Neem. Juha Hurme

      Toimetanud Hille Lagerspetz

      Korrektuuri lugenud Kai Nurmik

      Kujundanud Toomas Niklus

      © Juha Hurme, 2017

      Published by agreement with Helsinki Literary Agency (Helsinki, Finland)

      © Tõlge eesti keelde. Tiiu Kokla, 2021

      ISBN 978-9985-3-5091-1

      e-ISBN 9789985352021

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2021

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Oletagem, et aastal 2017 sündis kuskilpool Soomes ärgas tütarlaps, Aino.

      Aino ema sündis aastal 1992 maksuvahendina marku kasutavas Soomes, mis oli osa äsja pahupidi pöördunud Euroopast, kui Nõukogude Liit oli likvideeritud ja raudne eesriie langenud. Taskutelefon mahtus üksnes talvemantli suurde taskusse, ja ega neid kuigi paljudel olnudki.

      Aino vanaema sündis aastal 1967 Kekkoneni Soomes, kus mõned entusiastid rääkisid juba sugudevahelisest võrdõiguslikkusest, mis terendas lootusetus kauguses. Kui Aino vanaema emale oleks öeldud, et tema võimalikust tulevasest tütretütrest (Aino emast) võiks suurest peast saada näiteks olümpiatasemel poksija või suusahüppaja, oleks ta rääkijat pidanud mingiks napakaks lõuapoolikuks.

      Selle kõnealuse Aino vanaema ema sündis kesk ägedaimat Jätkusõda 1942 ja tema ema, Aino vanaema vanaema, aastal 1917 kesk Esimest maailmasõda ning veriseks kodusõjaks valmistuvat kaheks lõhenenud Soomet, Vene autonoomset suurvürstiriiki.

      Nõnda osavasti oleme nelja noore naise abil jõudnud läbi iseseisva Soome ajaloo. Olgu sünnitaja iga ikka edasi 25 aastat ja noppigem neid Aino esiemade liinist 16 tükki juurde, ja me jõuame 20 esiema kaudu 1517. aasta katoliiklikusse Soomesse, mis pole tegelikult üldsegi mitte Soome, vaid Österlandet, Rootsi idapoolne provints. Soome keel on küll olemas, kuid mitte kirjakeelena, sest Pernajas sündinud Mikael Olavipoeg, kes täiskasvanuna hakkab nimetama ennast isa ameti järgi Põllumeheks ehk Agricolaks, on alles nii umbes kümneaastane. Läheb veel oma paarkümmend aastat, enne kui ta hakkab Uut Testamenti soome keelde tõlkima. Sellest rõõmust Aino 19. esiema otseselt osa saama ei pääse, sest tüdrukud koolis ei käi.

      Paneme ritta korraga 25 ema, kelle sünnitamise aega tuleb siinkohal kahandada 20. eluaastani, et lugu jääks tõepäraseks. Nüüd on Aino jaoks koos 45 esiema ja oleme jõudnud aastasse 1017. Niisugust asja nagu Soome ei ole olemas. Või siis kutsutakse selle nimega Å bo¹ nimelise jõeäärse küla ümbrust Lääne-Siberi ja Skandinaavia vahele pitsitusse jäänud neeme edelarannikul. Mõned küll nimetavad Å bod venepäraselt ka turuks ehk kauplemiskohaks. Neemel elab hõredalt umbes 50 000 inimest, kelle hulgast üks on Aino 45. esiema. Juhul kui ta oli soomekeelne, oli ta runolaulja, kuna laulukultuur puudutas igaüht. Iseäranis naised olid aktiivsed nii luuletajatena kui ka pärimuse edasikandjatena. Neljajalalises kalevalavärsis lauldud pööraste seikluste ja maailma korrastavate müütide abil suudeti pikkadel pimedatel aastaaegadel vastu pidada. Kummalisest risti usust ja kuskil kaugel imedemaal tapetud nähtamatu jumala nähtavast pojast oli äärmisel juhul kõrvu ulatunud vaevumõistetavat kumu viikingite idatee peatuskohtades läänerannikul, näituseks just sessamuses Å bos.

      Lisagem sellele emade rühmale veel 55 ema, ja me oleme jõudnud sissejuhatuse lõpp-punkti, mis paikneb meie ajaarvamise alguse eelses sajandis. Seal kusagil on Aino 100. esiema parajasti sünnitanud Aino 99. esiema. On täiesti absurdne nimetada teda soomlaseks, isegi kui ta juhtukski elutsema juba mainitud Siberi ja Skandinaavia vahelise neememaa alal.

      Ühtset Soomet või soomlust ei saa mitte kuidagi määratleda. Lõppude lõpuks on tänapäeva soomlased ja saamid aastatuhandete vältel peaaegu igast ilmakaarest toimunud rände tulemus. Aino esiemasid on rohkearvuliselt tulnud Venemaalt, Baltikumist ja Rootsist, Aino esiisadest rääkimata.

      Nii lahedasti suutsime siirduda väljapoole käesolevat ajaarvamist üksnes kahe bussitäie noorte emadega. Nende kahe bussi peal on ahel, mille viimane lüli sünnitas toreda tüdruklapse aastal 2017, Aino.

      Kuid nüüd on aeg sukelduda veelgi sügavamale.

      ESIMENE PEATÜKK

      UNIVERSUMI SÜND, KOSMILINE JA BIOLOOGILINE EVOLUTSIOON. INIMLIIKIDE ARENG. NEANDERTALI INIMENE. TÄNAPÄEVA INIMESE SÜND.

      Alguses oli olematu punkt, mis oli õige vähe pritsinud üle ääre. See oli niisiis omalaadne plekk, aga siiski nii pisike, et selle peale ei mahtunud istuma isegi ühtainsat inglit.

      Kogu tulevik oli kiilutud sesse pisikesse pritsmesse, mis kätkes endas niimoodi ülivõimsa laengu väge ehk puhast energiat. Kõik kosmose galaktikad ja nendevaheline tolm, ruumid ja väljad, see meie vana tubli maakera ning kõik tema elavad ja elutud isendid, iga aatom ja molekul meie planeedil ja väljaspool seda on põhjapaneval kombel omavahel ühenduses.

      Needsinased ühendused viivad kõik kokku sellesse ühte plekki 13,8 miljardit aastat tagasi.

      Ka sina, mina, Väinämöinen, Mikael Olavipoeg Agricola, Larin Paraske ja ebamäärane kogum nimega Soome olime mõistagi tolles loksuvas punktis podisemas. Väinämöinen, väljamõeldud olend, selles mõttes, et tolles punktis olid haudumas teadvustumise võimalustena ka alles ajastute pärast arenevate olevuste aated ja unelmad.

      Kui aeg oli edasi nihkunud sekundi miljondik-miljondik-miljondik-miljondik-miljondik-miljondik-miljondikosa võrra, oli kosmose temperatuur sada miljon-miljon-miljon-miljon-miljonit kelvinit ja hakkas eriti nobedasti laienema. Tähendab maailmaruum ise hakkas paisuma ning jahtuma. Paisumine tulenes nii maailmaruumis sisalduvast energiast kui ka elementaarosakeste füüsika teooriates kindlaks tehtud vaakumi energiast.

      Meie maailmaruum ei saanud algust „universumi keskpunktis”. Kõik, mis tänapäeval on olemas, ja tegelikult märkimisväärselt rohkemgi kraami, oli laetud tollesse punkti ehk plekki. Väljaspool seda ei olnud mitte kui midagi, näiteks mitte midagi säärast, mida me kirjeldame mõistetega „ruum” või „universum”. Big bang’iks nimetatud olemise sööst olematusse toimus kõikjal universumis. Mis, tõsi küll, oli sündides nii pisikene, et sellest poleks saanud isegi inglile hambaplommi. Ent kasvama kus oli kange!

      Väikeses ja kuumas, võiks öelda Ameerika jalgpalli suuruses maailmaruumis oli käimas kõva madin: energia oli hakanud muutuma mateeriaks ja äärmise aktiivsuse palangus algosakesi aiva tekkis, põrkus ning hajus. See oli üks igavene tihe, tuline ja higine lööming!

      Selle maailmaajaloo otsustava hetke jooksul (täissekundini oli veel üüratult aega) oli tekkinud kahesuguseid teineteise vastu vaenulikke elementaarosakesi: ainet ja antiainet. Kui ainet ja antiainet oleks olnud ühepalju, oleks kõik kohe alguses lörri läinud. Vastandlikud aineosakesed nimelt hävitavad kokku põrgates teineteise. Ainet oli siiski rohkem, protsendi miljardikosa võrra, ja sellest osakesest ongi meie universum kogu täiega sündinud.

      Aatomeid hakkas moodustuma siis, kui jahtunud ja paisunud universumimaimuke veetis oma 300 000. sünnipäevi, esmajoones vesinikku ja heeliumi. Paisumine ja jahtumine jätkus, mateeriat kogunes, ja miljoni aasta pärast hakkas gravitatsioon vorpima ilmaruumi koesse tähti ning