Ajaloolised ööd, I osa. Rafael Sabatini
lubab teda liigutada, viiakse ta keskkonda, mis on tema seisuses mehe väärikusele kohasem ja tervislikum.
Rõõmuga nõustus mees siis Holyroodi naasma.
“Mitte Holyroodi,” ütles Mary. “Vähemalt mitte enne, kui teie tervis on paranenud, et te ei kannaks ohtlikku nakkust üle oma väikesele pojale.”
“Kuhu siis?” küsis ta naiselt, ning kui too mainis Craigmillarit, tõusis ta voodis istukile, nii et rätik libises tema näolt ja Mary varjas raskustega jälestust, mida mehe mädavillid temas tekitasid.
“Craigmillar!” hüüatas mees. “See on siis on tõsi, mida ma olen kuulnud.”
“Mida te kuulnud olete?” küsis Mary kulmu kortsutades ja talle, nägu kahvatu, otsa vaadates.
Tema kõrvu oli kostnud kuulujutt Craigmillari kokkuleppest. Talle oli öeldud, et seal koostatud paber oli antud kuningannale allakirjutamiseks, kuid ta oli keeldunud. Nii palju ütles ta naisele, lisades, et ta ei suuda uskuda, et Mary talle halba teeks, kuid miks soovib viimane siis teda Craigmillari viia?
“Teile on valetatud,” vastas Mary talle. “Ma ei ole sellist paberit näinud, ma pole sellele alla kirjutanud ega ei ole seda ka minult palutud,” mis tõepoolest oli sisuliselt tõsi. “Seda ma vannun. Mis puutub teie Craigmillari minemisse, siis lähete sinna, kui seda ise tahate.”
Mees vajus tagasi patjadele ning värin tema kehas lakkas.
“Ma usun teid, Mary. Ma usun, et te ei teeks mulle kunagi midagi halba,” kordas ta, “ja kui keegi teine seda teeks,” lisas ta ülespuhutult, “maksavad nad selle eest kallilt, kui nad ei taba mind une pealt. Kuid ma ei lähe kunagi Craigmillari.”
“Ma ütlesin, et võite minna, kuhu soovite,” kinnitas Mary talle taas.
Darnley kaalus olukorda.
“Kirk o’Fieldis on üks maja. Sellel on kena aed ja see on piirkonnas, mida peetakse Edinburgh’ läheduses kõige tervislikumaks. Ma vajan head õhku, mulle on öeldud, et minu keha sellest katkust puhastamiseks on tarvis head õhku ja vanne. Kirk o’Field sobiks, kui see ka teie heakskiidu pälvib.”
Mary nõustus kohe ja saatis käskjalad välja, et maja ette valmistataks ja Holyroodist sinna paremat mööblit viidaks, et see oleks kuninga sealviibimiseks nii sobiv kui võimalik.
Mõned päevad hiljem läksid nad liikvele; Mary vaigistas mehe kahtlusi õrna kohtlemisega, seda eriti tunnistajate juuresolekul.
Õrnus kasvas pidevalt selle kaheteistkümne päeva vältel, mille jooksul mees Kirk o’Fieldi majas paranes; naine mängis ja koketeeris temaga nagu neiu oma kallimaga, nii et ainsaks jututeemaks oli üksteise taasleidmine ja lootus, et see viib rahuni riigi siseasjades, millest tõuseb kasu kõigile. Kuid oli ka palju neid, kes olukorda jälgisid, mõeldes, kas naiselik muutlik ja kapriisne meel võis muuta vihkamist nii ruttu kiindumuseks.
Darnley majutati ülemisele korrusele, tuppa, mis oli paleest toodud mööbliga mugavalt sisustatud. Seal rippusid kuus seinavaipa ja põrandat kattis osaliselt idamaa vaip. Peale kena voodi, mis kunagi oli kuulunud kuninganna emale, olid seal mõned lillast sametist kõrged toolid, rohelise sametiga kaetud laud ja mõned punased padjad. Voodi kõrval seisis eriliselt ette valmistatud vann, mis oli osaks ravist, mida Darnley parajasti sai. Selle kokkusobimatuks kaaneks oli hingedelt ära tõstetud uks.
Otse all oli tuba, mis oli ette valmistatud kuninganna tarvis, seal asus väike kollasest ja rohelisest damastist voodi karusnahkse voodikattega. Akendest oli näha lähiümbrust ja uks avanes aeda viivasse koridori.
Kuninganna magas seal mitmel varasel veebruariööl, sest ta veetis tõepoolest rohkem aega Kirk o’Fieldis kui Holyroodis, ning kui ta ei olnud Darnley’le tema kambris seltsiks tema haigustüdimust peletamas, nähti teda leedi Reres’ga aias kõndimas ning mõnikord kuulis Darnley oma voodist teda laulmas, kui ta seal jalutas.
Mitte kunagi alates nende üürikesest kurameerimisajast ei olnud naine temasse nii hästi suhtunud ja kõik mehe hirmud, et Mary lähimad sõbrad hauvad tema vastu vaenulikke plaane, lakkasid viimaks. Kuid siiski mitte kauaks. Tema rumalasse illusiooni ilmus Holyroodi isand Robert, kelle hoiatus pani ta paanitsedes higistama.
Vandenõulased olid palganud endile oma plaanide elluviimiseks appi mõned usaldusväärsed abilised ja laialt oli levinud kuulujutt – nagu kuulujutud ikka levivad – et kuningat ähvardab oht. Sellest jutust tõi isand Robert talle sõna, öeldes talle ausalt ära, et kui ta sellest paigast kiiresti ei põgene, jätab ta sinna oma elu. Kuid kui Darnley seda kuningannale kordas ja viimane nördinult isand Roberti kutsuda lasi ja küsis, mida see tähendama peab, eitas viimane, et ta oli kunagi sellise hoiatusega maha saanud, väites, et temast on ilmselt valesti aru saadud – et viidati ainult kuninga seisukorrale, mis nõudis tema arvates teistsugust ravi ja tervislikumat õhku.
Teadmata, mida uskuda, muutus Darnley ebalevaks. Kuid Mary’t usaldades ja tundes ennast turvaliselt, kui naine oli tema läheduses, nõudis ta üha sagedamini ja sagedamini tema kohalviibimist, ning kui teda polnud, oli ta üha närvilisem ja närvilisem. Tema rahustamiseks nõustus Mary nii tihti kui võimalik Kirk o’Fieldis magama. Ta oli seal sama nädala kolmapäeval ja siis jälle reedel, ning ta oleks seal taas viibinud sel saatuslikul pühapäeval, üheksandal veebruaril, kuid sel päeval pidi tema teener Sebastien – kes oli teda saatnud Prantsusmaast peale ning kellesse ta oli sügavalt kiindunud – abielluma, ning Tema Majesteet oli lubanud sel õhtul Holyroodis maskimängus osaleda, austades nõnda tema pulmi.
Sellegipoolest ei jätnud ta oma abikaasat seetõttu täielikult unarusse. Ta ratsutas varasel õhtutunnil Kirk o’Fieldi, saadetuna Bothwellist, Huntly’st, Argyllist ja mõnedest teistest, ning jätnud isandad ajaviiteks alla kaarte mängima, läks ta Darnley juurde ja istus tema voodi kõrvale, lohutades kummaliselt mures hinge, kes oleks justkui aimanud seda, mis oli tulemas.
“Ärge jätke mind täna õhtul,” anus mees teda korra.
“Kahjuks,” vastas naine, “ma pean! Sebastien pannakse paari ja ma olen lubanud kohal olla.”
Mees ohkas ja vahetas närviliselt asendit.
“Varsti olen ma terve ja siis ei kummita mind enam need rumalad kuulujutud. Kuid just nüüd ei saa ma teid oma silma alt ära lasta. Kui te olete koos minuga, olen ma rahulik. Ma tean, et kõik on hästi. Ent kui te lähete, siis ma kardan, lamades abitult siin.”
“Mida te peaksite kartma?” küsis Mary temalt.
“Viha, mis ma tean, et on minu vastu elus.”
“Te heidate ise varje, mis teid hirmutavad,” ütles Mary.
“Mis see oli?” hüüdis mees äkilises hirmus voodis istukile tõustes. “Kuulake!”
Alumisest toast kostis vaikselt samme, saadetuna millegi veeretamise helidest.
“Need on minu teenrid minu toas – asju korda seadmas.”
“Mistarvis, kui te seal täna öösel ei maga?” küsis mees. Ta tõstis häält ja kutsus oma paaži.
“Milleks, mida te teete?” küsis Mary mehelt, ohjeldades omaenda paanikat.
Mees vastas talle, paludes tuppa sisenenud noorukil minna ja vaadata, mis alumises toas toimub. Poiss lahkus ja oleks ta oma ülesande ustavalt täitnud, oleks ta leidnud Bothwelli mehed Hay ja Hepburni ning kuninganna teenri Nicholas Huberti, rohkem tuntud kui Pariis Prantsusmaalt – tühjendamas püssirohuvaati otse kuninga voodi alla. Kuid juhtus, et koridoris kohtus ta äkki näost näkku suurepärases kübaras ja kuues Bothwelliga ning too küsis, kuhu ta läheb.
Poiss ütles talle.
“See on tühiasi,” sõnas Bothwell. “Nad liigutavad Tema Armulisuse voodit vastavalt tema soovile.”
Ja noormees, olles löödud sellest käskivast mehest, kes nii tõhusalt tal teed tõkestas, valis väiksema vastupanu. Ta läks tagasi, et teatada kuningale, nagu oleks ta ise näinud, mida isand Bothwell oli talle vaid öelnud.
Kinnitus rahustas Darnley’d ja noormees lahkus.
“Kas