juba rühist: sirge selg ja uhke kael, sellise naise julge kõnnak, kes tunneb end täiesti vabalt.
„Kus su hobune on?“ küsis Bruno ja kummardus naist mõlemale põsele suudlema. Naine tõmbus naerdes eemale.
„Vabandust, Bruno. Tavaliselt armastan ma prantslaste musitamistungi hullupööra, aga sa haised kohutavalt ja näed veel hullem välja. Sa haised kärsatanud villa ja vist ka selle kohutava vahu järele, millega sa koos oled. Kulmud oled ka ära kaotanud. Selle paksu tahmakorra alt on muidugi raske näha.“
„Pole mul häda midagi,“ vastas mees ja katsus sõrmedega kulme. Need tundusid nagu habemetüükad.
„Täna ma hobust kaasa ei võtnud,“ jätkas naine. „Arvasin, et tuli võib teda hirmutada. Tulin ainult vaatama, kas meil tuleb evakueeruda.“
„Mis hoone seal maha põles?“ küsis Parun. „Enda arust tunnen neid mägesid nagu oma viit sõrme, aga osmikust polnud kuulnudki.“
„Ma ka mitte,“ ütles Bruno. „Metsasihist pöörab tee põllu poole, nii et ega seda otse näha polegi. Aga ma pean hommikust sööma. Näeme Fauquet’ juures?“
„Hea mõte,“ nõustus Parun, „kell on nagunii liiga palju, et uuesti magama jääda. Pamela, laske meil ennast kostitada. Aga ainult siis, kui lubate, et naudite meie seltskonda rohkem kui inglise ristsõna.“
„Aga muidugi, armas Parun. Te olete kaugelt lõbusam kui ükski ristsõna. Aga ma arvan, et Bruno peaks enne pesema ja riideid vahetama.“ Ta jäi meest silmitsema. „Need püksid tuleb vist maha kanda. Loodan, et linn maksab uue vormi kinni.“
Nad pöördusid vaatama tuletõrjemasinat, mis kaks korda tuututas. Ahmed viipas, et Bruno tähelepanu tõmmata. „Tule, Bruno, sina ja Albert lähete jalamaid haiglasse. Reeglid on reeglid.“
2. peatükk
Koguni arvutiajastul polnud sugugi lihtne välja uurida, kellele kõrbenud põld ja põlenud kuur kuulusid.
Linnapea sekretär Claire küürutas maakatastri kohal, mis kujutas endast lahmakat kaarti, kuhu olid märgitud kõik suure St Denis’ kommuuni hooned. Lisaks nägi sellelt kõiki krundipiire, igaühele eraldatud katastrinumber. Kuni nad seda krunti üles ei leia, ei õnnestu neil seda otsida ka maamaksu nimekirjast, mis sisaldab kõiki registreeritud omanikke.
„Seal üleval pole kaardi järgi ühtegi hoonet,“ kaebas Claire. „Oled sa kindel, et õige tee nimetasid, Bruno?“
„Jah, kindel.“ Pestud, raseeritud ja lisamundrisse riietunud ning arstide poolt terveks tunnistatud Bruno tundis end taas endana, kui kulmud välja arvata. Ta tuli naise juurde suure kaardi äärde, olles ettevaatlik, et enda ja Claire’i lopsakate kumeruste vahele ruumi jätta. Isegi ärritatud olekus ei suutnud naine vastu panna võimalusele temaga flirtida ja plagistas paljast harjumusest ripsmeid. Ainsa vallalise mehena kogu linnavalitsuses oli Bruno juba Claire’i kommetega harjunud.
Ta ajas sõrmega mööda teed, kus ta hommikul oli sõitnud. Mikrolaine-raadiojaam oli näha, nagu ka veetorn, niisiis pidi veetoru kulgema mööda teed. Selle kohani, pomises ta enda ette ja asetas sõrme kindlalt paika. Ta oli veendunud, et sattus õige krundi peale, aga ka Claire’il oli õigus. Kaardile polnud hoonet kantud. See polnud mitte ainult väga veider, vaid ka kriminaalkuritegu, kuna kommuun polnud järelikult ehitusluba väljastanud. Ja kuna maa teenindas ka veetoru ja püstikut, hoiti kõrvale iga-aastasest veemaksust kommuunile. Katastrinumber oli tal siiski käes. Ta jättis Claire’i kaarti kokku rullima ja läks kitsukesse ruumi, mida nimetati registriks, et maksunimistust maaomaniku nime otsida.
Omanikuks osutus piiratud vastutusega äriühing nimega Agricolae, registreeritud asukohaga Pariisis, ja krunt oli kolm aastat varem ostetud kaitseministeeriumilt. Agricolae – see nimi oli ka metallist lipul, mille Bruno oli maast üles tõmmanud ja Albert’i pompier’ide kuuetaskusse toppinud.
Ta peab selle kätte saama. Kaustast ilmnes, et veemaksu polnud tasutud, samuti mitte ehitusmaksu, ja ehitusluba polnud väljastatud. See tähendas Agricolae ettevõttele pahandusi. Ta oli just telefoni haaramas, et Albert’ile helistada, kui Claire ukse vahelt pea sisse pistis ja teatas, et talle on külaline.
„St Denis’ tähtsaim mees pärast linnapead, ja ometi hoitakse sind ikka selles urkas, mida nad julgevad kontoriks nimetada!“ kõmistas kaitseministeeriumi haldusalas tegutseva riigipolitsei ehk Police Nationale’i juhtivuurija, komissar Jean-Jacques Jalipeau. Ta astus pool sammu kabineti sisemusse ja näis selle otsekohe täitvat.
„Issand, näed sa vast sant välja, nägu puha punane ja kulmud ära põlenud,“ jätkas JJ oma tiraadi. „Kindel, et sa ise põlengut ei alustanud? Ninapidi juures olid seal küll.“
„Liigagi juures,“ vastas Bruno ja naeratas kolleegile. „Taevas hoidku seda vennikest, kes tulekahju süütas, kui ma olen esimene, kes ta kätte saab.“
Brunole meeldis JJ, hoolimata sõbra pidevast ja õigustatud süüdistusest, et Bruno arusaam õigusemõistmisest teenis pigem St Denis’ kui kriminaalkoodeksi huve. Nad olid paari juhtumi juures edukalt koostööd teinud ja ka ühiseid maitsvaid eineid nautinud. Bruno juhatas JJ raekoja iidsest kivitrepist alla ja läbi kangialuse Fauquet’ kohvikusse, kus JJ kaks Ricardi aniisiviina tellis.
„Kuidas Isabelle’il läheb?“ alustas JJ vestlust. „Ta peaks nüüd iga hetk Pariisi uuele töökohale minema.“ Isabelle oli olnud uurija JJ alluvuses politsei piirkondlikus peakorteris Périgueux’s, enne kui ta karateoskused ja välimus pälvisid siseministri tähelepanu ja kindlustasid tema kauni foto äratrükkimise ajakirjas Paris Match. JJ tundis kogu suve õitsenud romaani vastu heatahtlikku huvi ja tema eneseuhkust kõditas see, et ta oli need kaks kokku viinud.
„Juba läks,“ ütles Bruno, püüdes häält neutraalseks sundida. „Nad teatasid, et ministril tuleb mingi välisreis ja ta soovib Isabelle’i oma delegatsiooni.“
„Noh, eks sa teadsid kogu aja, et ta ära läheb,“ arvas JJ. „Ja teil oli kolm õnnelikku kuud.“
Bruno noogutas. Teadmisega kuklas, et Isabelle