Kaks armukest. Alfred de Musset
ehitatud uhkes eramus avara hoovi ja ilusa aia vahel. See oli ta kadunud äia, suursuguse ja veidi kergemeelse aadliku viimane meeletus, sealt õhkus veel tagantjärelegi vana peremehe lõbu himu; see sarnanes pigem sellega, mida vanasti kutsuti salajaseks lõbumajaks, kui abikaasa eemalviibimise tõttu jõudeolekule määratud noore naise elupaigaga. Aia keskel asus ümmargune, eramust eemal olev aiamaja. Selles ühekordses aiamajas oli vaid üksainus tuba, mis kujutas endast hiiglasuurt, maitseka toredusega sisustatud buduaari. Proua de Parnes, kes elas eramus ja keda peeti väga arukaks, ei käinud mitte kunagi aiamajas, nii igal juhul räägiti. Ometi olevat seal mõnikord valgust nähtud. Peen seltskond, vastavad õhtusöögid, edasi-tagasi saalivad tõllad, arvukad teenrid, ühesõnaga hea tooni juurde kuuluv sigin-sagin – selline oli markiisi maja. Talle oli muuseas õpetatud palju kasulikke tarkusi; kui tarvis oli meeldida, mitte vaimukusega hiilata, siis sellega sai ta suurepäraselt hakkama; oli olemas ka tädi, kes teda seltskonda igale poole kaasa viis; ja kui juttu tuli tema mehest, ütles ta, et abikaasa tuleb varsti koju, ja kellelgi ei tulnud mõttessegi teda taga rääkida.
Proua Delaunay (tema oli lesk) kaotas mehe juba varajases nooruses; ta elas koos emaga suurivaevu saadud ja neile vaevu piisavast pensionist. Pidi minema Plat-d’Étain’i tänavas asuva maja kolmandale korrusele, et näha teda akna all tikkimas; see oli ka kõik, mida ta teha oskas. Nagu näete, oli tal haridust väga vähe. Üks väike salong oli kogu tema valdus; söögiajaks lükati siia kreeka pähklipuust laud, mis pärast taas esikusse tagasi viidi. Õhtul tehti alkoovis asuv kapp lahti ja võeti sealt välja kaks voodit. Muuseas, seal viletsa sisustusega kambris valitses piinlik puhtus. Peale selle armastas proua Delaunay ka seltskonda. Mõned tema mehe vanad sõbrad korraldasid väikesi suareesid, kus ta käis oma värskelt mõjuvas organdiikleidis. Et vaesed ei pea kinni pidama ballihooaegadest, siis peeti neid väikesi peokesi aasta läbi. Olla vaene, noor, ilus ja aus pole sugugi nii harva esinev väärtus, kui seda arvatakse, ometi on see väärtus.
Kui ma ütlesin teile, et minu Valentin armastab neid kahte naist, siis ma ei väitnud sugugi, et ta armastas neid mõlemat ühepalju. Võiks öelda, et ühte ta armastas ja teist ihaldas, et mitte öelda, et ta ihaldas neid mõlemat; ent ma ei lasku peensustesse, sest need ei seletaks midagi. Ma arvan, et mul on lihtsam teile jutustada, mis toimus tema südames.
Põhjus, miks ta nii tihti mõlema naise poole sisse astus, polnud sugugi puhas – nimelt mõlemal naisel polnud abikaasat. Seda teab igaüks, et noori südameid võlub näiliselt kerge võit, isegi kui see on ainult näiline. Proua de Parnes võttis Valentini vastu ainult sellepärast, et tal käis üldse palju külalisi, üks sõber oli noormeest talle tutvustanud. Ent proua Delaunay’ juurde, kes ei võtnud kunagi külalisi vastu, polnud sugugi lihtne minna. Valentin, kes jõudis toppida oma nina igale poole, oli teda kohanud ühel neist väikestest suareedest, millest ma teile äsja rääkisin; niisiis oli ta proua Delaunay’d näinud, oli teda tähele pannud, oli temaga tantsinud ja lõpuks ühel ilusal päeval leidnud ka võimaluse viia talle äsja ilmunud raamat, mida proua väga lugeda ihkas. Esimene visiit tehtud, on teine kord juba lihtne põhjuseta külla tulla, kolme kuu pärast aga ollakse majas juba omainimene; nii käivad need asjad. Kui keegi peaks imestama, et noormees külastab perekonda, kes kellegagi läbi ei käi, oleks ta ilmselt veel enam üllatunud teada saades, kui tühisel ettekäändel Valentin sinna oli tunginud.
Te olete võib-olla üllatunud, proua, kust võttis Valentin julguse sinna minna. Juhus mängis talle selle võimaluse kätte. Talv läbi oli ta nagu tavaliselt elanud üsna meeletut, kuid ka üsna lõbusat elu. Suve saabudes avastas ta, et on niisama vaene kui rohutirts talve ootel. Ühed sõitsid maale, teised Inglismaale või tervisevetele: niisuguste massiliste ärasõitmiste aegu juhtubki, et kõik sõbrad kaovad järsku ära; nagu tuuleiil viib nad endaga kaasa ja ühel hetkel oledki üksi. Kui Valentin oleks elanud mõistlikumalt, oleks ta võinud samuti ära sõita, aga kallitest lõbustustest tühjaks jäänud rahakott hoidis teda Pariisis kinni. Ta kahetses küll oma mõtlematust, olles nii kurb, kui kahekümne viie aastaselt üldse olla saab, ent suve kavatses ta sellele vaatamata mööda saata nii lõbusalt kui võimalik.
Ühel nendest kaunitest hommikutest välja läinud, mil kõik noored välja lähevad, teadmata miks, leidis ta peale pikka arupidamist ainult kaks kohta, kuhu minna, nimelt proua de Parnes’i või proua Delaunay’ juurde. Ta külastas ühel ja samal päeval neid mõlemat, käitudes nagu maiasmokk, ja nii ei olnud tal järgmisel päeval midagi teha. Et ta ei saanud neile uuesti külla minna varem kui mõne päeva pärast, küsis ta endalt, mis päeval ta võiks seda teha; nii hakkas ta meenutama kõike, mida ta oli öelnud või kuulnud selle temale kahe väärtusliku tunni jooksul.
Sarnasus, millest ma teile algul rääkisin ja mis polnud Valentini seni veel hämmastanud pani teda muigama. Tema meelest oli imelik, et kaks nii erineva positsiooniga noort naist, kes ei teadnud teineteise olemasolustki, võivad olla sarnased nagu õed. Ta võrdles mälu järgi nende näojooni, nende kasvu ja vaimulaadi; mõlemad naised panid teda kord armastama vähem üht, kord hindama enam teist. Proua de Parnes oli koketne, elav, peenutsev ja rõõmsameelne; proua Delaunay oli seda samuti, kuid mitte iga päev, vaid ainult ballil ja mitte nii silmatorkavalt. Kahtlemata oli põhjus vaesuses. Ometi põlesid lese silmad mõnikord kirgliku leegiga, mis oli tuhmunud argipäevadel sellal kui markiisi pilk sarnanes helendava, kuid põgusa sädemega. See on üks ja seesama naine, mõtles Valentin; see on üks ja seesama tuli, mis ühel leegitseb rõõmsalt tuleaseme kohal ja mis teisel on peidus tuha all. Vähehaaval hakkas ta laskuma üksikasjadesse, mõeldes nii ühe valgetele kätele, mis puudutasid elevandiluust klahve, kui ka teise väsimusest rippu langenud kätele. Seejärel mõtles ta jalakestele ja talle näis imelik, et vaesemal naisel olid ilusamad kingad; ta oli neile ise kedrid kudunud. Mõttes nägi ta Antini alleel elavat daami kušetil lebamas ja värsket õhku hingamas, käsivarred hommikust saati katmata. Samas arutles ta endamisi, kas proua Delaunay’l on sitsist varrukate all niisama ilusad käsivarred ja, ma ei tea mispärast, võpatas mõtte juures näha proua Delaunay’ paljaid käsivarsi; siis mõtles ta jälle proua de Parnes’i ilusatele mustadele juuksesalkudele ja seejärel kudumisvardale mille proua Delaunay juttu ajades oma palmikusse torkas. Ta võttis pliiatsi ja püüdis paberile visandada kahte vaimusilma ette kerkinud nägu. Rohke kustutamise ja kõhkluste järel saavutas ta vaid kaudse sarnasuse, millega fantaasia mõnikord enam rahule jääb kui liiga tõepärase portreega. Niipea kui ta oli selle visandi valmis saanud, jäi ta mõtlema: kummaga neist sarnaneb see rohkem? Vastust ta ei leidnudki; tema tujukas kujutlusvõime nägi seal rohkem kord üht, kord teist. Küll on saatus ikka mõistatuslik! ütles ta endamisi; kes teab, kumb neist kahest naisest on tegelikult õnnelikum? On seda rikkam või on seda ilusam? Või see, keda armastatakse rohkem? Ei, õnnelikum on see, kes suudab ise kirglikumalt armastada. Mida nad siis teeksid, kui nad homme hommikul ärkaksid teineteise nahas? Valentin vajus unistustesse, ja märkamata, et ta näeb und päise päeva ajal, ehitas õhulosse. Ta andis endale lubaduse neile homme külla minna ja oma eskiis kaasa võtta, et näha, mis on seal valesti; samal ajal joonistas ta ühe pliiatsitõmbega portreele juurde juuksesalgu, kleidivoldi; tegi silmad suuremaks ja kontuurid hajusamaks. Taas mõtles ta jalale, siis käele, seejärel valgetele käsivartele, ta mõtles veel tuhandele muule asjale ja tundis siis, et on armunud.
III
Armuda polegi nii raske, ent raske on välja öelda, et oled armunud. Järgmise päeva hommikul läks Valentin vara välja, visand kaasas. Kõigepealt seadis ta sammud markiisi poole. Õnnelik juhus, mida just tihti ette ei tule, tahtis, et ta leidis daami eest sellisena, nagu ta teda eile õhtul oma unistustes oli näinud. Oli juulikuu. Diivanipatjadega kaetud puupingil ilusa õitsva kuslapuu all, hommikumantel varjamas paljaid käsivarsi – nii oleks võinud ilmuda vaid nümf Vergiliuse6 karjuse silme ette; nii ilmus noormehe silme ette valgenahaline markiis lsabelle de Parnes. Ta naeratas külalisele ühte neid meeldivaid naeratusi, mis maksavad nn vähe, kui oo ilusad hambad, ja osutas üsna hooletult eemalseisvale taburetile. Selle asemel et istuda, tõstis noormees tabureti üles, ja tehes näo, nagu otsiks ta sobivamat kohta, tuli markiisile lähemale. “Kuhu te tulete?” küsis proua de Paranes.
Tegelikkuses ei läinud asjad sugugi nii kiiresti, kui Valentin seda soovinuks, ja see erutas teda. Ta jäi seisma ja pani tabureti veelgi
Vergilius (70 – 19 e. m. a.) – tähtsaim rooma luuletaja, eepose “Aeneis” autor