Neem. Juha Hurme
akudesse, kosmose heeliumivarud ja kõik teised raskemad elemendid oleme saanud tähtede termotuumasünteesist ja supernoovaplahvatustest. Need kustuvate hiidtähtede energiaküllased plitakad paiskavad surnud tähtede aatomeid igale poole galaktikatesse.
Kui me hammustame õuna, siis sööme „suure paugu” energiat. See on lihtsalt mitmesuguste muutuste kaudu edasi kandunud. Maailmaruumi ei ole pärast tema teket mitte kusagilt bensiini juurde tangitud. Kohe alguses anti kätte kõik, mis meil on.
Aatomid, mis moodustavad nii porgandi kui ka selle sööja, on varem osakestena olemas olnud miljardites tähtedes. Iga galaktika, täht või ulukküülik on vaid ajutine korter elektronidele ja muudele meie maailma ehitusosakestele, mis läksid liikvele aja ja universumi alguses ning on miljardeid valgusaastaid risti-rästi maailmaruumis ringi rännanud.
Nad jõuavad tagasi ka tähtede radadele, kui mingi tuleviku supernoova põrutab me kehades ja kontorites külaliseks olnud algained uutele kosmose orbiitidele. Võime rõõmsal meelel rääkida kosmilisest evolutsioonist. Me asustame maailmaruumi, mis on lakkamatus ja igaveses muutumises.
Sa võid olla kahekümne ühe aastane noor kotkas ja sul on jalas tuliuued saapad, ent iga su keha aatom on 13,8 miljardit aastat vana ja su läikivad käimad on samavõrd kindel vintage.
Maailmaruum on algpunktist peale kloppinud kokku ja lagundanud laiali lugematul ja kujuteldamatul määral tähti ning galaktikaid. Neid perioode saame tänapäeval vaadelda ja tundma õppida, kuna Albert Einstein on meid 20. sajandi alguses õpetanud tagantjärele nägema kosmose ajalugu. Juba meie Päikese valgus on kaheksa minutit vana ja isegi oma lühinägeliku palja silmaga me eristame öötaevas kümnete tuhandete aastate taguseid objekte.
Meie päikesesüsteem hakkas moodustuma umbes üheksa miljardit aastat pärast universumi sündi. Tema vanus on järelikult 4,6 miljardit aastat. Meie koduplaneet on pisut noorem ning kosmilise laupkokkupõrke tulemus.
Laias laastus neli ja pool miljardit aastat tagasi sööstis planeet Marsi suurune, Theiaks nimetatud kamakas täie vaardiga otsa meie kujunemas oleva planeedi ürgvormile. Ka Theia alles hakkas planeediks sündima. Kokkupõrge paiskas kummagi osalise kergema pindmise varustuse kõigi nelja tuule poole ja sulatas rasked tuumikud ühte. Lahtine pudi-padi jäi kettana tiirlema ümber sel kombel moodustunud uue taevakeha Maa ja ühines vähehaaval Kuuks.
Hoop väänas Maa pöörlemistelje 23,5 kraadi võrra viltu. Maa ja Kuu omavaheline komplott hoiab seda teljenurka stabiilsena. Sellest kokkupõrkest ja selle kaldnurksest tulemist tuleneb ka aastaaegade vaheldumine ning ööpäeva ja kalendrikuu pikkus. Niisugune sooja ja külma tasakaalustamissüsteem andis elu tekkimise võimaluse. Ja oli tarvis vett.
Veest teeme kohe rohkem juttu, kuid enne veel paar sõna Kuust. Ilma Kuuta oleks kõik teisiti. Kuu põhjustab tõusu ja mõõna, ja selle paistus ning ringlus avaldavad mõju loomariigi käitumisele ja seega tema arenemisele, evolutsioonile. Meie, inimesed, õpime etapiviisi mõistma aega ja ruumi, vaadeldes ning õppides tundma Kuud. Beethoveni „Kuupaistesonaati” ei oleks olemas ilma Kuuta – ega oleks meest ennastki.
Ookeanid tekkisid 4,4 miljardit aastat tagasi. Meie maakera tulvab veest. Ilmselt oleks vett veelgi rohkem, lausa üleliia ilma Theiata, mis läigatas Maa ülearuse vee kosmosesse. Vastasel juhul me hulbiksime vees. Sinuski on soost ja rasvahulgast sõltuvalt vett umbkaudu 60%. Vesi ilmus siia komeetidest ja kõvas kuumuses higistavatest kividest. Kõiksus, universum, andis meie planeedile kogu vee kohe algusmärulis. Seejärel keerati kraanid kinni ja sellesama korduskasutusveega, mitu korda joodu ning pissituga, peame ponnistama kuni maakera söeks põlemiseni välja, mis juhtub, ütleme, miljardi aasta pärast, siis kui päike on oma vesinikuvarud ära kulutanud ja hakkab paisuma.
Eespool esitatu on niisama selge ja läbikatsutud teadmine kui see, et Maa on kera, mis tiirleb ümber Päikese. Me oleme näinud neid asju, vaadates üha kaugemale kosmosesse ehk minevikku esmalt pikksilmaga ja siis peenemate kiirgusmõõturitega. Lisaks sellele kannab maakera pind nagu ka meie oma keha jälgi 13,8 miljardi aasta vanusest ajaloost.
Tänapäeval on meil maailmaruumi kohta teada palju huvitavat. Jalgpall hüpleb mööda väljakut, Kuu tiirleb ümber Maa ning Maa ümber Päikese ühel ja samal põhjusel. Põhjus ei ole mitte raskusjõus, nagu arvas Newton 1680. aastail, vaid universumi kõverdumises. Universum ei ole „koht”, kus suured piljardikuulid tiirutavad gravitatsiooni jõul ümber üksteise, vaid universum ise on gravitatsiooniväli, tervik, mis venib, kõverdub, väreleb, lainetab ja väändub. Päike koolutab kõiksust enda ümber. Tähendab planeedid kihutavad otsejoones mööda universumit, mis on lehtrina kaldu Päikese poole. Universum kõverdub seal, kus on palju mateeriat või energiat (need on üks ja sama asi). Ka aeg kõverdub samal põhjusel.
Aega ei saa vaadelda sõltumatult nendest protsessidest, millele ta viitab. Aeg ei ole universumi struktuurist sõltumatu voog, vaid teatud suhe. Ruum ja aeg on ühinenud neljamõõtmeliseks tervikuks, millest aega ei saa mitte mingil viisil lahti saagida. Ajal on olemas algus, see sündis sellessamas tohuvabohus kus muugi maailmaruum. Enne 13,8 miljardi aasta tagust kosmilise võidujooksu stardipauku ei olnud olemas mingit kestust, ei mingit ajalugu, ei ei mingit aega. Mitte kui midagi. Meil on üllatavalt raske käsitada mõistet „eimidagi”. Ometi tahaksime sellele meeleldi anda mingisuguse vormi: tühi pime maailmaruum ja igavene aeg. Ent need on „midagi”, konstruktsioonid. Eimiski on tõepoolest eimiski. Ja isegi seda mitte.
Nii selle asjaga on. Universumid paugatavad, kõiksus pöördub pahupidi põhjatuteks aukudeks, aeg venib ja jääb planeedi läheduses loiuks, kõik on suhteline, tähtedevaheline ruum laieneb ning lainetab nagu Kokemäe jõgi tulva ajal … Me elame tegelikkuses, mis on põnevam ja fantastilisem kui inimkonna mustkunstnike ja posijamooride kõrkjamütsist välja tõmmatud maailmatekkemüüdid!
Paar Ameerika selli, Arno ja Robert, nägid pilkenime Big Bang saanud universumisündi 1960ndail oma taldrikantenniga. Esialgu mõtlesid nad, et aparaatidest kostvat kohinat tekitab katusel pesitsevate tuvide sitt. Kuid see ei olnud tuvisitt, vaid maailmaruum ise, mis kohises. Kosmose alguse leidmise eest said nad aastal 1978 põmaki! Nobeli preemia. Ja 2014. aastal avaldas üks asjale pühendunud soomlane Kari, kosmose hakatuse vallas kõrgkoolitatud proff, 220-leheküljelise raamatu maailmaruumi esimese sekundi kohta. Kirjandusliku kujutusviisi täpsuses jääb talle alla isegi Volter Kilpi.
Me teame üpris hästi, kuidas kõik toimus. Täiesti omaette küsimus on, miks nõnda toimus. Kosmoloog, parim asjatundja, vastaks sellele: „Niisama heast peast.” Või nagu ütleks sõsar venelane: „Kakaja raznitsa – mis vahet seal on?”
Minu arust on need täitsa ammendavad vastused.
Lauri Viita formuleering kosmose kohta õhtu hämardudes on samuti meeldiv: „Ei isegi taevas meie taevast tunne.”
Me võime põhjendatult nimetada kosmost looduseks. Kosmoses ei ole piire, on üksnes vastastikmõju. Elu on maailmaruumi omadus, väga haruldane omadus. Meie oleme selle tõendus ja selle tunnistajad.
Kui universumi mateeria hüples oma kalduvuste kohaselt ning algplahvatusenergiast kannustatuna mitmekesisuse trepiastmestikul ülespoole, muutus elutu loodusseaduste sunnil elusaks sel hetkel, kui aegruum oli niisuguseks muutuseks küps. Kui elu jätkas oma teekonda samas suunas sedasama treppi mööda, süttis aegruumi lähiajaloo teatud faasis põlema teadvuse lambike.
Inimene on evolutsiooni produkt, juhusliku varieerumise ja loodusliku valiku tulemus. Inimese ajalugu küündib kõikide elusolenditeni. Meie planeedi kõige elava ainurakne vanaema sündis ürgmeres umbes nelja miljardi aasta eest. Kogu elu maakeral on tagasiviidav selle ühise algkujuni.
Ainurakne vanaema ühes oma järglastega pidi niisiis 4000 miljonit aastat vahetpidamata vihtuma tööd teha, et püramiidid saaksid ehitatud ja „Kalevala” luulendatud. Meie looduslik süsteem, mille tööviljadeks on püramiidid ja luulekunstki, osutab tervikuna, et tegemist on järjepideva muutumisega. Kõik üksteisest erinevana paistvad liigid on vaid näilisus, vahevormid teel uute vormide poole. See nelja miljardi aasta pikkune elusüsteem koosneb arvukatest olemasolevatest vormidest ja lugematutest