Inimene ja teispoolsus. Arne Hiob
on loomulik, et religiooni tundmaõppimiseks tuleb pöörata tähelepanu kogemusele, mida on kõige rohkem „geeniuste” juures, kes „võlgnevad algselt oma jõu isiklikule vahetule ühendusele jumalikuga”.41 Sellist intensiivset tunnetust nimetatakse müstiliseks. „Igasuguse isikliku religioosse kogemuse juured ja keskpunkt peituvad teadvuse müstilistes seisundites,” kirjutab James. See seisund sarnaneb „pigem tunde- kui intellektiseisundiga. Ei ole võimalik selgitada mingi tunde eripära ja väärtust inimesele, kes seda ise kogenud ei ole. Et mõista sümfoonia väärtust, peab olema muusikalist kuulmist”. Samas „näib müstiline kogemus neile, kellele see osaks saab, ühtlasi ka ühe tunnetusviisina, mille abil avaneb täies sügavuses tõde, mis on diskursiivsele intellektile kättesaamatu”. Seal „tunneb müstik, et tema enda tahe on peatatud, ning mõnikord tajub ta, et on just nagu kõrgema jõu võimuses. See viimane eripära teeb müstilised seisundid sarnaseks selliste nähtustega nagu selgeltnägija kõne, automaatne kirjutamine ning meediumi transiseisund”.42
Müstilisi kogemusi on erinevaid, seondudes intuitiivsete kõrghetkede ja elamustega. „Sõnaga „müstiline” tähistatakse kõige sagedamini lühiajalisi seisundeid,” mistõttu on ka „ekstaatilised kogemused müstilised”. Jumala ja inimese kohtumispaigaks peab James alateadvust, mille uurimist (juba enne Sigmund Freudi) alustas William Benjamin Carpenter.43 Alateadvusest pärinevad meie intuitsioonid, fantaasiad, unenäod, uskumused, veendumused, irratsionaalsed teod, hallutsinatsioonid, müstilised elamused, visioonid, auditsioonid, ekstaasid, ilmutused, automatismid, hüpnootilised seisundid, telepaatilised tajud jms.44 Leidub laiemas ja kitsamas mõttes müstikat: „Reeglina lisavad müstilised seisundid tavalistele teadvusseisunditele vaid ülemeelelise tähenduse.” Ainult „mõnikord lisavad nad faktidele subjektiivseid kuulmis- ja nägemistajusid, kuid neid tõlgendatakse tavaliselt teispoolsetena”.45 Enamasti on müstilised seisundid ilma eriliste nägemusteta.
Müstikat on sageli iseloomustatud religiooni tuumana.46Tõnu Lehtsaar toonitab sel puhul, et müstiline kogemus muudab inimese eluhoiakut ning on sõltuv usutraditsioonist. Idausundite müstika esindab kõiksusega sulanduva müstika tüüpi, kristliku (ilmselt ka juutluse ja islami) müstika „eripära on selles, et müstilises kogemuses säilib inimese subjektsus”.47 Religioosne müstika ei ole paljas sonimine. Nii nagu James, rõhutab ka Paul Tillich müstilise tunnetuse olemasolu: „Müstika üritab mina-sina-suhet Jumala ja inimese vahel transtsendeerida,” s.t ületada ja kõrgemale tõsta – intensiivistada, mitte kaotada. „See õnnestub suurtel müstikutel, vähemalt ekstaatilistel momentidel.”48 Sest jumalik teispoolsus „ei ole abstraktne mõiste, vaid midagi, mis on kaemuslikult kogetav”, kui ollakse „avatud mittemeelelisele intuitsioonile”. Jumalik teispoolsus võib saada „kaemusliku intuitsiooni objektiks”, mis suudab „haarata enne igasugust mõistelist selgitust”.49 Seevastu mõistuse poolt loodud käsitlused on abstraktsed ega loo reaalset ühendust kõrgema dimensiooniga.
Religioossel suhtlemisel teispoolsega kaasneb alati ka eetiline element, mis algab müstilisest kogemusest ja avaldub mõistuse abil kujundatud moraalisüsteemides. Kohtumine jumalikuga on ülimalt tõsine sündmus, mis vapustab iga inimest ning esitab tingimatu nõude pühaduse järele. „Me võime religiooni defineerida kui seda, mis meid tingimatult puudutab,” väidab Tillich. Sest tingimatu puudutus ehk pühadus viitab teispoolsele. Et religioon on „sügavuse dimensioon”, mille pärispaik asub „inimliku vaimu totaalsuses”, siis on ta kõikehõlmav kõigis teadvuse funktsioonides – tahtes (tingimatu eetilise nõudena), mõistuses (taotlusena viimse reaalsuse järele) ja tundes (lõpmatu igatsusena viimse mõttekuse suunas). Teisisõnu viitab religioon „inimlikus vaimuelus sellele, mis on viimne, lõpmatu, tingimatu,” ehk jumalikule.50 Püha kui tingimatut, puutumatut ja eraldatut tuntakse kõikjal (hinduismis, islamis jm), kuid koos oma usundlike ja kultuuriliste eripäradega.
Müstilisest tunnetusest lähtub ja kasvab välja filosoofiline tunnetusteooria ehk epistemoloogia (gnoseoloogia), mis areneb eeskätt lääne filosoofias. „Rohkem kui keegi teine kehastab lääne mõtlemist Augustinus. Ta rajas lääne kristliku teoloogia põhialuse mitte ainult keskaja jaoks, vaid ka kõigile teistele hilisematele epohhidele,” ütleb Tillich.51 Augustinuse tunnetusteooria lähtub Platonile toetudes sisemisest inimesest, kus aga kerkib lääne subjektiivne elutunnetus: „Ma tahan tunnetada Jumalat ja hinge. Kas rohkem ei midagi? Ei midagi rohkem!”52 Tillich selgitab: „Koht, kus Jumal inimesele ilmub, on hing. Augustinus tahab seega tunnetada hinge, kuna ta üksnes seal saab Jumalat tunnetada.” Jumal on „kohalolev inimese sisimas enne subjekti ja objekti lõhenemist” tunnetuses.53
Lääne tunnetusteooria viljaks on ka nn jumalatõestused. Jumala kohalolekust inimhinges enne tunnetuse subjektiks ja objektiks lõhenemist lähtub ka Canterbury Anselm, kelle esitatud nn ontoloogiline jumalatõestus põhineb Platoni ja Augustinuse traditsioonil: selles järeldatakse jumalamõiste kui „ülima” tähendusest, et ülim peab sisaldama kõik määratlused, järelikult ka olemise. See tõestus, mis esitati palvevormis personaalse lõpmatuse suunas, ei ole veennud skeptikuid personaalse Jumala olemasolus. Kuid nagu väidab Tillich, on „inimlikus mõtlemises olemas midagi tingimatut, mis transtsendeerib subjektiivsuse ja objektiivsuse”. See ei ole mõtlemisest eksistentsi järeldamine, jumalamõistest Jumala eksisteerimise tuletamine, mida on kritiseeritud ainult teadvusesisese konstruktsioonina, vaid suurepärane „fenomenoloogiline kirjeldus” tunnetusprotsessi kohta.54
Kõrgkeskajal sai Platoni asemel autoriteediks Aristoteles, kellele rajas oma õpetuse Aquino Thomas, pöörates ümber Augustinusel põhineva varakeskaegse lähenemisviisi. „Aristoteles näitas tunnetuse uut teed. Ta lähtus empiirilisest kogemusest, sellal kui augustiinlased lähtusid vahetust intuitsioonist. Nood nägid endid n-ö jumalikus tsentrumis ja vaatlesid sealt lähtudes maailma, sellal kui Aristoteles vaatles esmalt maailma ja jõudis sealt lähtudes lõppjärelduste kaudu jumalikuni,” selgitab Tillich.55 Thomas esitas jumalatõestused viie teena, lähtudes loodustunnetusest ja kasutades kõikidel juhtudel kausaalsuse ehk põhjuslikkuse printsiipi. Ta järeldab põhjuste jadast esmapõhjuse (prima causa) olemasolu (kosmoloogiline tõestus) ja korrastatud kulgemisest esimese liigutaja (primum movens) olemasolu (teleoloogiline tõestus) jne.56 Ta eitab kõigil juhtudel, et kulgev jada võiks olla lõpmatu: et ükski liigutatav lõplikus jadas ei põhjusta ise liikumist, vaid saab impulsi väljast, siis kehtib see ka lõpmatu jada kohta, et nad peavad liikumise saama väljast.57
Thomase jumalatõestusi kritiseeris Immanuel Kant paljaste mõttekonstruktsioonidena, kuid neid aktsepteerib katoliiklik traditsioon. Igal juhul on need „õiged tegelikkuse analüüsina”.58 Ontoloogilist jumalatõestust toetasid ratsionalistlikud uusaja filosoofid (Descartes, Spinoza, Leibniz, Hegel jt). Silmapaistvalt platonistlikus laadis tegi seda René Descartes, kes ühendas Augustinuse ja Thomase traditsioonid ning kehtib filosoofias uusaegse ratsionalismi isana. Descartes võttis esmakordselt lähtepunktiks isoleeritud „mina” kui ainsa, mille olemasolus ei saanud kahelda (cogito, ergo sum = mõtlen, järelikult olen olemas) ning jõudis loogiliste mõttekäikudega endast välja minnes alles viimaks Jumalani. Et meie teadvuses eksisteerivad ideed leiavad kinnitust universumi seadustena ning nende seas on meil olemas ka lõpmatu ja täiusliku Jumala idee, siis peab selline Jumal eksisteerima. Sest igal ideel peab olema põhjus, järelikult ka absoluutse Jumala ideel.
Igal juhul on lähtepunkt subjektiivne, kuid Descartes pani keskmesse ego, Augustinus Jumala kohaloleku. Ka Augustinus ja tema järglased teoloogid panid rõhu sisemisele inimesele, kuid nad kaesid enda sisse selleks, et leida Jumalat, mitte iseennast. Descartes aga uuris iseennast ja konstrueeris Jumala endast lähtudes. Selline Jumal ei ole intuitiivsel kohtumisel kogetu, vaid diskursiivse järeldamise vili, seega mõistuse abstraktsioon ehk väljamõeldis – niisugune järeldus tehti peagi. Descartes’i valitud lähtepunkt (cogito, ergo sum) oli juba kunstlik, sest see ei ole vahetu eneseteadvus, vaid mõistuse loodud kujutlus. See ei kajasta intuitiivset, vaid diskursiivset – mitte algset, vaid tuletatud tasandit. Meie algne tunnetus ja jumalakogemus toimuvad aga