Patune. Silja Vaher

      Ma olin üksildlane ja vaikne laps. Teisi kartsin veidike. Kindlasti andis tunda vanaema-vanaisa juures kasvamine, kus teisi lapsi polnud ja ma pidin enesele ise sõpru välja mõtlema. Koolis ei leidnud ma kergesti sõpru. Rohkem seltsisin poistega. Üks tüdruk oli mulle sõbraks. Tiina, keda tema suurte prillide ja paksuse pärast narriti. Kui mina selle tüdrukuga seltsima hakkasin, hakati mind samuti narrima. Hakkas juba välja paistma, et ma ei kuule korralikult ning minu silmad vaatasid samuti veidikene viltu. Öeldakse, et omasugune leiab ikka teises sarnases tuge. Nii oli see ka meiega. Peagi vahetasin kooli. See juhtus vist viiendas klassis. Uueks kooliks sai väike armas kahekordne puumaja südalinnas. Sain seal käia kuni seitsmenda klassini ja jälle oli tagasi koolikiusamine. Lisandusid peksmised tüdrukute wc-s või mõne maja tagahoovis. Tihti olid mu riided puruks ja ema oskas vaid sõimata katkiste riiete pärast. Ta ei küsinud miks või kuidas. Tema nägi vaid materiaalset kahju. Ei, ma ei süüdista teda enam. Emal oli tol ajal raske. Nüüd ma tean, aga siis oleksin ma väga vajanud ema armastust ja mõistmist. Emal ei olnud minu jaoks aega. Ma ei mäleta, et oleksime vestelnud nagu ema ja tütar. Alles siis, kui olin saanud kuusteist ja juba tööl käisin, arutasime mõndagi maailma asjadest. Mitte kunagi ei rääkinud me oma hingevaludest. Tegelikult ma ju teadsin, et olin olnud soovimatu laps, ema ei tahtnud mind. Kibedasti valasin pisaraid peale järjekordseid kiusamisi ja solvanguid. Unistasin, et tuleks ometi hea haldjas, kes mu nende pahade juurest minema viiks. Kurjust oli minu elus piisavalt. Kasuisa püüdis mind vägistada, kui olin viieteistkümneaastane. Kell oli umbes üksteist öösel ja väljas südasuvi. Elasime mitmekesi koos ühetoalises korteris. Kardina taga magasid kasuisa ja ema ning mina eestoas kušeti peal. Sel ööl oli ema öises vahetuses tööl. Äkki tundsin läbi une, et midagi rasket matab mind. Rohkem ärkvele tulles tundsin vastikut alkoholi lõhna ja tatist suud enda põse vastas. Kogu oma jõudu kokku võttes suutsin ma kasuisa alt välja rabeleda. Ta oli suur ja paks mees. Haarasin tooli pealt õhukese suvekleidi ning jooksin uksest välja. Hea, et oli suvi, aga ööd olid ikka veel jahedad. Ma ei tundnud külma, jooksin nii, nagu kopsud lubasid, et ainult rutem jõuaks ema juurde. Tema aitab!

      Isegi täna, seda kõike meenutades, väristan ma õlgu. Ikka olen mõtelnud, mis oleks juhtunud, kui ma poleks suutnud ennast vabaks rabeleda? Milline eluaegne mälestus ja vapustus noorele neiule. Terve elu oleks olnud ära märgitud. Vabrikus teati ja tunti mind juba. Olin oodanud ema igal palgapäeval vabriku väravas. Koos läksime alati ühte väikesesse kohvikusse. See oli meile juba tavaks saanud. Ikka tellisin siis tassi kohvi ja kolm suurt moorapead. Need olid minu lemmikud. Samuti olid seda äsja ahjust välja tulnud soojad, suussulavad võisaiad. Kui jõudsin vabriku väravaputkasse, lubas valvuritädi mind kohe vabrikusse. Seal möirgasid rasked ja suured metallist rullid, mis keerlesid ja paberimassi kuivatasid. Müra oli kurdistav. Siis ma veel ei teadnud, et varsti olen ka ise seal, üks neist töölistest. Sain emale kuidagi, läbi pisarate, kõik ära räägitud ja ta palus masinajuhilt luba koju minna. Siis helistas teele jäänud telefoniputkast kohe miilitsasse ja kui me koju jõudsime, viidi kasuisa juba minema. Samal ööl pakkis ema kasuisa riided ja muu vara ning tõstis kohvri ukse taha. Peale seda pole me enam kunagi kohtunud.

      Me elasime emaga keldrikorrusel. Kõigil teistel olid väikeste ruutudega aknad, aga minu ema lasi teha suured, ühe klaasiga aknad, et valgust rohkem sisse pääseks. Päikene soojendas siis rohkem meie rõsket keldrikorterit. Tualettruum asus koridoris. Peale meie oli seal veel kolm korterit. Kõrval elas tore vanatädi, kes oli majahoidja ja mind kooli saatis, kui ema hommikuti tööl oli. Tema vastas elas üks vanaonu, kes kogu aeg haises kampri ja eetri järele. Mind, last, hirmutas ta. Otse meie korteri ukse vastas oli teine uks, mis viis keldriboksidesse, kus inimesed hoidsid juurvilju või oma vana mööblit. Teisele poole jäi veel üks perekond, kes pidevalt jõid ja riidlesid. Meie majja sai sisse lausa kolmest uksest, tänava- ja hoovipoolsest, samuti keldrikorruse uksest. Veel oli meil pisikene omaette õuenurk, kus majarahavas ikka nädalavahetustel kokku sai. Oma isast ei teadnud ma midagi. Ema lihtsalt ei rääkinud temast. Ühe korra vaid ütles ta mulle koha, kus isa elas ja nime. Ta palus mul seda meeles pidada. Isegi vanaema ei teadnud seda, et olin kaheteistkümneaastasena püüdnud leida oma isa, aga asjata. Kiri, mille ma kirjutasin ja ära saatsin, tuli tagasi teatega, et adressaat on teadmata. Nii jäigi see unustuse hõlma, ootama paremaid aegu. See oli siis, kui ma veel tädi juures elasin. Tädi Helju ja tema pisikene mees Juri. Mees oli rahvuselt venelane, aga rääkis eesti keelt hästi. Ei saanudki aru, kui hästi tähele ei pannud, et pisike aktsent on juures. Nad hoidsid mind siis, kui ema kukkus vabrikus vaagnaluu puruks ja pidi mitu kuud haiglas olema. Ma polekski tahtnud enam koju tagasi minna, nii hea oli elada tädi juures. Nendel endil, kahjuks, lapsi ei olnud. Esimest korda elus, sain ma seal süüa keedetud vähki ja maitsta angerjat.

      III PEATÜKK

      Ometi ei ole elu päris lill, eriti, kui seda kipub segama, ikka ja jälle, minevik ja ei lase unustada minu lapsed. Tütred, kelle oma elu kiiva hakkas kiskuma, viskavad mulle ette igal võimalusel, kui halb ema ma olen olnud ja kuidas nemad oma lastele eales midagi sellist ei tee. Mul on valus seda kuulata, oma südames nutan ma iga päev. Ma ei kahetse aga hetkekski, et lapsed tookord lastekodusse andsin. Ma päästsin nad, et nendest ei kasvaks vargad ja pätid sellise elu kõrval, mida ma olin sunnitud siis elama. Takkajärgi, vanema ja targemana, mõtlen ma ikka ja jälle, et kui oleks tookord minu kõrval olnud armastav inimene, kes teab, kas siis pidanuks ma sellist kadalippu läbima. Aga omad vitsad sealt ma sain ja väga valusad olid need vitsalöögid, mis jätsid korraliku jälje minu edaspidisesse ellu. Jah, ma kahetsen, et ei osanud oma lapsi kasvatada, et ei suutnud lõpetada joomist. Seda kahetsen ma oma elu lõpuni. Ometi peaksid ka minu tütred, kes ise juba on mitme lapse emad, aru saama, et see ei too enam midagi tagasi, et minevikust tuleb lahti lasta ning elada edasi oma elu. “Minge oma eluga edasi,” ütlesin ma nendele, “elage teie paremini, ainult nii saate edasi minna, ärge kandke mineviku taaka enestega kaasas.” Juba siis, kui sai elatud minu neljatoalises korteris, elas iga laps koos oma perega mõnda aega minu juures. Kõik said peavarju, kuniks osteti või remonditi oma tulevast elukohta. Ma aitasin mööbli ja tehnika osta, võttes enda nimele järelmaksud. Alguses oli kõik ilus, aga siis, kui teine poeg ära kolis, lakkasid ka tagasimaksed. Maksin kaks aastat tühja. Suurt nahkset nurgadiivanvoodit, mida minul ei olnud. Mäletan, kui ütlesin veel pojale, et tooge see diivan mulle siia üles, nagunii pean mina seda maksma hakkama, kui te ära Kanadasse kolite. “Ei, ei, me maksame sulle kindlasti, me ei valeta,” kinnitas Aivar tookord. Noorem tütar jäi lapseootele, poiss oli olemas, jälle aitasin osta korteri noortele, olles käendaja ja seda olen ma veel 16 pikka aastat. Hea, et tütar ikka ise maksab vähemalt oma laenu, lapse isa pole juba ammu enam silmapiiril. Jättes “päranduseks” mulle maksta kolmeks pikaks aastaks omad võlad. Seda ma ka tegin, sest muidu oleks arestitud minu pangakonto ja palk samuti ära võetud. Kuigi minu palk, läks niigi maksudeks asjade eest, mida mina ega mu tütar enam kunagi ei näinud. Hiljuti lugesin netist, et teda otsitakse taga seoses üürivõlgade ja maksupettustega. Ja nüüd tullakse ja öeldakse mulle, et ma pole oma tütardele kunagi ema olnud. Olid riiud ja leppimised, ega ei tahetud ju äragi minu juurest minna. Muret vähem kui oma elamises. Ma ei jätnud oma lapsi lastekodusse, vaid me tõime nad koos Oleviga koju. Oli see Olev milline tahes, aga lapsi ta armastas. Kasvatasime seni, kuni nad olid valmis oma elu elama, läksid mehele. Kasvatasime nii, nagu meie oskasime, nii kuidas oli võimalusi. Ma oleksin tõesti õnnelik, kui minu lapsed oma eluga edasi läheksid ja eks nii mõnedki on seda juba teinud. Ometi on ka neid, kes peavad pidevalt virisema, rikkudes sellega ise oma elusid. Mitte kellelgi pole kerge ja meil kõigil on oma probleemid. Kunagi ei tea, mida teine inimene parasjagu üle elab, või mis tema elus päriselt toimub. Nii et enne, kui kellegi üle kohut mõistma hakata, kedagi kritiseerida või narrida, peatu hetkeks ja mõtle hästi järele, kas sul ikka on vaja seda teha. Kui Sõna on juba teele saadetud, siis seda tagasi võtta enam ei saa. Igaüks peab siin elus oma isiklikku ja ainulaadset sõda!

      Tunnen, et tänaseks olen ma väsinud ja lähen teen voodi ööseks valmis. Võtan oma suure kaisukaru kaissu, surun näo karu karvadesse ja meenutan kõiki neid ilusaid hetki, mis on seotud Peebuga. Homme on jälle päev ja homme kirjutan ma jälle, et minu lapsed võiksid seda kunagi lugeda ja ehk nad siis mõistavad, olles juba kogenud ka omi eluraskusi, et mina tegin kõik, mida oskasin ja suutsin.