Inimene ja teispoolsus. Arne Hiob

      Toimetanud Küllike Evartov

      Küljendanud ja kujundanud Mari-Liis Bassovskaja

      Esikaanel Hieronymus Boschi maal „Õigete taevaminek”

      (u 1500-1504)

      Tagakaanel Arne Hiob (Illimar Toometi foto)

      © Kirjastus Gallus ja Arne Hiob 2021

      www.kirjastusgallus.ee

      ISBN 978-9949-668-53-3

      e-ISBN 9789949668540

      SISSEJUHATUS: MIDA NÄITAB OLEVIK?

      Ammu on räägitud, et religioon surevat välja. Valgustusajastust alates on loodetud, et kätte jõuab mõistuse ajastu, mis heidab endalt kõik eelarvamused, lahendab probleemid ja põhjustab pideva progressi.¹ „Teadus on paljude inimeste hinges astunud religiooni asemele,” kirjutas religioonipsühholoogia isaks peetud William James. Evolutsiooniteoorias ja progressiusus nähti „uut tüüpi loodusreligiooni vundamenti”.² Materialismi ja naturalismi valitsemist lääne haridussüsteemis täheldati kogu XX sajandil.³ Kõneldi filosoofia ja metafüüsika surmast, mis jäävat alla kõikvõimsale teadusele.

      Tänapäeval on olukord muutunud ja teadlased ise on kõigutamas teaduse ainuvõimu. Läinud sajandi jooksul on märgatud ka selle vankumatuks peetud valdkonna suhtelisust. „Vastupidi levinud arvamusele ei pruugi teaduslik alati olla mitteteaduslikust parem,” kinnitab Peeter Müürsepp. Teaduslik meetod „ei taga tingimata edu uuritava probleemi lahendamisel. Samuti ei vasta teaduslikud teooriad tingimata tõele”.⁴ Teadus on kogu aeg oma eksitusi parandanud, jättes ruumi ka muudele vaateviisidele.

      Teaduslikust vaatekohast on jõutud ulatusliku relativismini. „Väga raske on tunnistada, et lõplikku tõde polegi olemas. Enamgi veel, on asju, mida me ei saagi teada,” väidab Tarmo Soomere. „Isegi kui kunagi unistati, et teadus pakub lõplikku tõde, siis sellest ei ole juba mõnda aega enam keegi julgenud juttu teha. Tänapäeva teadus ei paku ka enam tõde. Ta pakub parimal juhul hästi organiseeritud informatsiooni.”⁵ Nii ei tarvitse teadus olla ainsaks maailmapildi kujundamise aluseks.

      Metafüüsilised küsimused olemasolu ja elu mõtte kohta (kust me tuleme, kes me oleme, kuhu läheme jne) ei ole samuti kadunud ega saagi kaduda, kuni oleme inimesed. Need on „endisel kujul naha all, valmis väiksemagi võimaluse korral oma kohalolu reetma”, kirjutab Leszek Kołakowski. Metafüüsilist küsimust elu ning olemise tähenduse kohta „ei saa eemaldada. Ta jääb ellu kultuuri põrandaalustes sfäärides”.⁶

      Kinnitatakse ka religiooni taassündi. „Vahel väidetakse uhkusega, et Eesti olevat üks maailma ilmalikumaid maid. See hinnang kehtib vaid etableerunud kiriklikkuse kohta. Tegelikult on Eesti üsna tüüpiline postkristliku Euroopa riik,” väidab Toomas Paul. Avaramate näitajate põhjal on „eestimaalased jätkuvalt väga religioossed. Ei pea uskuma Jumalat, piisab mis tahes üleloomulikust olendist või energiast. Ei katoliku ega luteri kirik, ei ajalooline ega dialektiline materialism ole suutnud tondiusku kuigivõrd kõigutada”. Praegusaja inimesed tavatsevad „uskuda paranormaalsetesse nähtustesse”.⁷

      Samal ajal toimub religiooni ja teaduse põimumine, mille tagajärjeks on parareligioonid ja kvaasireligioonid. Kui viimased pretendeerivad teadusele, siis teaduse poolt nimetatakse neid liba- ehk pseudoteadusteks, mis aga pole eriti vähendanud nende mõjukust. „Jälgides avalikke vaidlusi ja sõnavõtte teaduse ja pseudoteaduste teemal, tekib suisa vägisi tunne, et teadus, mis masside arvates näib olevat võitnud sõja religiooni vastu, kipub tänapäeval rahva silmis alla jääma sõjas pseudoteaduste vastu,” ütleb Enn Kasak.⁸ Levivad kõikvõimalikud alternatiivsed filosoofiad, teooriad ja praktikad. Religiooni asemel räägitakse uusvaimsusest, et kirjeldada täpsemalt nimetatud uusi vaateviise.

      Religiooni suhtes on tänapäeval jõutud äratundmisele, et kõiki pooli rahuldavaid hinnanguid ei saagi anda. Usundi iseloomu puhul on „objektiivsuse puudumine selgelt nähtav. Nüüdseks on teadvustatud, et see on probleemiks igasuguse religiooni uurimise juures”, ütleb Christopher Partridge. See, milliseid fakte me peame olulisteks, „tuleneb meie arusaamadest, olgu need siis religioossed või mitte. Ateistiks olemine ei tee teadlast automaatselt objektiivseks ega neutraalseks”.⁹ Teadlased „toovad religiooni uurides alati kaasa ka oma arusaamad”, mistõttu „ei saa religiooni akadeemiline uurimine olla kunagi neutraalne ega täiesti objektiivne”. See seab „kahtluse alla nii religiooniuuringute täieliku objektiivsuse kui ka arusaama, et keegi saab olla omahuvita jälgija”.

      Oluline teema on sees- ja väljasolija probleem. Kui sügavalt suudab mitteusklik (väljasolija) mõista usku võrreldes usklikuga (seesolijaga)? On väidetud, et ta ei suudagi seesolija kogemust täielikult tajuda lihtsalt seetõttu, et ta on väljasolija. Väljaspool seisja eeliseks on peetud, et teda ei mõjuta sisemised usulised põhjused, mis vähendavad omakasupüüdmatust. Siiski jätab sisemise kogemuse puudumine religiooni mõistmisse kaaluka tühiku, mistõttu osa teadlasi väärtustab seesolijat: „Seesolija seisukohta, mis võib olla teaduslike tõlgendustega vastuolus, on peetud väljasolija omaga sama kaalukaks või veelgi kaalukamaks.” On teadlasi, kes „on isegi väitnud, et ükski usu mõistmine ei ole paikapidav seni, kuni selle mõistmisviisi paikapidavust pole kinnitanud mõni usklik”. Igatahes „järeldub eelnevast, et usklik olemine ei ole religiooni uurimisel takistuseks”.¹⁰

      XIX–XX sajandil valitsenud essentsialistliku ja funktsionalistliku religiooniteooria asemel on aga esile tõusnud sotsiaalkonstruktivistlik suund. Essentsialistlik käsitlus eeldab, et religioonil on mingi universaalsete tunnustena avalduv olemus, mis on peidus usuliste väljendusviiside rohkuse all. See vaateviis läheb tagasi rooma autorite klassikaliste religioonidefinitsioonideni ja seondub läinud sajandil eelkõige fenomenoloogilise uurimissuunaga (Rudolf Otto, Mircea Eliade jt). Funktsionalistlik teooria määratleb religiooni eeskätt selle ühiskondliku toime järgi (Émile Durkheim, Max Weber jt). Sotsiaalkonstruktsionistliku vaate kohaselt pole religioonil muutumatuid, universaalseid omadusi ja funktsioone, vaid need on pidevas teisenemises, nagu ka arusaam sellest, mis on religioon (algatajad on Peter L. Berger, Thomas Luckmann, kellele on järgnenud paljud tänapäevased autorid).¹¹

      Käesoleva teose eesmärgiks on käsitleda muutusi religiooni ja teaduse mõistmisel, samuti nn uusvaimsust ja paranormaalseid nähtusi kristliku teoloogia vaatekohalt (mitte seisukohalt!), mida on eesti keeleruumis vähe tehtud. Sotsiaalkonstruktivistliku tõlgenduse kohta väidab Lea Altnurme, et see ei pruugi tingimata lähtuda arvamusest, „et religioon pole midagi muud kui vaid inimlooming”, kuid leidub „küllalt ka sellist vaadet”. Nii nagu teiste suundade puhul kehtib ka siin, et „usundiloolased pole selles defineerimise protsessis sugugi neutraalsed”.¹² Igatahes lähtub sotsiaalkonstruktivism väljasolija positsioonilt ega kummuta essentsialistlikku ja funktsionalistlikku vaateviisi. Religioon, teadus ja filosoofia on üldise arusaamise kohaselt spetsiifiliste valdkondadena ikkagi olemas, mille ignoreerimine viiks teises suunas üldistavate abstraktsete konstruktsioonideni.

      Religioonist ja teadusest kõneldes ei saa mööda tõsiasjast, et tänapäeva globaaltsivilisatsioon on pärit valdavalt läänemaailmast, mille usundiks on olnud kristlus. Nii on ka teaduslikult religiooni uurides tegeldud põhiliselt kristlusega. Praegugi võrreldakse usundimaailma vanu ja uusi ilminguid kristlusest pärit mõistetega, millel on peale suurima mõju olnud ka kõige suuremad kogemused teadusmaailmas. Raamatu eesmärgiks ei ole aga kristlust põhjendada, pigem siis näidata kummutamiskatsete muinasjutulisust.

      Käesoleva raamatu esimeses osas käsitleme teaduse, usundi ja uusvaimsusega seotud üldiseid küsimusi. Mis on üldse religioon (ehk usund), teadused või nende uuendatud vormid? Kuidas neid on mõistetud ja mõistetakse essentsialistlikult ja funktsionalistlikult. Järgnevates osades tulevad vaatluse alla paranormaalsed nähtused ja surmalähedased kogemused, mille vastu on suurt