Selgelt nägija. Silja Vaher

      Toimetaja: S.M.Rattiste

      Kaanepiltide autor: Jana Kupits

      Kaante kujundaja: Sigrid Kink

      Küljendaja: Vallo Hallik

      © Kõik õigused kaitstud

      ISBN: 978-9949-581-05-4

      e-ISBN: 9789949685837

      Trükikoda: Printeye

      Kirjastus Hea Tegu

      www.teehead.ee

      www.fil.ee

       Autorilt:

       Kõige tillukesemad sammud õiges suunas võivad osutuda sinu elu suurimateks sammudeks. Mine või kikivarvul edasi, sentimeetri kaupa. Aga see sentimeeter võib muuta kogu sinu elu. Ei, ära kohe arva, et halvemaks, lihtne on kohe halba näha. Paremaks! Kui oled oma elus nii harva õnnelik olnud, siis kardad õnne näha. Seda tunda. Kardad endale õnne lubada. Sellepärast pole ka julgust seda sentimeetrit astuda… Võta väikesed sammud suurte plaanide juurde. Väikesed sammud suurte eesmärkide nimel…

      Esimene jagu

      I PEATÜKK

      Meie elu Peebuga jätkus just nii, nagu ma olin väga soovinud. Ometi oli minu sees miski, mis ei lasknud tunda rõõmu sellest kõigest. Oli see süütunne Peebu endise naise ees? Tema tütarde ees, kes küll kinnitasid, et saavad aru ja mõistavad? Minu sisse oli pugenud rahutus, mis enam asu ei andnud. Teadsin küll, et sellised hetked on tulemas. Aga alati tulid need kuidagi liiga ootamatult. Ma polnud ette valmistunud. Ja kas sellisteks asjadeks üldse saabki ettevalmistusi teha?

      Tavaliselt läksin siis ülakorrusele väiksesse kambrikesse, mille Peep oli mulle just sellisteks ootamatuteks olukordadeks ehitanud. Muidugi kasutasin seda tuba kirjutamiseks, kui vajasin ülejäänud majalistest vaikust ja rahu, kui kirjutamise tuhin peale tuli. Ega meil erilist tunglemist enam polnudki. Vahel nädalavahetustel käisid külas Rita ja Taavi. Ka poisid Mait ja Koit hüppasid mõnikord läbi ning jagasid oma muljeid nii koolist kui tööst koertemajas. Nüüd, kus nad juba kevadel gümnaasiumi olid lõpetamas, plaanisid nad edasi minna Tartusse, õppima õigusteadust. Poistel oli nimelt plaan saada juristiks. Mõlemal. Kaksikute asi, mis parata!

      Nii ma istusingi ühel laupäeva hommikul oma kambrikeses ja nukrutsesin. Maja oli vaikne, kui välja arvata juba peagi aastaseks saav Rogert, kes püüdis õues Reiut mängima meelitada. Rogerti ema Hectoria vaatas seda kõike unisel pilgul pealt ja lasi vahepeal silma jälle kinni. Sügisene veel sooja andev päikene oli hea uinutaja. Peep toimetas täna koertemajas ja mulle tundus, et ta on hakanud minust vaikselt eemale hoidma. Minu järjekordsed luulud? Kas oli jäänud midagi märkamata? Midagi, mis mõjus mehele ja millest mina aru ei saanud? Peep oli olnud kogu see aeg sõbralik, hea ja suuremeelne. Aga kaua võib, kui sinu ees on üha rohkem omaette tõmbuv naine, kes küsimusele, mis viga, vastust ei anna.

      Aga minul oli hoopis hirm. Ma kartsin. Kartsin seda tundmatut, mis oli minu sisse teed rajamas. Ma ei saanud talle vastu. Ta oli tugevam kui mina. Ma ei osanud sellest mehele rääkida. Kartsin, et ta peab mind hulluks. Et ta ei mõista mind. Ja miks ta peakski, kui ma ise samuti ennast ei mõistnud. Kartsin et lähengi hulluks! Olin hakanud eemale hoidma inimesest, kes oli mulle kõige kallim maailmas. Miks siis ometi? Kas tahtsin hoida teda eemale sellest, mis oli minu sees kasvamas? Sellest, mida ma isegi veel ei tundnud… Ma tundsin ette vaid suurt hirmu ja ehk ka õnnetust.

      Äkitselt tekkis minu silme ette pilt. Peep avamas ühe varjupaiga puuri ust. Seal sees oli alles eile toodud metsik bullterjer. Teadsin, et seda koera oli palju päevi näljutatud ja pekstud. Ta oli veel tige. Samas aga saime kõik aru, et see oli tema kaitserefleks. Tahtsin hüüda, et ära mine. Aga häält ei tulnud. Ometi suutsin kurgupõhjast midagi välja kraaksatada. Peebu käsi peatus. Ta kuulatas hetkeks ja sulges aediku riivi. Mis oli juhtunud? Kas mees kuulis mind või segas teda miski muu? Ma ei saanud enam rahu, vaid võtsin ja helistasin mehele.

      “Halloo,“ vastas Peep oma mahedal häälel.

      “Kuidas sul seal läheb, kurvakuju lillekene?“

      Ja ta rääkis sellise loo:

      “Praegu toimus siin üks kummaline asi. Olin just avamas selle puuri ust, kuhu eile uus koer toodi, kui kuulsin sinu karjatust. See tundus nii reaalsena, et pidasin seda hoiatuseks ja loobusin puuri minemast.“

      Vastasin:

      “Mina, mina karjatasingi… Nägin seda kõike siin, nagu oleksin vaadanud telekast sind. Tean, et see on uskumatu, aga nii see tõesti oli. See ongi see, mida ma kardan. Miski on minu sisse pugenud ja ma näen oma peas, mida sa mujal teed. Aga ma ei taha seda. Ei taha! See oleks nagu nuhkimine sinu järele. Kardan, mida kõike ma veel ära ei näe… Anna andeks, aga ma ei taha seda teha, mida teen. Tahan olla samasugune lihtne ja naiivne naine nagu varem.“

      Nende sõnadega lõpetasin kõne ja puhkesin nutma. Mul oli nii valus! Kas oli mu elus veel vähe katsumusi, et nüüd pidin ma ka veel selgeltnägijaks saama? Ma ei vajanud seda.

      Kui olin end tühjaks nutnud ja veidikene rahunenud, helistasin oma selgeltnägijast sõbrannale Pillele, kes oli mind kunagi Rita juhtumi juures suuresti aidanud. Rääkisin talle oma loo ja Pille lubas mõni päev läbi astuda. Ta ütles, et selles ei ole midagi halba. Ainult ma pean õppima kõike kontrolli all hoidma, et SEE minu üle võimust ei võtaks. Kui ma ei tunne vahel iseennastki ära, siis mida hakkan ma peale selle suure Tundmatuga? Nii nagu olin arvanud, kuulsin varsti, kuidas minu kalli kaasa auto värava taga peatus. Läksin õue vastu ja pugesin peadpidi talle kaissu, nagu mul alati kombeks oli. Peep võttis mul kahe käega ümbert kinni ja kallistas kõvasti. Sellistel hetkedel tahtsin lausa tema sisse pugeda ja sinna jäädagi, et ei peaks enam kunagi olema temast sammugi eemal. Ikka veel vajasin teda nii meeletult, nii valusa kirega, nagu võib seda vaid üks armunud naine. Peep oli minu maailm ja kedagi teist ma sinna ei vajanud. Ainult meie kaks.

      Inimese olemuses on olla liikumises. Leida just selline inimene endale, kes sind täiuslikuks teeb. Selline inimene, kes lepib kõigega, mis sinus peidus on, ega taha hakata sind ümber vormima. Teiseks inimeseks. Kui sul pole oma partneri valikul vaja kellegi teise heakskiitu peale iseenda, siis oled sa vaba. Olin küll tasapisi õppinud tundma ja usaldama seda maailma, kus olin endasse kaasa korjanud nii palju minevikuvalu. Valutasin ikka veel juba armistunud haavasid, mis haiget tegid. Seda siis, kui minevik toodi tagasi. Ta koputas ikka ja jälle minu südame uksele, meenutamaks, et minevikku ei saa unustada. Saab vaid leppida olnuga. Saab elada paremini, sest nüüd on tulevik enda kätes, mitte enam teiste juhtida.

      Saanud tagasi oma rahu Peebu embuses, läksime koos majja. Seal rääkis mees mulle uuesti, kuidas oli minu karjatust kuulnud. Rääkisin kaasale, et saan kokku oma vana sõbrannaga ja ehk leian siis selguse, mis minuga õieti toimub. Peep rahustas mu jälle maha ja ütles, et midagi hullu see kindlasti ei tähenda, kuna täna olin ju päästnud ta tigeda koera käest. Too oli alles uustulnuk ja seetõttu ettearvamatu. Peepu olid koerad alati usaldanud, aga tuli ette ka eriolukordi. Poole vestluse pealt kadus mehe jutt nagu udu sisse ja olin jälle tagasi minevikus. Selliseid asju juhtus minuga päris sageli ja Peep oli hakanud sellega vaikselt juba harjuma…

      Vihmane ja külm sügispäev. Pidin jälle kolima uude elukohta, sest oma töökoha olin järjekordselt maha joonud. Koht, kuhu pidin lüpsjaks tööle minema, asus ühes vägagi tühjas külakolkas. Minu mööblinatuke visati meeste poolt kastiga autole ja sõitsimegi kohale. Ka lapsed ja mina istusime ära peidetult seal voodite ja kappide vahel autokastis. Kohale