Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa
kaunikesti primitiivne.”
Selline ootamatu hinnang mõjus kõigile külma dušina. Vakatati hetk rabatult. Inese protestivaimuline „Tohoh?!” oli esimene reaktsioon.
Akadeemik tõusis nüüd kamina eest tugitoolist ja alustas, käed seljal, edasi-tagasi jalutamist seinast seina.
„Vorm on muidugi eeskujulik, kuid sisuks kahjuks vaid siledamad variatsioonid kaugete ja kohmakate eelkäijate teemadele. Lydia Koidula, Anna Haava ja Ado Reinvaldi mängumaad… Kohe nii ennekuuldud, et võitlesin haigutamisega.”
„Tõega või?”
See oli muidugi Joel, kes sellist arvamust veel kuulnud polnud – need luulekassetimehed olid eesti uue luule kummardajatele vaata et poolpühakud… Olid ju luulebuumi aastad. Ja see, et üks Venemaa eestlane siin julgeb…Ka Tõnu kergitas uskumatult kulme. Ines vihastas aga päris südamepõhjani. Ja ta kael oli taas erutuslaiguline:
„Mulle tundub, et Suure Paugu üle mõtisklemine pole akadeemikule jätnud aega eesti uue luulega tutvumiseks.” Ja ta lisas veel ka: „Jaan Kaplinskit tuleb lugeda eriti süvenenult. Väga komplitseeritud tekstid…”
Kuid kohe oldi sunnit endale huulde hammustama – need kaks viimast lauset kõlasid vastikult didaktiliselt ja kooliõpetajalikult! Kas pedagoogiline matemaatika, mida Ines studeerib, hakkab külge? On tas juba vanatüdrukuliku mata-õpsi jooni?
„Tõesti?” imestas Naan ja naeratas oma pilvitut naeratust: „Mina siit midagi komplitseeritut küll ei oska leida. ”
Ja nentis seejärel, et tema arust on eesti luule suurimaks õnnetuseks see, et läbi aegade jorutatakse kurba lugulaulu oma haledast elust ning lõõmavast isamaa-armastusest. Kas see lamentoso ei tekita juba rahvuslikku alaväärsuskompleksi? (Siinkohal sosistas Joel Tõnule, kes temaga silmsidet otsis, et lamentoso tähendavat nutulaululisust.)
Ines oli suutnud oma äkkreaktsioonist siiski üle saada ja väitis nüüd, et akadeemik neid lihtsalt õrritab. Ega ta siis tõsiselt arva, nagu oleks Kaplinski Koidula epigoon?! Taevas ja maa! Nad on ju kauged nagu maa ja taevas! Ta pidas vajalikuks lisada:
”Kui Hando Runnel on meie rahvuslik südametunnistus, siis Jaan Kaplinski värssidest kumab mõnikord midagi prohvetlikku…” (See hinnang purskus taas nii spontaanselt, et jälle pidi neiu väljaöeldule vastuvaidlemist mittelubava kategoorilise tooni päras endale etteheiteid tegema.)
Naan ei pööranud Inese stiilile mingit tähelepanu. Küll pidas ta vajalikuks kuulutada, et tema arust on koidutütar Koidula ilmselt Eesti esimene dissidentlik luuletaja! Ja vägev! Kaplinski aga – vähemalt selle luuletuse põhjal – tema hiline kahvatu epigoon.
„Igavesti vahva! Koidula… ja dissident.” Joeli hääl tõi tolle ennekuulmatu väite peale kuuldavale koguni koolipoisiliku kuke, mis muide mõneti ta loomusega kokku käis. „Suurriiklikust vaatevinklist aga vaata et ehk ongi nii,” lisas ta siis, enne veidi mõelnud.
Naan aga lausus, talle tüüpiline heasüdamlik, samas ka pisut-pisut kõrk muie suunurgis värelemas:
„Tõesti võimas, tänase päevani kestva mõjuga dissident oli too Koidula! Kujutage ette – poolteist sajandit hiljem kuulutab armas eesti rahvas Lauluväljakul, et ta tahaks, kui vähegi võimalik, kah oma isamaa eest sada surma surra…”
Joel turtsatas. Naani isik ilmselt lummas teda. Akadeemik aga ei pööranud seltskonna reaktsioonidele erilist tähelepanu ja lõpetas oma mõttekäigu kinnitusega, et tema isiklikult luuletaja seisukohti muidugi mõista jagada ei saa, kuid peab siiski vajalikuks koidutütrele tema isemõtlemisjulguse eest tunnustust avaldada. Aga tal on põhjust ka imestada: kuidas küll tsensuur Koidulat üldse trükkida lubas? Tsaaririigi vaatenurgast nähtuna, ja tänagi – Nõukogude Liidu kui terviku aspektist vaadates – on too eestlaste klassik Koidula ju selgelt marurahvuslik luuletaja.
Kaminas praksusid halud. Rüübati Gamzat. Oi, see õhtu tundus põnevaks kujunevat. Inese näost oli näha, et ta tahaks kohe alustada vastutiraadi, kuid Naan jõudis neiust ette:
„Kuidas küll tol Kaplinskil õnnestub teid, tänapäevaseid noori inimesi, nii ajast ja arust mõtlemisviisiga ära võluda?! Prohvet?.. Mulle ei meeldi, kui midagi tahetakse öelda ümber nurga, õigemini – ümber klaasmaja nurga… Arvernide maa… Prohvetid allegooriani ei lasku.”
Inese silmad pildusid tuld; väljend „ümber klaasmaja nurga” meeldis aga Joelile nähtavasti sedavõrd, et ta oma märkmiku võttis ja selle sinna kähku üles kirjutas.
„Neis meie Inese poolt nii sarmikalt ja suure kaasaelamisega loetud värsiridades…” (Naan oli väga lugupidav.)
„Mis te mind pilkate, õel inimene?!”
„Kohe üldse mitte,” pandi käsi südamele. „Ma imetlen teid!..Jah, neis ridades on värsisepp võtnud oma südameasjaks väikese tubli arvernide rahva saatuse, kes on langenud paha Rooma okupatsiooni alla ja kes saavad ehk tulevikus roomlaste kodanikukirjadki…Küll on see allegooria primitiivne. Kenam oleks öelda otse välja, mida mõeldakse.”
See jultunud tark kommunist vihastas Inest, ent – ta ei saanud midagi parata – ka kuidagi erutas. Ja eks tal olnud omast kohast õiguski: Jaan Kaplinski „sõnum” oli tõepoolest öeldud – kuidas see nüüd oligi? – jah! ümber klaasmaja nurga… (ning varem kuuldud paraku tõesti ka…) Ent siin riigis ei saagi ju midagi otse öelda! Ja ta protesteeriski juba:
„Meil ei saagi midagi sirgelt välja öelda. Teie tsensorid ju ei luba!”
„Meie ühised tsensorid, kallis neiu, kastreerivd ka minu töid suu-rima mõnu ja vapustava asjatundmatusega. Aga Vercingetorixi-luuletuse puhul on nad küll kanapimedad olnud, sest tegu on riiklikust aspektist vaadatult eksitava ja kahjuliku luulega.”
„Kahjuliku?!” urahtas Tõnu.
Ta oli Naani ringitammumise ajal kasutanud võimalust oma tool kaminale lähemale lükata. Noh, olid ta rohmakad saapad ikka jurakad naelakastid küll! (Kas Inesel pole tõesti imelik nii suurte jalgadega mehega sama teki alla pugeda? See oli muidugi tobe mõte, mis Naanile äkitselt pähe kargas, sest ega ta nende kahe inimese omavahelistest suhetest midagi kindlat ju teadnud. Ei tea miks, aga intuitsioon just kui ütles nii…
Aga mis see üldse minu asi on, kui Tõnu ja Inese vahel midagi sõprusest kaugemale ulatuvat peakski olema?! Balti-saksa silmakirjalik sugumoraal on ammu ajast ja arust. Tegu ju täiskasvanud inimestega.)
„Ah et miks selline luule võib kahjulik olla… Minu meelest teeb kaotajapositsiooni vabatahtlik ülevõtmine rahvast orirahva,” pöördus akadeemik luule juurde tagasi. Ines oli talle leidnud mingi eesti luule antoloogia, Naan sealt omakorda midagi asjakohast, ja juba ta deklameeris iroonia ja lusti seguga:
Mu isamaa, nad olid matnud
sind raske, musta kattega, –
(„Musta kattega? Riidest? Nagu vanasti päevapiltnikkudel või?” Akadeemik kergitas küsivalt kulme.)
Ei haavat maast muud üles tõusnud
kui verelilled õitsema.
Ja ahelais sa ennast väänsid,
ja orjaikkes ohkasid,
ja vaikseks, vaiksemaks siis läksid –
ja unesurma tagasi…
„Kullakesed, see on ju peksasaanute hale ägamine. Ja teie Vercingetorixiluuletuse sisu on umbes seesama: „Maad, kus me surime, ei saa te meilt võtta!” kinnitab too arvernide liider…
Jah, aga öelge mulle, kes teilt seda maaraasukest ikka nii väga ära võtta tahab? Te olete end üsna osavasti mõistnud suurde riiki – noh, kasutame matemaatikatermineid, need head selged, – integreerida, nii et ei võta teilt keegi mitte kui midagi. Moositakse teid ja antakse rahagi rahvuskultuuri edendamiseks, kuigi vahel ka noomitakse… Ainult ühest ei saa ma aru?”
Akadeemik Gustav Naan, senini nurgast nurka tuhiseja, jäi äkki järsult seisma nagu post. Ning küsimuse, mis nüüd esitatud sai, toon