100 valitud novelli. 2. raamat. O. Henry
juhikohal. Vana džentelmeni kõrval istus noor daam, kes oli kaunim kui granaatõunapuu õis, säravam kui esimene kuukiir, mis hämaruse saabudes oleandrite puhmast tee leiab. Niipea kui Remsen teda nägi, teadis ta, et see on ta saatus. Ta võis viskuda neiut vedava auto rataste alla, kuid teadis ka, et see on viimane asi, millega autossõitjate tähelepanu endale tõmmata. Auto möödus aeglaselt ja – kui kasutada luulelist väljendit – viis Remseni südame endaga kaasa. New York on suur linn ja kindlasti leidub siin tuhandeid naisi, kes kaugelt vaadates on kaunid kui granaatõunapuu õied. Ometi lootis Remsen, et kohtab seda neiut uuesti, sest igaüks meist unistab isiklikust kaitseinglist ja jumalikust armastusest.
Remseni hingerahu õnneks toimus linnas samal päeval Hellade Ratsurite kokkutulek. Kokkutulnuid polnud palju – ehk kakskümmend –, kuid joomapidu oli aus. Lauad olid lookas, peeti kõnesid ja hispaanlane ründas jälle. Kui taevasse ilmus esimene koidukiir, läksid kokkutulnud laiali, kuid mõned jäid siiski lahinguväljale maha. Üks neist oli O’Roon, kes polnud vägijookidega harjunud. Ta jalad keeldusid oma kohust täitmast ning teda politseijaoskonda viimast.
“Olen omadega läbi, Remsen,” ütles O’Roon sõbrale. “Miks ehitatakse hotelle kohtadesse, kus maapind pöörleb nagu tuliratas? Minult võetakse mu ametimärk ja antakse jalaga tagumikku. Suudan mõelda ja rääkida täiesti ko-kon-konstr-konstruktiivselt, kuid jalad ei kuula sõna. Kolme tunni pärast pean ma tööpostil olema. Minu laul on lauldud, Remsen.”
“Vaata mulle otsa,” käskis Remsen naeratades. “Keda sa näed?”
“Head semu,” ütles O’Roon juhmilt. “Vana head Remsenit.”
“Mitte antud juhul,” lausus Remsen. “Näed ratsapolitseinik O’Rooni. Vaata endale näkku – ei, ilma peeglita sa seda teha ei saa –, kuid vaata minu oma ja mõtle enda omale. Kuivõrd sarnased me oleme? Nagu kaks prantsuse table d’hôte’i õhtulauda. Sinu märgi, hobuse ja vormi abil võlun ma täna sinu asemel pargis lapsehoidjaid ja takistan rohtu nende jalge all kasvamast. Päästan su märgi ja au, pealegi pole mind pärast hispaanlastega sõdimist millegi nii lõbusaga õnnistatud.”
Täpselt õigel ajal suundus vale-ratsapolitseinik O’Roon oma tavapärasele pargiringile. Vormiriietus teeb mehed sarnaseks nagu kaks tilka vett. O’Roon ja Remsen olid kehaehituselt ja isegi näojoontelt sarnased, nii et vormis võis neid pidada kaksikuteks. Niisiis ratsutas Remsen mööda pargiradu ning nautis kogu hingest ennast ja käesolevat silmapilku – kümne miljoni omaniku elus on vähe tõelisi lõbusid.
Hoolimata sellest, et oli veel väga vara, tuli sõiduteel tema poole kerge viktooriatõld, mida vedas kaks hobust. See oli võõrastav, sest nii vara olid pargis tavaliselt tähtsusetud isikud, kes armastasid tervist, vaesust ja hingetarkust. Tõllas istus lumivalgete vuntsidega vana džentelmen. Tal oli peas šoti rahvusvärvides jalgpallimüts, mida ei kanta, kui tegemist pole just väga tähtsa isikuga. Tema kõrval istus Remseni südamedaam – neiu, kes tuletas meelde granaatõunapuuõit ja kuud.
Remsen ootas. Hetkel, kui tõld temast möödus, langes neiu pilk temale ja armastaja enesekindlusega võis Remsen vanduda, et noore daami põsed hakkasid õrnalt õhetama. Remsen ratsutas kakskümmend jardi edasi. Sõiduteel kabjaplaginat kuuldes pööras ta hobuse järsult ümber ja nägi, et kõrvid olid hakanud perutama.
Remsen ratsutas viktooriatõlla poole nagu tuul. Ta kehastas politseinik O’Rooni ning see oli tolle töö. Pähkelpruun hobune jõudis kõrbidega kohakuti täpselt kolmkümmend sekundit pärast seda, kui nood olid hakanud perutama, vaatas üle õla Remsenile otsa ja ütles politseihobuse keeles: “Noh, kobakäpp, kas sa ei mõtlegi oma osa täita? Sa pole O’Roon, kuid mulle tundub, et niipalju sa siiski oskad, et parema käega nonde rumalate, aeglaste kõrbide ohjadest kinni haarata. Oh, sul pole häda midagi – isegi O’Roon poleks seda paremini teha saanud.”
Vabadusse pürgiv rakend jäi jõukatsumises Remseni sitkete lihastega kuulsusetult alla. Kutsar vabastas käed ohjapuntrast, hüppas pukist alla ja läks hobuste juurde. Pähkelpruun, kes oli oma ratsaniku heaks kiitnud, tantsiskles ja ajas end tagajalgadele püsti, sõimates samal ajal hobusekeeles alistatud kõrbe. Remsen viivitas äraminekuga, pannes vaevu tähele, mida vana ebavajalik jalgpallimütsiga džentelmen räägib. Seevastu oli ta vägagi teadlik kahest kannikesevärvi silmast, mille pilk võis isegi Püha Pyritese – või ükskõik, millise teise illusionisti – kuju raudaluselt maha tõmmata, tolle naeratusest ja ilmest, mis oli küll veidi hirmunud, kuid milles oli midagi, mida isegi tõeline armastaja ei suutnud tõlgendada. Remsenilt küsiti ta nime, puistati üle tänusõnadega ning kiideti ikka ja jälle ta sangaritegu. Šoti müts oli seejuures eriti hoos ja pealetükkiv, kuid tõeline heakskiit väljendus noore daami väljendusrikastes silmades.
Remsen tundis väikest rahulolu, sest esiteks oli ta end nimetanud nimega, millel polnud liigset uhkusekõla ja mida kõrgseltskonnas ei tunta, ning teiseks oli ta uhke, et oli jätnud selle häbiplekita.
Noormees avas suu, et oma tõeline nimi öelda, kuid pani selle uuesti kinni.
Kes ta on? Ratsapolitseinik O’Roon. Sõbra märk ja au on tema kätes. Kui Ellsworth Remsen, kümne miljoni omanik ja newyorklane, oli just päästnud granaatõie ja šoti mütsi surmasuust, kus oli siis politseinik O’Roon? Löödud, kaitsetu, häbistatud ja vallandatud. Armastus oli tulnud, kuid midagi on temast ülemat – see on meestevaheline lahingusõprus, mis on karastunud võitluses võõrvaenlase vastu.
Remsen puudutas mütsi, vaatas oma hobuse kõrvade vahele ja otsis varju rahvakeelest.
“Pole tänu väärt,” ütles ta tuimalt. “Meile, politseinikele, makstakse seesinaste asjade eest. See on meie kohus.”
Remsen ratsutas minema, kirudes endamisi noblesse oblige’t, kuid teades ka, et poleks kunagi teisiti talitanud kui praegu.
Tööpäeva lõpus viis Remsen pähkelpruuni hobuse talli ära ja läks O’Rooni juurde. Hea kehaehitusega, rahulik ja tasakaalukas politseinik oli vormi tagasi saanud ja istus sigarit suitsetades akna all.
“Kurat võtaks sind ja politseivägesid tükkis nende märkide, hobuste ja vasknööpidega, ning mehi, kes ei kanna isegi kahte klaasi vahuveini,” lausus Remsen tundeliselt.
O’Roon naeratas ülirahulolevalt.
“Vana hea Remsen,” lausus ta sõbralikult. “Tean kõike. Kahe tunni eest tulid nad siia ja surusid mu nurka. Maja oli kisa-kära täis ning mina olin tsirkuse peaesineja. Muide, ma vist pole sulle rääkinud, et mu “vana” on Ardsley krahv. Naljakas, et ta just sinuga pargis ninapidi kokku põrkas. Kui sa mu hobust vigastasid, ei anna ma sulle kunagi andeks. Ostan ta ära ja võtan endaga kaasa. Ahjaa, mu õde – leedi Angela, – tahab väga sind täna õhtul minuga koos hotellis näha. Ega sa mu märki ära kaotanud, Remsen? Pean selle peakorterisse tagastama, kui lahkumisavaldusele alla kirjutan.”
TELLISETOLMU TÄNAV
BLINKER oli endast väljas. Vähem kultuurne ja vähem rikas mees oleks vandunud. Kuid Blinker ei unustanud hetkekski, et on džentelmen, ja džentelmenid ei vannu. Niisiis oli ta näol ainult tüdinud ja sardooniline ilme, kui ta kaless läbi Broadway igapäevase tiheda liikluse advokaat Oldporti, kes oli ta kinnisvara haldaja, kontorisse teed rajas.
“Ma ei näe põhjust,” ütles Blinker, “miks pean ma alati neile neetud paberitele ise alla kirjutama. Mu asjad on pakitud ning mul oli kavas täna hommikul Põhjametsadesse teele asuda. Nüüd pean ma homme hommikuni ootama. Vihkan öiseid ronge. Mu parimad habemenoad on muidugi kuskil määramatu kohvri põhjas. See on vandenõu, et ajada mind rummi jooma ja saata monoloogi pidava kobakäpast habemeajaja juurde. Anna mulle sulg, mis ei kratsi. Vihkan sulgi, mis kratsivad.”
“Istu maha,” käskis hallipäine topeltlõuaga advokaat Oldport. “Halvemat pole ma sulle veel rääkinudki. Oh, seda rikaste viletsust küll! Paberid pole veel allakirjutamiseks valmis. Need saabuvad minu lauale homme kella üheteistkümneks. Kaotad veel ühe päeva. Kobakäpast habemeajaja väänab abitu Blinkeri nina isegi kaks korda. Täna jumalat, et sul pole vaja juukseid lõigata.”
“Kui,” ütles Blinker tõustes, “need paberid pole homme määratud