Hiinlane. Henning Mankell
talle poisi nime. Mitte midagi ei olnud, isegi bussikaarti mitte. Ta läks trepist alla aeda. Kuna ta tahtis rahus olla, suundus ta jäätunud järve ääres paikneva maja tagaküljele. Ta üritas selgusele jõuda, mille ta õieti avastanud oli. Poiss oli surma saanud ühestainsast hoobist, teiste surnute puhul oli rakendatud süstemaatilisemat vägivalda. Mida see tähendada võis? Ta suutis leida ainult ühe mõistliku seletuse, mis oli samas tõeliselt hirmutav. See, kes oli poisi tapnud, oli soovinud, et ta ei piinleks. Samal ajal kui kõikidele teistele sai osaks vägivald, mis pigem meenutas pikaldast piinamist.
Ta seisis ja vaatas uduste mägede poole järve taga. Mõrvar tahtis neid piinata, mõtles ta. See, kes hoidis käes mõõka või nuga, tahtis, et nad oleksid teadlikud sellest, et surevad.
Miks? Vivi Sundbergil polnud vastust. Vali lähenev mootorimürin sundis ta taas maja ette minema. Metsase nõlva kohal laskus allapoole helikopter ja maandus lumepilves. Tobias Ludwig hüppas kopterist välja ja helikopter tõusis kohe õhku tagasi ning võttis kursi lõunasse.
Vivi Sundberg läks talle vastu. Tobias Ludwigil olid madalad kingad jalas ja ta sumpas pahkluuni lumes. Eemalt meenutas ta Vivile segaduses putukat, kes on lumme kinni jäänud ja vehib tiibadega.
Nad kohtusid tee peal. Ludwig kloppis lume maha.
„Ma üritan aru saada,” ütles ta. „Mis see oli, mis sa rääkisid.”
„Neis majades on palju surnuid. Ma tahtsin, et sa neid näeksid. Sten Robertsson on siin. Ma kutsusin siia nii palju abijõudu kui võimalik. Aga nüüd on sinu kord vastutada selle eest, et me saaksime kogu vajaliku abi.”
„Ma ei saa ikka veel aru. Palju surnuid? Ainult vanainimesed?”
„Üks poisike on ka, kes ei sobi mustrisse. Tema on noor. Aga samuti surnud.”
Neljandat korda samal hommikul kõndis ta majad läbi. Tobias Ludwig ähkis tema kõrval käies. Nad lõpetasid telgis, kus oli jalg. Arst oli kadunud. Tobias Ludwig raputas abitult pead.
„Mis juhtunud on? Seda pidi küll mingi hull tegema?”
„Me ei tea, kas ainsuses. Neid võis ka mitu olla.”
„Hullud?”
„Ei tea keegi.”
Ülemus vaatas talle uurivalt otsa.
„Kas me üldse midagi teame?”
„Tegelikult mitte.”
„See on meie jaoks liiga suur asi. Meil on abi vaja.”
„See on sinu ülesanne. Ja ma olen teatanud ajakirjanikele, et me korraldame kell kuus pressikonverentsi.”
„Mida me ütleme?”
„Sõltub sellest, kui paljude lähedastega meil on õnnestunud kontakti saada. Ka see on sinu ülesanne.”
„Omaste otsimine?”
„Erikul on nimekiri. Pead selle töö ära korraldama. Kutsu vabad inimesed tööle. Sina oled juht.”
Robertsson tuli mööda teed lähemale.
„See on kohutav,” ütles Tobias Ludwig. „Ei tea, kas Rootsis on üldse kunagi midagi sarnast juhtunud?”
Robertsson raputas pead. Vivi Sundberg silmitses neid kaht meest. Tunne, et kiire on, et kui ta ruttu ei tee, võib midagi veel hullemat juhtuda, kasvas üha.
„Alusta nimedest,” ütles ta Tobias Ludwigile. „Mul on tõesti su abi vaja.”
Siis võttis ta Robertssonil käe alt kinni ja juhtis ta mööda teed eemale.
„Mis sa mõtled?”
„Et ma kardan. Kas sina ei karda?”
„Mul pole aega sellele mõelda.”
Sten Robertsson vaatas teda silmi kissitades.
„Aga sa arvad midagi? Alati arvad ju.”
„Seekord mitte. Võib-olla oli selle taga kümme inimest, me ei oska ka seda kinnitada ega ümber lükata. Töötame eelarvamusteta. Ja pealegi pead sa pressikonverentsil osalema.”
„Ma vihkan ajakirjanikega rääkimist.”
„Midagi pole teha.”
Robertsson kadus. Vivi tahtis just minna ja autosse istuda, kui nägi, et Erik Huddén viipab. Mees oli teel Vivi poole ja tal oli midagi käes. Leidis mõrvarelva, mõtles Vivi. See oleks kõige parem, see kuluks tõesti ära. Kui meil kurjategijat ennast kohe kätte saada ei õnnestu.
Kuid Erik Huddénil polnud käes relv. Küll aga oli tal kilekott, mille ulatas Vivile. Kotis oli õhuke punane siidpael.
„Koer leidis. Metsast. Umbes kolmekümne meetri kaugusel jalast.”
„Kas jälgi oli?”
„Nad just uurivad. Aga koer märkis paela ära. Ta ei näidanud, et tahaks edasi sügavamale metsa minna.”
Vivi tõstis koti otse näo ette. Sisu vaatamiseks kattis ta ühe silma kinni.
„Õhuke,” ütles ta. „Paistab olevat siidist. Muud ei leidnud midagi?”
„Ainult selle. See säras lume peal.”
Vivi andis koti tagasi.
„Siis me teame,” ütles ta. „Pressikonverentsil saame maailmale teada anda, et meil on üheksateist surnud inimest ja üks jälg, punane siidpael.”
„Ehk leiame veel midagi muud ka.”
„Leidke jah. Ja oleks kena, kui te mõrtsuka kah kinni võtaks. Või peaks ütlema koletise.”
Kui Erik Huddén oli ära läinud, istus Vivi oma autosse, et üksi olla ja mõelda. Läbi esiklaasi nägi ta, kuidas paar koduhoolduse naist Juliat minema viisid. Tema on õndsas teadmatuses, mõtles Vivi Sundberg. Julia ei saa iial aru, mis juhtus tema naabermajades sel jaanuariööl.
Ta sulges silmad ja lasi nimekirja silme eest läbi. Ikka veel ei suutnud ta ühendada nimesid nägudega, mida oli nüüd neljal korral näinud. Kus see algas? mõtles ta. Üks maja oli esimene, üks pidi olema viimane. Mõrvar, oli ta siis üksi või ei, pidi teadma, mida ta teeb. Ta ei otsinud maju juhuslikult, ta ei üritanud sisse tungida aktsionäride ega seniilse naise juurde. Nende majad jättis ta rahule.
Vivi tegi silmad lahti ja vahtis läbi tuuleklaasi. Selline plaan oligi, mõtles ta. Muud võimalust pole. Kuid kas poolemeelne suudab tõesti sellist tegu ette valmistada? On see loogiline?
Ta uskus, et hull inimene võib väga ratsionaalselt tegutseda. Sellega oli tal mõningane varasem kogemus. Ta meenutas üht õigusenõudjat, kes oli aastaid tagasi Söderhamni kohtumajas relva välja võtnud ja teiste hulgas ka kohtuniku maha lasknud. Kui politsei hiljem metsa mehe koju läks, oli ta maja lõhkelaenguid täis pannud. Ta oli hull, kellel oli kirglik plaan.
Vivi valas termosest viimase tilga välja. Motiiv, mõtles ta. Ka vaimuhaigel on motiivi vaja. Võib-olla sunnivad hääled tema sees tapma kõik, kes ta teele satuvad. Aga kuidas said hääled teda just Hesjövallenisse suunata? Ja sel juhul miks? Kui suurt rolli mängis siin draamas juhus?
Mõte viis ta tagasi alguspunkti. Kõik siin külas ei olnud surnud. Kolm inimest oli mõrvar ellu jätnud, kuigi oleks võinud tappa ka nemad, kui oleks tahtnud. Samas oli ta tapnud poisi, kes paistis olevat siin neetud külas vaid juhukülaline.
Poiss võib olla võti, mõtles ta. Ta ei kuulu siia külla. Aga ometi ta sureb. Kaks inimest, kes on siin kakskümmend aastat elanud, jäetakse ellu.
Ta mõistis, et tal oli üks küsimus, millele ta vajas otsemaid vastust. Midagi, mis Erik Huddén oli öelnud. Kas ta mäletas õigesti? Mis oli Julia perekonnanimi?
Julia maja uks polnud lukus. Ta läks sisse ja luges paberit, mille Erik Huddén oli köögilaualt leidnud. Vastus, mille ta oma küsimusele sai, pani ta südame