Uurija. Silja Vaher
hommikusest võileivast ju ära ei ela. Plaanis oli küll ka lõunat süüa, aga selle töö juures ei tea kunagi, millal, kuhu ja kauaks satud. Õhtusöök söödud, läheb Mari tuppa, kus varem elas tema poeg, ja avab sülearvuti, et vaadata, kas lastelt sõnumeid on tulnud. Midagi uut pole ja ta suleb arvutikaane. Seejärel suundub Mari elutuppa, paneb mängima pildikasti. Ka sealt ei tule midagi, mida sooviks vaadata. Korraga tunneb Mari kõigest suurt tüdimust. Et pead selgemaks saada, otsustab ta minna jalutama. Käes on maikuu lõpp, õhtud on pikalt valged ja jalutamine on üks Mari lemmiktegevustest. Ta elab imeilusas kohas, kus metsade ja põldude vahel lookleval teel ei liigu kuigi palju autosid. Õhk on siin puhas ja vaated lummavad. Pilguga põldude kohal lõõritavaid lõokesi saates jääb Mari mõtlema sellele päevale, mil ta esimest korda tundis, et tahab seista õigluse, õiguse ja seaduse eest.
Eks ta oli juba varakult olnud kriminaalromaanide fänn, aga see ei andnud veel tõuget politseinikuks õppida. Oli see juhus või saatuse suunav käsi, kuid kõik sai alguse ühel kenal soojal suvepäeval, kui Mari Viljandi äärelinnas sõbrannal külas oli. Mari oli just kohale jõudnud ja valmistus aiaväravat avama, kui järsku tormas kõrvalmajast välja meesterahvas, kes karjus, et tema naine on tapetud. Mari jäi seisma ja nägi, kuidas umbes viis minutit hiljem saabus sireenide huilates politseiauto ning peale mõningast sisse-välja käimist pandi mees autosse ja viidi minema. Mari seisis uudishimuliku rahvahulga läheduses ja kuulis inimesi arutlemas, et küllap mees ikka ise seda tegi, mis seal uuridagi – kõik niisamagi selge.
Kuna Mari sellist olukorda esimest korda nii lähedalt nägi, tekkis tal sügavam huvi tapetud naise mehe käekäigu vastu. Mingi aja pärast sai ta lehest lugeda, et too oligi süüdi mõistetud. Kuna aga mehele oli määratud advokaat, kes oma tööd südamega tegi, suutis too nähtavale tuua faktid, mis süüaluse õigeksmõistmiseni viisid. See sündmus oli tõukejõuks, miks Mari sisekaitsekadeemiasse õppima läks.
Väikene Lalsi küla, mille ümbrust nimetatakse ka Laasoja piirkonnaks 1764. a ehitatud klaasikoja ehk klaashoone järgi. Küla keskel on mägi, kuhu Võisiku mõisnik kunagi kolm esimest talu rajas. Ümberringi laius siis veel soine maa, mida kuivendama asuti. Nõnda tulevane küla mööda mäenõlvu laskuma hakkas. Kuivatitest allapoole jääb kunagine meierei, igati väärikas ja vana hoone. Esimene korrus on ehitatud suurtest maakivimürakatest, teine korrus aga puidust. Toonekured on rajanud kõrge korstna otsa oma kodu, kuhu igal kevadel tagasi tulevad. Talvel kattub maakiviosa härmatisega, meenutades piparkoogimaja. Täiusliku lihvi sellele ajaloolisele hoonele annab punane kivikatus. Huvitav on ka asjaolu, et pool ehitisest asub Lalsil, teine pool jääb Lätkalu küla maade peale. Hiljem majutati meiereisse inimesi, kes maale tööampse tegema saadeti ja keda linnas nimetati turuvarblasteks. Praegu elab seal noor pere kahe lapsega.
Selle majaga on Maril ka isiklikud mälestused. Kunagi, 1965. a, sai tema ema Saaremaalt mandrile praktikale tulles sinna toa. Aasta pärast abiellus ta kohaliku külapoisiga ja asus elama mehe vanemate ostetud majja. Mari jalutab metsa poole. Mets vaigistab meelt ja annab hingerahu. Tema teele jääb põlispuudega ääristatud vana Karitse talukoht, mille elumaja on ehitatud aidast. Vana kodu põles maha siis, kui Mari alles väike tüdruk oli, kuskil nelja-viiene. Kohe seal kõrval kössitab pisike suitsusaun. Õue sissepääsu ääristavad vanad pärnad, mille oksad on kokku kasvanud kaarjaks väravaks. Rahvasuu räägib, et kui astuda läbi pärnavärava, jääb kõik halb seljataha. Aida otsas on hauakääbas, kuhu on maetud urnid vanaperemehe ja tema naise tuhaga.
Edasi jalutades jääb paremat kätt Utsimurru, kust täna surnuna leitud naine pärit oli. Marile meenub Aksli vennapoeg ja temaga juhtunud aastatetagune sündmus. Kahemeetrine koljat oli vist jälle purjutanud ja Mari maja lähedale teepervele tukkuma jäänud. Öö hakul välja suitsetama läinud Mari poeg leidis väljast poolkülmunud naabrimehe. Et aga aeg talvele lähenema hakkas ja ööd enam sugugi soojad polnud, kutsus poeg endal külas olnud sõbra appi ja koos vedasid nad naabrimehe tuppa sooja. Üksi poleks poiss hiiglasekasvu naabrimeest liigutadagi jõudnud. Hiljem talutasid nad mehe kahe vahel koju. Tänu poistele jäi mees ellu.
Tundub, nagu käiksid selles peres õnnetused lausa külakorda: esmalt Aksel ise oma puu alla ja selle tagajärjel lonkama jäämisega, siis vennapoeg ja nüüd siis noorem tütar. Mari seisatab hetkeks ja mõtleb, kas Aksel üldse teabki oma tütre surmast, ehk peaks minema ja sellest rääkima. Aga ei. Kohe raputab ta selle mõtte endalt maha ja sammub edasi. Tema teada ei elanud Virge isatalus, vaid oli endale varjualuse leidnud vanasse koolimajja, kus mõned korterid elamispindadeks välja jagatud olid. Ja kes on Virge poja isa, kui leitud laps ikka on tema jagu? Aga kelle muu oma ta olla võiks?
Kindlasti tahad sa teada, kes on minu poja isa? Minu armsate pisikeste pontsakate jalgadega, pehmete, rusikasse tõmmatud peokestega pisipoisi isa. Või kas teda üldse saabki niimoodi nimetada … Sa jalutad praegu siin külavaheteel, veeretad oma kurbi mõtteid, mõtiskled möödunust ja unistad tulevikust. Ma tean, et sa oled rahul oma tööga, tahad teha head inimkonnale, juurida välja kurjuse mürgised kombitsad meie hukkaläinud ühiskonnast. Sa oled lahke loomuga naine, vahel ehk liigagi. Sinu heasüdamlikkust kasutatakse aeg-ajalt kurjasti ära. Ära lase seda teha! Ole tugev, sa suudad seda! Ole kasvõi minu pärast ja leia see kurjuseallikas, sest mina ei jää viimaseks. Ta tapab veel …
Poole tunni jagu jalutanud, möödub ta väikesest majapidamisest. Seal tundub olevat kõik nii pisikene. Maja ja muud ehitised on ikka kõik normaalsuuruses, aga kuna ehitised üksteisest niivõrd eemale on ehitatud, tundub, nagu oleks tegemist nukumajadega. Ega’s majaperemees ise ka just hiiglasemõõtu välja anna, pigem selline alla keskmise, seitsmekümnene, eluaegne poissmees. Teda hüütakse Käbe-Matsiks, õige nimi on aga Madis. Ta liigub pikkade sammudega, nagu jookseks kogu aeg. On selline lõuapoolik, kelle jutt alati mööda „praovahesid jookseb ja sealt läbi kah“. No mees käib vahel külanaistel kartulivagusid n-ö läbi tõmbamas ja nii ta siis suureliselt oma tegevust kirjeldabki.
Mets juba paistab. Mari seab sammud põllu äärde, kust otsetee metsa vahele keerab. Ta möödub üle saja aasta tagasi ehitatud majast, kus elab Vana-Virve, nagu teda kutsutakse. Perenaise välimus on tema kodu omaga kooskõlas – veidi kühmus, kuid vankumatult kividest vundamendil seisev vanade aegade sümbol. Virve on aeglase ja vähese jutuga, kuid kui hoo sisse saab, siis võib pikalt jutustada möödunud aegadest, kunagisest külaelust ja inimestest, kes siin olnud.
„Tore, et saan elada nii pika ajaloo ja ühtehoidva kogukonnaga paigas,“ mõtleb Mari.
Oma küla inimestega suhtleb Mari palju ja meelsasti. Eriti tore on vanemate inimeste juures aega veeta ja nendega juttu puhuda. Samuti ei ütle ta kunagi ära, kui üks või teine palub poest vahel kaupa tuua. Ta teeb seda hea meelega. Naisele meenub hiljuti loetud raamatust leitud lause: „Murra leiba nälgijale“. Inimesele süüa ja ihukatet anda on lihtne, aga tema vaevatud hinge toetada – raske. See nõuab vahel enesesalgamist, mõnikord isegi -ohverdamist. Hingevaev on igal inimesel erinev. Vanainimene, kui ta on üksi jäänud, kui lapsed on kaugel ja aega pole, tahab rääkida. Tahab jagada oma turjale kogunenud koormat, et pärast oleks jälle kergem astuda. Jagamata kipub taak nõnda suureks kasvama, et enam edasi ei jaksa.
Mari jõuab metsa äärde ja astub kitsale teerajale. Milline rahu ja vaikus! Läbi kõrgete puulatvade paistab taevas hoopis teistsugune. Männid on ladvad üksteise ligi ajanud, sosistades omakeskis. Naine ajab pea kuklasse. Üksikud kiired, mis okste vahelt puudealusele samblikule trügivad, on nagu päikesejänkud, kes pehmele samblavaibale pikutama tulnud. Mari heidab nende sekka rohelisele vaibale.
Äratuskell heliseb kõrvulukustavalt. Veidi ringutanud, tõuseb naine voodist, paneb kohvivee keema ja loputab nägu külma veega. Mari elab oma vanemate majas, kus pole erilisi mugavusi. Vesi on küll majja toodud, aga kanalisatsiooni väljaehitamiseni polnud tema eksabikaasa mitte jõudnud. Mari on sellise elukorraldusega harjunud. Kell veerand seitse on ta juba teel Viljandi poole. Täna tuleb tal koos Taneliga hakata oma koduküla inimesi usutlema.
Kui Mari auto politseimaja ette parkimisplatsile jätab ja oma kabinetti siseneb, on tal peaaegu terve tund, et eilsed materjalid veelkord rahulikult üle lugeda. Mari loeb tähelepanelikult, et ükski fakt märkamata ei jääks. Iga tähtsusetuimgi