Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa
kohe palju kergemaks.
Aga üht iseenesest õnnelikku seika Naan ei teadnud. Ehkki just see tänastele seiklustele aluse panigi.
Jevgenia Korsitšenkol oli olnud erakordne päev. Ta oli juba hommikul parasjagu jommis olnud: ema mitmeks päevaks õe juurde sõitnud, nii et Ženjal olid vabad käed. Ja mitte ainult vabad käed, vaid täna ka rõõmutsemiseks tõeline põhjus. Ning veel milline!
Kui ta hommikul postkastist lehti tooma läks, siis leidis ta, et üks suur ja uhke ümbrik ta kirjakasti vaevu ära oli mahtunud.
Jevgenia süda värises, kui ta luges, et selle on saatnud Lenini preemiate määramise sihtasutus… Tähendab ta saadetis on kätte saadud. See ta peamine hirm seni oli olnudki, et keegi tema lihtsale ja geniaalsele plaanile jälile saab ja selle oma nimele püüab smugeldada. Aga ei, kõik on korras!
„Teie saadetis, lp. sm. Jevgenia Afanasjevna Korsitšenko, on meieni jõudnud ja registreeritud numbri all 13A. Teadlased on sellega tutvumas. Peame teiega sidet ja oleme teile väga tänulikud…” luges ta hinnaliselt kriitpaberilt.
Muidugi peavad nad talle tänulikud olema, kui koormate kaupa kulda hakkavad saama! Ja kullaga koos esinevat teinekord kullast endast veel kallimaidki haruldasi metalle, mida nõuab kosmose alistamiseks vajalike moodsate rakettide loomine.
Ei enam pöördunudki Jevgenia tuppa tagasi, vaid läks ostis poest kolm pudelit Armeenia KV-d. Noh, hiigelpõhjus on ju olemas. Pealegi oli 13 tema õnnenumber.
Ning HÄÄL juba ei peta, kui sellise ideega välja tuli.
Loomulikult – kuis saabki üks algav alkohoolik teisiti – avas ta ühe pudeli kohe ja pruukis ära nii umbes kolmveerandi teeklaasitäie margikonjakit. Kuid peagi haaras teda mingi seletamatu rahutus: ta tundis, et peab täna oma meest näost näkku nägema. Kohe ta Gustavile oma saavutusest muidugi ei räägi – Lenini preemiast, millest Naani-sugune võrranditega manipuleerija elu lõpuni unistama peab jääma. Aga vahva oleks näha mehe nägu, kes veel midagi ei aima… Lugegu hiljem lehest! Vaadaku ainult, et rabandust ei saa! Nüüd on selge, et sel ajal, kui Gustav ainult oma kahtlaste võrranditega udutab, toob tema naine meie kallile sotsialistlikule kodumaale tohutut tulu!
Ta ei saanud muidu, kui pidi otsekohe helistama lennujaama. Pileteid tänaseks muidugi enam ei olnud. Terveks nädalakski polnud, kuid too ülivõimekas daam võitles endale lõunasele lennule ühe ikkagi välja. Vihjates oma olulisele seotusele teatud organitega…
Muidugi on Naan ise Mustamäel õigel ajal kohal ja seletab oma naisele noorte keeruka olukorra ära. Kui, jah, ainult Tatjana armunut teeselda oskaks. Naan oli olnud täna esimest korda Tatjanaga suheldes ka resoluutne: tõelise armastuse nimel võib alati teeselda, oli ta deklareerinud. Ükski ohver pole liialt suur! Ja talle jäi mulje, et ta jutt mõjus. Pisarsilmi oli Tanja nõus mängima rolli, mida tarvis.
Kui asi aga läbi kukub, läheb kõik pööraselt keeruliseks… Muutub kahtlasekski, sest siis oleks just Jevgenial trumbid käes.
Taskurätiga silmanurki tupsutades lubas Tanja Naani kabinetis lõpuks, et teeb kõik, mis suudab. Ja autoril on taas kiusatus tüütult rõhutada, et küllap kõik laabus nii hästi just tänu sellele, et nende tunded polnud veel oluliselt sellest va entroopiast kahjustatud…
Naan kihutas ametiautoga Mustamäele. Läheduses elav Teet oli juba kohal. Tanja ka, ainult et… kas ta ikka oskab veenev olla…?
Varsti anti kella ning Ženja seisiski lävel. Otsekohe sai Naan aru, et naine on täna tõesti väga purjus. Neil niisiis vedas!
Esimese pilguga ei saanud Ženja üldse aru, kus ta on ja mis siin lahti. Aga Naan võttis kogu oma veenmisoskuse kokku, tutvustas Tatjanat ja Teetu naisele. Vatras nagu tatraveski ja tegi asjast – noorte armunute ajutisest olukorrast – kokkuvõtte. Paistis, et Ženja jäi uskuma, tema nägu selgines tasapisi.
Tatjana rabas Jevgeniat oma hiilgava Puškini-keelega (siiski ka mitte liiale minnes, mis oleks vast ohtugi kujutanud…), ja ka Teedul, kel kroonu seljataga, oli vene keel rohkem suus, kui see tavaeestlasele tüüpiline. Seegi tegi Ženja sõbralikumaks. Ja Naani juttu uskuvamaks ka. Ning kui oma osasse sisse elanud Teet suudles kõige galantsemal, möödunud sajandi kunagiste aadlike elu kujutavate filmide stiilis Jevgenia kätt, oli too lausa heldinud. Ja leidis oma reisikotist uue pudeli. Noh, nüüd lähevad asjad ehk veel lihtsamaks, mõtles Naan.
Jevgenia oli tõesti meeldivalt hämmastunud, sest tüüpeestlased, kellega ta seni kokku oli puutunud, olid täiesti teisest puust – tõrges ja mingit arusaamatut keelt pladisev matsikari, kellele nemad oma armulikkuses kultuuri toovad, kuid kes seda hinnata ei oska.
Eriti vaimustas Naani kaasat aga see, et Teet olevat ka luuletaja… Neid ta austas. Ning kohe sündis vapustav idee: Teet peab geoloogide hümni kirjutama. Ja otsemaid! Siinsamas paigas! Loomulikult vene keeles, küll ta toime tuleb. Kindel see! Eriti veel, kui ka Tatjana aitab. Pärast hümni oleks vaja hiljem veel ka poeemi – tõelist poeemi neist, kes avavad maakera saladused omal jõul ega jää mitte lootma looduse armuandidele. Aga alata tuleks siiski hümniga.
„Kuid miks just geoloogidele?” imestas Naan. „Sa oled mul ju õhuvalla kuninganna ja aerodünaamika spetsialist?”
Ženja muigas ja vaikis viivu.
„Mõtle, mees, natuke, mis ma sulle viimasel ajal saatnud olen…?”
No muidugi, nood vastikud kohvrid kivimiproovidega!..Paistis, et mida enam lennuasjandus naisest kaugenes, seda enam ta, vaeseke, oma maaniasse langes.
„See… see hümnide kirjutamine on mulle võõras ala,” põikles Teet.
„Noh, mis seal siis keerulist? Sinusugusele andekale poeedile kukepea.”
Ja ta leidis, et hümnis võiks olla näiteks midagi niisugust nagu „мы гeологи, люди храбрые и вeсёлые… и умелые…” ja nii edasi. Ning et looduselt ei paluta armuande, vaid võideldakse nende eest ise.
Talle omase otsustavuse ja kiirusega suskas Naani ametlik elukaaslane Teedule just avat, kolmveerandtäis pudeli pihku ja käskis tal – välk ja pauk! – teise tuppa loometööle kaduda. Aga et asi kindel oleks, palus ta Tatjanalt võtit ja otsustas poeedi kindluse mõttes töö valmimiseni ukse taha lukustada. Nii tegigi.
Tunni aja pärast võttis potentsiaalne Lenini preemia laureaat võtme ning läks uut šedöövrit kuulama.
Tuul sahises avatud akna kardinates. Tuba oli tühi…
Ei jälgegi Teedust ega pudelist.
Aga lauale oli siiski midagi jäetud. Tekst. Lühike küll, aga alguseks midagi siiski. Kirjutatud oli:
Славные геологи, боевой отряд!
Mы с тобою πрофессию выбрали не зря!
Золоту добудем мы
Из недр страны рoдной.
Эй, копай поглубже
Земли и моря!
Hümn meeldis meie kalli kodumaa kullavarudega kindlustajale väga. Ja kui Naan kinnitas, et küllap tuleb homseks veel lisa juurde, oli ta väga rahul:
„Kaк Пахмутова!..” pomises ta, mis pidi tähendama arvatavasti ülimat kiitust.
Aga ega me tema hinnangut pikemalt kuulda saanud; ta leidis järjekordse, viimase pudeli, kuid ei tulnud selle avamisega enam toime.
„ Sina, Gustav, oled küll akadeemik, aga oma naist ei oska sa vääriliselt hinnata. Kui sa teaksid, et mulle heitis silma koguni Lavrenti Beria ise…”
„Joobnu jutt,” otsustas Naan, kuid ega päriselt olnudki… Varsti kuuleme.
Jevgeniakese oli raske päev ära väsitanud. Ta pea vajus lauale, suust libistus välja looklev ilanire, ja norskamine, mis nüüd algas, oli vägev!
14
1978. aasta