Lõpp?. Vlad Vas
toita, kuid siis ilmuvad need väikesed poisid ja võtavad kõik, mis neile ei kuulu, halvendades sellega inimeste olukorda ja nende suhteid perekonnas. Samal ajal ei saa vargad ise rikkamaks, sest nad ei oska oma raha hallata. Ma ei ole sel moel õnnelikum, kuid lõpuks tuleb see kõik meile kõigile tagasi ja me kõik saame seda, mida me väärime. Ta ütles mulle midagi sellist; see oli ammu, aga ma ei mäleta seda sõna-sõnalt. See oli kummaline, võib-olla isegi naljakas, et üks kurjategija õpetas teist. Aga võib-olla on see õige, sest selleks, et mõista teist, peab seda ise tundma ja kogema, olles läbinud sarnase tee.
Alguses olid mu sõbrad samad ja ka nende töö ei muutunud; ma olin nendega endiselt ühenduses. Ma ei pidanud isegi midagi tegema, nad andsid mulle kõik tasuta. Kuigi ma olin lõpetanud varastamise ja olin selles osas parem, olin ma muudes asjades muutumas heast küljest.
Hakkasin palju harvemini koolis käima. Mõnikord reageerisin õpetajate tugevale survele ebaviisakusega ja see lugupidamatus vanemate suhtes tundus mulle normaalne. Mida valjemini ma õpetajatega vaidlesin, seda parem, nagu mulle tundus, lahedam, autoriteetsem sain ma oma kaaslaste silmis. Ma pidin mõnikord kodutööd tegema või pigem petma, et mitte välja visata. Minu sülditav suhtumine kõigesse koolis muutus üha tugevamaks, sest mul oli vähe huvi kooli vastu, ainult vanaema tõttu ja tema palvel käisin seal. Ta tahtis, et ma omandaksin hea hariduse, saaksin stabiilse ja usaldusväärse töökoha, et minust saaks korralik inimene ja et ma leiaksin oma koha ühiskonnas. Mind see ei huvitanud, ma lihtsalt noogutasin pead, peamine oli, et ma saaksin oma seljast lahti.
Väljas tegime oma sõpradega seda, mida tahtsime teha: jalutada, juua, suitsetada. Me ei läinud päevade kaupa koju, mõnikord magasime tänaval, trepikojas, aitades, pööningutel, kus iganes me pidime magama. Meie seltskonnas olid isegi väikesed tüdrukud, mis oli minu praeguseks kurvastuseks väga kurb. Siis läksime üle ka narkootikumidele, eriti kuna neid oli lihtne saada, ma pidin vaid kätt ette sirutama. Keskkooli lõpuks olin proovinud nii palju asju ja näinud nii palju, mida iga täiskasvanu ei suuda ette kujutada ja kiidelda või kahetseda.
Paljud meie seltskonnast, õigemini kõik peale minu, hakkasid nõelale istuma. Alguses meeldisid mulle paljud asjad ise, sest ma tegin seda kõike. Või siis ma ei suutnud vaevalt head ja halba eristada, eriti kuna kõik tegid seda, ja ma ei tahtnud rahvamassist välja paista, olla tõrjutud. Aga lõpuks sai see minu jaoks liiga palju.
Iga päevaga muutus üha hirmsamaks ja hirmsamaks vaadata, mis toimub, kuidas vanemad poisid aitavad väikestel kolmeteistkümneaastastel tüdrukutel narkootikumi saada. Nii öelda, quid pro quo, nad on kaup, nad saavad süsti, ei põlata kasutatud süstlaid, ei järgita mingit hügieeni, ei valita süstekohti. Moraal, korralikkus või sanitaarsus ei tulnud kellelegi pähegi.
Asi läks hullemaks. Kui raha ja narkootikume oli vähe, läks asi isegi nii kaugele, et poisid kaklesid omavahel, varastades kõikvõimalikke asju: naisi, vanaprouasid, lapsi – see polnud oluline. Minu seltsimehed muutusid üha enam tavalistest noortest inimestest hingetuks kehaks, zombideks, kellel oli üks madal, üsna madal eesmärk: saada veenisisest naudingut. Neil ei olnud enam midagi inimlikku, ei mingeid moraalseid põhimõtteid, ja mõnikord jõudis see peaaegu mõrvani (ma arvan, et kahjuks oli see nii, aga õnneks ma ei näinud seda). Kahjuks surid paljud neist ise üledoosi, paljud neist vaevalt üle neljateistkümne aasta vanad.
6. Uus elu
Pärast seda, kui olin paari sellisega hüvasti jätnud, hakkasin mõtlema, et mul ei ole vaja sellist elu näha ega selles osaleda. Ma mõistsin, et pean kiiresti ja radikaalselt asju muutma. Läbi otsese osalemise selles kõiges sai mulle selgeks, et see ei olnud üldse sõprus, vaid pigem ellujäämismäng.
Mitte ükski hing minu ringkonnas ei austanud kedagi ega midagi, kõik olid rahul ainult siis, kui ühine huvi sai annusega tugevdatud. Kes selliseid kingitusi tõi, sai automaatselt selleks ajaks parimaks sõbraks, keda hävitava kiusatuse pooldajad kiitsid.
Ja me tegime seda ilmselt sellepärast, et hall, kahvatu argipäev oli meile kohutavalt igav. Me kaotasime elumaisuse armastuse ja arusaamise puudumise tõttu, et me peaksime eelkõige armastama ja austama iseennast ning seetõttu hoolitsema iseenda, oma tervise ja sisemaailma eest, milles me oleme kohustatud veetma aega kuni viimase hingetõmbe ja viimase südamelöögini.
Kui keegi oleks mulle varem selgitanud, et kõiki neid rõõme saab saada täiesti tavalistest asjadest, siis poleks ma võib-olla kunagi hakanud proovima ja kasutama kunstlikke uimasteid, et mõneks ajaks head seisundit muuta ja parandada, et mitte kauemaks siia õnnetusse maailma tagasi pöörduda. Kuid meil ei olnud lapsepõlves seda ideaalset armastuse ruumi, mis on loodud tervetes peredes, kus valitseb tõeline inimlik soojus, tähelepanu ja hoolivus. Kuidas me võisime teada, et on olemas teine elu?
Ma ei näinud teisiti ja ei suutnud oma elu millegi muuga võrrelda, kuid midagi sisimas haaras mind ja hirmutas mind piisavalt, et panna mind loobuma ja jätma oma valesõbrad. Ja pärast seda hakkasid juhtuma hämmastavad asjad, minu ees hakkasid avanema täiesti uued väärtused, mis andsid mulle tõeliselt hea kogemuse ja rõõmu. See ajendas mind austama ennast ja liikuma selles suunas.
Ma lõpetasin selles seltskonnas ilmumise, nagu oleks mu kaitseingel või sisemine hääl mind instinktiivselt hoidnud ja välja tõmmanud sellest soost, millesse olin järk-järgult vajumas.
Mind viidi taas kord üle teise kooli, gümnaasiumisse, korralikumasse kooli. Hakkasin korrapäraselt tundides käima ja vabal ajal töötasin kas laadijana turul või ehitustöölisena. Ma võtsin vastu iga töö, mis oli seadusega lubatud ja mida ma oma vähese kogemuse ja noore vanuse juures saada sain.
Hakkasin lugema palju raamatuid, mida mul oli kodus palju, ma lihtsalt ei olnud neid varem tähele pannud. Lugesin teaduslikku, klassikalist kirjandust ja kuulsate inimeste elulugusid, hakkasin trenni tegema, käisin kirikus, andsin osa teenitud rahast annetusteks ja aitasin oma vanaema. Me suhtlesime palju ja muutsime temaga intiimsemaks. Ma võisin talle rääkida kõik oma sisimad mõtted ja soovid. Ta oli samuti muutunud ja oli väga õnnelik minu eest, nähes, et ma muutun paremaks.
Ma lõpetasin keskkooli, kogusin raha, et minna ülekoolisse ja läksin õppima arhitektuuri. Töötasin endiselt, hakkasin harrastama võitluskunsti, käisin jõusaalis, ujumas, jooksin hommikuti, tegin iga päev vähemalt mõningaid põhilisi võimlemisharjutusi ja olin juba ammu unustanud halvad harjumused. Nagu selgub, on väga lihtne lõpetada kõigi nende asjade tegemine.
Ma tegin trenni, et hoida oma keha heas vormis, aga ka selleks, et saada paremasse vormi ja muidugi selleks, et kiusajatele vastu astuda ja enda eest seista, sest piirkonda, kus me elasime, ei saanud nimetada turvaliseks. Kuigi siin elas palju tuttavaid, tulid siia ka võõrad, kes rändasid mööda tagumiste tänavate ringi ja keda sageli kiusati, nii et võime oma au ja lähedaste eest seista oli üks esimesi vajadusi.
Minu tutvusringkond muutus palju, igaühe kohta saab öelda ainult komplimente, ja neist parimad: haritud, korralikud, siirad inimesed headest peredest, ka sportlased, mõned isegi elukutselised. Kõik nad on karismaatilised, neil on liidriomadused, nendega on alati lihtne ja meeldiv suhelda, rääkida kõikvõimalikel teemadel ja tahaks neid jäljendada, püüelda pideva arengu, enesetäiendamise poole.
Sisemine usaldus nende siiruse suhtes läks kümnepallisel skaalal tublisti üle kümne punkti. Vastastikune abi ja toetus meeskonnas oli arusaadav ja seda anti silmapilkselt. Ilma midagi küsimata andsid nad igas mõttes endast kõik, olles valmis tulema mis tahes ajal päeval või öösel ja tegema kõik, mis võimalik, et aidata. Ainus asi, mida me võisime endale üheskoos lubada, oli minimaalne alkoholi tarbimine pidulikel puhkudel.
Kokkuvõttes oli elu kenasti paigas.
7. Armastus esimesest silmapilgust
Minu üheksateistkümnendal sünnipäeval, ühel ilusal maikuu õhtul, läksime mina ja mu sõbrad koos oma kallimaga ööklubisse. Mul oli selleks ajaks olnud erinevaid vastassugupoolseid isikuid, kuid ma ei olnud suutnud luua ühtegi tõsist ja püsivat suhet, nii et olin üksi, ilma naissoost kaaslaseta.
Klubi siseruumidesse jõudes seadsime end laua taha ja tellisime joogid ja suupisted. Klubi oli pigem baaritüüpi, mis asus keldriruumis, kuid õhkkond