Välisminister. Urmas Reinsalu

      Autor Urmas Reinsalu

      Välisminister

      2021

      Toimetas Kati Käpp

      Kujundus Karl-Kristjan Nigesen

      E-raamat OÜ Flagella

      Fotod: riigikantselei, välisministeerium jt.

      Väljaandja kirjastus Ribaksi Konsult OÜ

      ISBN 978-9916-4-0582-6

      ISBN 978-9916-4-0614-4 (epub)

      Hea lugeja!

      Eesti poliitikud tavaliselt keset oma karjääri mälestusteraamatuid ei kirjuta ja sellest on kahju. Meil on Mart Laari distantsilt ja suure üldistusega kirjutatud memuaarid, Edgar Savisaare paks „Peaminister“ ning pärast ametiaega kokku pandud artiklite ja kõnekogumikke.

      Kui vaatan praegu, pärast valitsuse lõppu tagasi neile kahele aastale Jüri Ratase valitsuses välisministrina, tundub, et nende aastate sisse mahtus sündmusi palju rohkem, kui päevi tegelikult oli: koroonakriis, EKRE-ga koos valitsuses olemine, meeletu meediasurve, tormid välispoliitikas. Tekkis tunne, et oleks kahju, kui need aastad libiseksid mööda kokkuvõtteta.

      Kirjutan selles raamatus, nagu asjad olid. See on minu vaade juhtunule, nagu seda mõistsin ja asjades osaline olin. Ja osaline olin ma möödunud valitsuse ajal pea kõiges. Harry Truman on kunagi öelnud, et võim tähendab viibimist samas ruumis, kus tehakse otsuseid. Selles toas ma nende aastate jooksul olin, olgu selleks siis valitsuse istungitesaal, koalitsiooninõukogu koosolekud, koalitsioonijuhtide kuluaarikohtumised või Eesti esindamine rahvusvaheliselt.

      Neid ridu kirja pannes olen ma tänulik oma mõttekaaslastele erakonnas, ametnikele ja jõudu andnud paljudele Eesti inimestele.

      „Valitsused tulevad ja lähevad, aga riik jääb,“ on öelnud Lennart Meri. Väikeriigi pärisosa on maailmas alati enese proovile panemine ja teadmine, et väikerahva püsimine pole kunagi enesestmõistetavus.

      Sellele valitsusele tagasi vaadates ütlen nii, nagu ütlesin viimasel valitsuse istungil teistele ministritele: seda valitsust ei saa maha kriipsutada ei meie riigi ega poliitika ajaloost.

      Teoses on mitu kihti. Üks on välispoliitika ja minu töö välisministrina, teine on sisepoliitika ja valitsuse kui terviku töö. Vaatan tagasi sisepoliitikale ja valitsuse tegemistele, välispoliitilistele asjadele ning tööle välisministeeriumis ja koroonakriisile nii Eestis kui maailmas. Lisana olen toonud ära hulga kõnesid ja meeleolukamaid intervjuusid.

      Pühendan selle raamatu oma kallile naisele ja lastele. Pole midagi öelda, need pöörased aastad möödusid ikkagi paljuski nendega koosoldud aja arvelt.

      Poliitika on üpris dünaamiline eluvaldkond ka tavaoludes. Ülemaailmne kriis andis sellele suisa seikluse mõõtme. Mul on hea meel sündmusi ja mõtteid sellest ajast jagada kõigi huvilistega.

      Urmas Reinsalu

      Pagulaskvoodid.

      Vihakõne raamotsus.

      USA palub Eesti abi.

      Protest Sven Mikserile.

      Rändeleppe valitsuskriis.

      Kiri ÜRO-le

      Pagulaskvoodid

      Mitmed tuttavad olid üllatunud, kuidas minu kätte sattus just välis­ministri portfell, aga kõikidel asjadel on oma eellugu. Meie riigis oli varasemal ajal püsinud otsekui stampseisukoht, et rahvusvahelistes suhetes, olgu siis Euroopa Liidu sees või maailmas, eksisteerib pärast meie liitumist NATO ja EL-iga mingi latentne n-ö konsensus, mis tähendab Eesti jaoks kas vaikivat nõusolekut toimuvate protsessidega või siis häälekat heakskiitu Lääne suurriikide positsioonidele. Vabanemise ajal ning riigi taastamise esimesel etapil oli Eesti oma elulistes huvides julgenud olla paha poiss. Nii mäletame Siim Kallase osundust, kuidas ta keeldus 1992. aasta rahareformi eel allumast Washingtonis Rahvusvahelise Valuutafondi bosside survele ning rahareformi edasi lükkamast.

      Mäletame kriitikat meie kodakondsus- ning keelepoliitika suhtes, kus tegime küll järeleandmisi ebaolulises, et pääseda kas Euroopa Nõukokku või lõpetada OSCE missioon Eestis, kuid jäime põhimõtetes siiski enda juurde. Muide, huvitava märkusena ajaloo ilust on toonase pagulas­komissari Max van der Stoeli kantseleiülem Frans Timmermans praegu Euroopa Komisjoni esimene asepresident, kes haldusasjade eest vastutava Junckeri komisjoni asepresidendina tegeles aktiivselt pagulaskvootide pealesurumisega, mille suhtes Kesk- ja Ida-Euroopa riigid pehmelt öeldes allergilised olid.

      EL-i ja NATO-ga liitumise järel tegelesime enda tõsiseltvõetavuse tekitamisega nendes organisatsioonides, mis oli vajalik poliitiline liin. Suutlikkus osaleda kokkulepete sõlmimises, bürokraatlikud oskused, lojaalsus oma panuse täitmisel – see on olnud hädavajalik kapital klubisse kuulumise järel ja sellega oleme edukalt hakkama saanud. Suhteliselt sarnase eesmärgi seadis endale esimesel etapil EL-iga liitumise järel ka Soome. Hiljem on paratamatult tekkinud rahvuslikest huvidest tulenevad küsimused, mille Soome on olulistes asjades lauale pannud. Olgu üheks viimaseks näiteks EL-i kasinate klubi võitlus oma rahaliste huvide eest viimase, 2020. aastal heaks kiidetud finantsperspektiivi arutelul.

      Meie välispoliitiline hoiak säilitas sellise tehnokraatliku mudeli pikka aega pärast EL-i ja NATO liikmeks saamist. Suuresti tulenes see poliitikute usaldusest välisteenistuse vaieldamatu kompetentsuse vastu ning teisalt arusaamisest, et üldkokkuvõttes on suuremate riikide pakutud lahendused mõistlikud. Samuti usuti, et meie tõsiseltvõetavus rajaneb sellel, et me jalgu ei jää ning siis on võimalik talupojakavalusega oma saavutada. Seda aitas välisministeeriumi jaoks kinnistada ka Urmas Paeti pretsedenditult pikk, ligi kümneaastane välisministrikarjäär Valges Majas.

      Mitme juhtumi pinnalt kujunes mul sügav arusaam, et ka välispoliitika vajab just poliitilist juhtimist ning välispoliitika sisaldab endas ulatuslikke valikuid, mis aastate jooksul ei ole Eesti laiema poliitilise teadvuse jaoks tõstatunudki, samas on need otsused ikkagi langetatud.

      Minu jaoks oli esimene suur küsimus Euroopa käitumine pagulaskriisis, mis vallandus 2015. aastal enneolematul moel. Euroopa poliitilise juhtkonna peataolek leidis lahenduse n-ö pagulaste kvootidega ümberjagamises. Mulle oli see Taavi Rõivase valitsuses sügavalt vastuvõetamatu poliitiline projekt, seda eriti meie rahva minevikku silmas pidades. Samas, otsuseid tegid valitsusjuhid Euroopa Ülemkogul, vahetud läbirääkimised toimusid EL-i siseministrite nõukogul.

      Üle-euroopalise pagulaskriisi lahvatudes 2015 seadsin ma ühe ja selge ülesande: Eestisse peab rändekavade alusel tulema võimalikult vähe pagu­lasi. Toonases ja praeguses sisepoliitilises reaalsuses oli see ülikeeruline sise- ja välispoliitiline ülesanne. See võitlus on praeguseks päädinud sellega, et Eestis on ligi 500 pagulast plaanitust vähem, me ei ole ühinenud mingite kohustuslike skeemidega ja seoses kasinate hüvedega on Eestis alles vaid sadakond ümberjaotatud pagulast. Kuid see ei juhtunud iseenesest, vaid oli neli aastat kestnud ideoloogiline debatt, milles minu relvaks justiitsministri­ametis olid ennekõike juriidilised argumendid.

      2015 oli vajalik, et Eesti ei tohiks olla oma toetustega pagulastele atraktiivne riik ning nende toomise protseduur peaks olema võimalikult keerukas ja arvestama julgeolekuriske. Selleks seadsin ma nõude, et tuleb muuta siseriiklikke seadusi. Pärast kuudepikkust võitlust siseministeeriu­miga seaduseelnõu üle võttiski parlament vastu seaduse, millega peab riiki võimalike pagulaste ümberasustatavate pagulaste arvu aastate lõikes kinnitama parlament, lisaks kaotati kõik erihüved pagulastele võrreldes vara­semaga (näiteks 4500-eurone korteri sisustamise toetus) ning mis kõige tähtsam: kõiki asju tuleb menetleda väljaspool Eesti riiki. See võttis sisulise tempo sellelt protsessilt maha.

      Mäletatavasti nägi toonane üle-euroopaline kava Eestile ette 550 pagulase ümberasustamise ja paigutamise. See protsess kulges eelpool viidatud keerukate õiguslike tõkete tõttu aeglaselt ja 2017. aasta sügisel esitasin järgmise nõude. See andis märku, et kuna eelmine kava oli koostatud tähtaega silmas pidades, siis tähtaja ammendumisel peaks Eesti ühepoolselt deklareerima, et seda kava ta enam ei täida. Siseministeerium