''Väegade noobel kooljas…'' (nentis vanem laibakandur). Enn Vetemaa
Maavillaseks olen ma oma seesmuses jäänudki. Kuigi tänu mu küünikumaskile ja sellele, et tegelen asjadega, mis tavakodanikul juuksekarvad püsti ajavad: salakavalate viirustega ja koolnukaabetega, mind pisut kardetakse, aga ka respekteeritakse. Mõned naised leiavad minus midagi erutavat. Aga tõeliselt olen ma lihtsalt üks laborirott. Nils on minust alati üle olnud. Ta oli seda juba kooliajalgi. Ja nüüd üritan ma ravida tema isa. Selle mehe isa, kelle poega peaks hoopis ootama veritasu. Jah, aga me pole ju moslemid.
Jalad olid mu toonud Kosmose kino ette. Ma jäin mõttetul pilgul vaatama üüratut kinoreklaami: keegi galantne, naeratav valges kitlis mees lähenes kinniseotud ohvrile süstlaga… Miks ma seda plakatit vahtima jäin? Mina ju süstalt tapariistana ei kasuta. Aga ma vahtisin ja vahtisin. Kuid siiski – kas just siin ei sündinud üks mõte? Kõike edasist käivitav mõte. Kas just mõte, aga mingi, esialgu veel väga abstraktne soov igatahes.
Minust vooris mööda värvitud plikasid – ilmselt oli nende hulgas neidki, kes üritavad õppida maailma vanimat elukutset. Väga kummalised tunded valdasid mind. Mingi kadedus, energiatulv. Kõik siin päikese all julgevad, ja mitte ainult kiiduväärsed teod ei mõlgu neil meeles. Käib liigisisene võitlus, toimib looduslik valik. Kas mina olen tõesti määratud igavesti oma binokulaarmikroskoopi vahtima jääma? Bakterimõrtsukas… Kas minul siis polegi õigust kätte maksta? Ma tean, et ma oskaksin seda! Kuidas just täpselt, seda ma veel ei tea.
Tellisin baaris topeltkonjaki. Sensitiivid nägevat kohvipaksult imelikke asju. Mulle tundus, et virvendaval konjakipeeglil vilksatas korraks Nils Kibbermanni nägu. Ta silmad olid kinni. Mingi palakas oli tõmmatud Nilsi lõuani.
NILS
1
“Me peame kõik temasse nii suhtuma, nagu me tema… tema õnnetuse tagajärge üldse ei märkakski. Igasugune uudistamine, veel enam itsitamine jääb ära!”
Nii kuulutas Siiri, meie klassi suurim autoriteet. Ta oli seda tüdrukute hulgas ja loomulikult siis ka poiste seas, ehkki me tegime näo, et tema jutt on meile nagu hane selga vesi. Meie poisid olime, nagu tavaliselt ikka on, omaealistest tüdrukutest märksa titemad.
Kuuendas ja seitsmendas klassis juhtuvad üldse imelikud asjad, kummalised muundumised: kellegi salapärane käsi vajutab lülitile, ja nii tselluloid-Barbie’d (Barbie’sid tollal muidugi veel polnud) kui ka pundunud jämesäärsed kaltsunukud saavad laengu, elustuvad, muunduvad, löövad helendama, hakkavad imelist valgust plinkima – mõni nagu tilluke signaallambike, teine aga otsekui majakas. See oli vist Friedebert Tuglas, kes väitis, et olevat raske ette kujutada kohmakamat, ebagraatsilisemat, üleüldse äpardunumat olendit kui paariteistkümneaastane plika. Ent siis äkki, otsekui üleöö muutub kõik.
Eks nii olnud meilgi; koguni Leida, kõige vanamoelisema nimega ja kõige suurema jalanumbriga tüdruk, – jah, isegi tema – peaaegu sugupooletu, part-donaldlik, ümara juustukeranäo ja sellesse lohakalt surgatud, laiaks astutud lehtrit meenutava ninaga hiidplika, hakkas mingit, küll üsna ihmjat ja loidu, aga siiski teatud kuma kiirgama. Ta õppis ära itsitamise ning lõhnas ühel päeval nii vägevasti õudse, odava lõhnaõli järele, et minul, kes ma tema taga istusin, pea valutama hakkas. Keemiaterminites väljendudes tulnuks Leida tunnistada küll üsna afiinseks, kuid paraku siiski mingit laengut kandvaks valkaineseks. Tema neutraalne taignalikkus oli äkki kadunud.
Meie poisid jäime aga peaaegu eranditult millekski hermafrodiitseks. Muidugi muutus midagi juba ka meis: näole siginesid rasvased vistrikud, nina alla tekkis midagi udujat, hallituseniidikesi meenutavat. Enamik meist õppis arvatavasti ära Onani patu, kuid pealtnäha olime endist viisi sugupooletud kraaklejad ja tembutajad. Pole siis ime, et meie Barbie’de pilk hakkas meist kõrgelt üle vanemate klasside poiste suunas käima, ja mõnel harval juhul neile pilkudele isegi reageeriti. Too Siiri, kes meid teatud kummkäest mööda vaatama manitseb, tantsib koolipidudel unelevalt pika ilusa poisiga kümnendast b-st.
Siiri on üldse väljaspool konkurentsi, ta vaatab meid juba peaaegu et emalikult.
Ja niiviisi tema siis kuulutab, et ei mingit itsitamist, ning võtab selle uue poisi oma protektsiooni alla. Uue imeliku poisi, kelle meie klassijuhataja ühel septembrihommikul endaga kaasa toob.
Niilas Kibbermann on tema nimi, ta olevat enne Tartus õppinud, aga nüüd, pärast vanemate korterivahetamist, on tema meie uus õpilane, “kes kindlasti sulab peatselt meie üksmeelsesse klassikollektiivi”. Ja too Niilas Kibbermann, keda me varsti Nilsiks hakkame kutsuma, pannakse minu kõrvale istuma. Kas ta ikka “sulab”, pean ma mõtlema, sest ta erineb meist – räämasevõitu, sasipäistest käratsejatest, ühesõnaga, normaalsetest seitsmikuist – kohe väga ja väga.
See, mida me nagu märgatagi ei tohi, on õhukesest kreemikast siidist kinnas, mida kantakse vasakus käes. Täpsemalt küll mitte niivõrd kinnas kui see, mis sellest läbi kumendab. Midagi musta. Selge, et see miski must on kunstkäsi, kummist käsi, protees. Kummkäsi on juba iseenesest haruldus omaette, kuid ka poisi riietus on meie meelest veider: ta kannab nimelt ruudulisi golfipükse. Mina ei julgeks sellistes mitte mingil juhul kooli tulla, ent tema näis end neis päris vabalt tundvat. Üldse on selles uues poisis midagi sundimatut, vaba, sõltumatut, ent samal ajal hoopiski mitte hoolimatut. Pigem eriliselt tähelepanelikku.
“Justkui mingi lord Fauntleroy…” kuulutas, muidugi mitte sellel esimesel päeval, Vilma – kuri plikanähvits, iga asja peale lahinal põlema lahvatav nagu kuivanud kadakas. Eales polnud ta millegagi rahul ja tema ema, muide, polnud mitte mingi lihtõmbleja, vaid “tiplumiga kunsträtsep”. Vilma oli üks vähestest tüdrukutest, kellest too salapärane laternasüütaja seni veel peatumata mööda oli jalutanud. Lambikeseta jaaniussike, kuid õel, see meie Vilma.
Kuid Vilma Vilmaks. Olulisem on see, et juba esimesel päeval selgub, et Nilsi erinevused pole hoopiski mitte ainult välist laadi; kui me suurel vahetunnil röökiva bandena sööklasse tormame, järgneb ta meile rahulikul mõõdetud sammul. Ja mis ta siis veel teeb? See on midagi ennekuulmatut: Nils näeb maas poolikut leivaviilu ja tõstab selle viisakalt maast üles. Ning, vähe sellest, ta… annab leivatükile suud!
Meie kisa ja tüdrukute kilked vakatavad; grammofon käib maha nagu Jorh Aadniel Kiire venna ristsetel. Aga mitte ainult meid, kes me agaralt leivasõda harrastame, ei hämmasta niisugune rabav käitumine – koguni koolidirektor, Venemaa eestlane, Tomskist tulnud Ivan Tönk tardub ja jääb, suu töllakil, Nilssi vahtima. Ent minu pinginaaber ei kohmetu:
“Seltsimees direktor,” lausub golfipüks kuidagi eriti malbelt – niisugust tooni ei kasuta ükski normaalne poiss – , “loomulikult tean ma, et meie põlluavarustel (!) kasvab kuldset leivavilja küllaga. Kuid leivas austan ma meie põldurite tööd. Eks ole leib ju “asjastatud töö”…”
Ma näen kardetud direktori silmis täielikku nõutust. Minule on muidugi niisugune termin nagu “asjastatud töö” võõras ja kentsakas, ma ei tea veel, kust too mõiste pärineb, ent mingi töölisfakulteedi lõpetanud seltsimees Tönk teab. Talle meenub: kunagi ammu-ammu on millestki niisugusest kusagil räägitud. Kas mitte suur Karl Marx ise ja tema poliitökonoomia? Aga kuulda seda sõnakombinatsiooni seitsmenda klassi naakmanni suust…
Tema, Ivan Tönk, kasvas lastekodus – parim ankeet! – ja seal selgitati neile, et nõukogude laps ei pea üldse tänama, sest see on kodanlik igand – eks ole kasvavad sugupõlvel õigus söögile, nad peavad seda saama! Neil on õnn kasvada Stalini päikese all!
Kuid nüüd taganeb ta selg ees ja ühmab:
“Nu jah!”
Ja mulle tundub, et tema silmis on midagi eelhirmu taolist. Miski näib meie Ivanile ütlevat, et kunagi ja kusagil võib sellest kummaliste pükstega poisist koguni ohtu oodata. Ja ega ta eksigi.
Ent niisama lihtsalt taganeda Ivan Töngile kah ei sobi:
“Mis pjuksid sul jalas on?” küsib ta Nilsilt kurjalt. Tema pilgus on arusaamatus ja hukkamõist.
“Golfimäng ei ole meie riigis veel eriti populaarne. Kuid ma olen kindel, et meie sportlased end ka sellel alal kunagi maailmale tutvustavad…”
Direktor