Esimene armastus. Ivan Sergeevich Turgenev
n>
ESIMENE ARMASTUS
Pühendatud P. V. Annenkovile
Külalised olid ammu lahkunud. Kell lõi pool üks. Tuppa olid jäänud ainult peremees ja Sergei Nikolaitš ning Vladimir Petrovit.
Peremees helistas ja käskis õhtusöögi jäänused ära viia.
«Niisiis: asi on otsustatud,» sõnas ta sügavamale tugitooli istudes ja sigarit suitsema pannes, «igaüks meist on kohustatud jutustama oma esimese armastuse loo. Täna on teie kord, Sergei Nikolaitš.»
Sergei Nikolaitš, paksu valge näoga ümmargune mehike, vaatas enne peremehele otsa ja tõstis siis silmad lae poole.
«Minul pole esimest armastust olnud,» ütles ta viimaks. «Ma alustasin otse teisest.»
«Kuidas siis nii?»
«Väga lihtsalt. Olin kaheksateistkümneaastane, kui ma esimest korda kurameerisin ühe õige kena preiliga; aga ma armatsesin temaga nii, nagu ei oleks asi mulle uudiseks olnud – täpselt samuti, nagu armatsesin hiljem teistega. Õigust öelda, esimest ja viimast korda armusin umbes kuueaastaselt oma hoidjasse; kuid see oli väga ammu, meie suhete üksikasjad on mul meelest läinud, ja kui ma neid mäletaksingi, siis keda see võiks huvitada?»
«Mis siis teha?» ütles peremees. «Minu esimeses armastuses ei ole ka midagi tähelepanuväärset: ma ei armunud kellessegi, kuni tutvusin Anna Ivanovnaga, oma praeguse naisega – ja kõik läks meil nagu määritult: isad tegid kosjakaubad kindlaks, me saime teineteisele väga varsti armsaks ja naitusime ilma viivitamata. Minu jutt on kahe sõnaga ära räägitud. Pean tunnistama, härrad, et ma esimesest armastusest juttu tehes lootsin teile – ma just ütleks vanadele, ent ka mitte enam noortele poissmeestele.
Ehk lõbustate teie meid millegagi, Vladimir Petrovitš»
«Minu esimene armastus ei kuulu tõesti mitte päris tavaliste liiki,» vastas natuke kõhklevalt Vladimir Petrovitš, umbes neljakümneaastane, mustade, halliseguste juustega mees.
«Aa!» sõnasid peremees ja Sergei Nikolaitš ühel häälel. «Seda parem… Jutustage.»
«Olge lahked või ei: jutustama ma ei hakka – ma ei ole meister jutustama; räägin kas kuivalt ja lühidalt või pikalt ja võltsilt. Kui lubate, siis kirjutan vihikusse kõik, mis mäletan, ja loen teile ette.»
Sõbrad ei olnud esiti nõus, kuid Vladimir Petrovitš viis oma tahtmise läbi. Kahe nädala pärast tulid nad jälle kokku ja Vladimir Petrovitš pidas sõna.
Vihikusse oli kirjutatud järgmist:
Ma olin siis kuueteistkümneaastane. Oli 1833. aasta suvi.
Elasin Moskvas oma vanemate juures. Nad üürisid suvila Kaluuga värava lähedal, Neskutnõi vastas. Ma valmistusin ülikooli astuma, kuid töötasin väga vähe ja kiirustamata.
Keegi ei kitsendanud minu vabadust. Tegin, mis tahtsin, eriti pärast seda, kui lahkus minu viimane kasvataja – prantslane, kes kuidagi ei suutnud harjuda mõttega, et ta Venemaale kukkus «nagu pomm» (comme une bombe), ja päevad läbi vihase näoilmega voodis aeles. Isa kohtles mind lahke ükskõiksusega; ema peaaegu ei pööranud mulle tähelepanu, kuigi tal peale minu teisi lapsi ei olnud: tema aja neelasid muud mured. Minu isa, alles noor ja väga ilus mees, oli ta nainud majanduslikel kaalutlustel; ema oli isast kümme aastat vanem. Ema elu oli kurb: alatasa oli ta ärevil, armukade, vihane, kuid mitte isa juuresolekul; ema kartis teda väga, tema aga käitus rangelt, külmalt, ligipääsmatult… Ma ei ole näinud nii peenelt rahulikku, enesekindlamat ja iseteadvamat inimest.
Iialgi ei unusta ma oma esimesi suvitusnädalaid. Ilm oli suurepärane: linnast kolisime ära 9. mail, just nigulapäeval. Ma jalutasin – vahel meie suvila, vahel Neskugnõi aias, vahel linnavärava taga; kaasa võtsin mõne raamatu, näiteks Kaidanovi kursuse, kuid avasin seda harva; enamasti lugesin valjusti värsse, mida ma väga palju peast oskasin; veri kääris minus ning süda valutas nii magusasti ja naljakalt; ma ootasin üha, kartsin midagi, imestasin kilge üle, kogu mu olemus oli mingis ootuses; kujutlusvõime mängis ja lendles kiiresti ühtede ja samade kujutelmade ümber, nagu piirpääsukesed koidu ajal kellatorni ümber; ma olin mõtlik, nukrutsesin ja nutsingi, aga ka läbi pisarate ja läbi nukruse, mida tekitas kord kõlav värss, kord õhtu ilu, tärkas noore, pulbitseva elu rõõmus tajumine otsekui kevadine rohi.
Mul oli väike ratsahobune, saduldasin ta ise ja ratsutasin üksi kuhugi kaugemale, kihutasin nelja, kujutlesin end rüütlina turniiril… kui lõbusalt puhus tuul mu kõrvadesse! – või pöörasin näo taeva poole ja lasksin selle säravat valgust ning sina oma avatud hingesse paista.
Mäletatavasti ei tekkinud tol ajal naise kuju, naisearmastuse illusioon peaaegu iialgi kindlapiirilisena mu vaimusilma ette; aga kõiges, mis ma mõtlesin, kõiges, mida ma tajusin, peitus poolteadlik, häbelik eelaimus millestki uuest, kirjeldamatu-magusast, naiselikust…
See eelaimus, see ootus läbis kogu mu olemust: ma hingasin sellega, see ringles mu soonte igas veretilgas… sel oli määratud varsti täide minna.
Meie suvila koosnes puust häärberist, mida kaunistasid sambad, ja kahest madalast õuemajast; vasakut kätt asetsevas hoones oli tilluke odavate tapeetide vabrik… Käisin seal korduvalt vaatamas, kuidas kümmekond kõhna ja sasipäist, võidunud töökuubede ja lahjade nägudega poisipõngerjat alatasa kargas pressi nelinurkseid klotse vajutavate puukangide peale, litsudes sel kombel oma kõhetute kehade raskusega tapeedisse kirjusid mustreid. Parempoolne maja seisis tühjalt ja oli välja üürida. Ühel päeval – umbes kolm nädalat pärast 9. maid avanesid selle maja aknaluugid ja akendele ilmus naisenägusid: sinna oli asunud mingi perekond. Mäletatavasti küsis ema samal päeval lõunalauas ülemteenrilt, kes meie uued naabrid on; kuulnud vürstinna Zassekina nime, sõnas ta esiti mõninga lugupidamisega: «Aa! vürstinna…», lisas aga siis: «Arvatavasti mõni vaene.»
«Kolmel voorimehel saabusid,» tähendas ülemteener, aupaklikult toiduliudu ulatades. «Oma tõlda neil ei ole ja mööbel on üsna vilets.»
«Jah,» vastas ema. «Aga siiski on parem, et…»
Isa vaatas külmalt ta poole, ema jäi vait.
Vürstinna Zassekina ei võinud tõesti mitte rikas naine olla: maja, mille ta üüris, oli nii vana, väike ja madal, et vähegi jõukad inimesed ei oleks nõus olnud sellesse asuma. Muide, mina ei pannud seda siis suuremat tähele. Vürstitiitel mõjus minusse vähe: olin hiljuti Schilleri «Röövlid» läbi lugenud.
Mul oli saanud harjumuseks hulkuda õhtul püssiga meie aias ja varitseda vareseid. Neid ettevaatlikke ja kavalaid röövlinde vihkasin ma ammusest ajast. Kõnealusel päeval läksin samuti aeda; kui ma asjata olin läbi käinud kõik puiesteed (varesed olid mind märganud ja kraaksusid vaid ajuti eemalt), lähenesin juhuslikult madalale tarale, mis lahutas otseselt meile kuuluvat valdkonda kitsast aiaribast parempoolse õuemaja taga, mis selle kõrvalhoone juurde kuulus. Kõndisin, pea norus. Äkki kuulsin hääli; vaatasin üle tara – ja muutusin soolasambaks… Mu ees oli kummaline vaatepilt.
Mõne sammu kauguset minust, roheliste vabarnapõõsaste vahel, seisis pikk, sihvakas neiu triibulises roosas kleidis, valge rätik peas; tema ümber tunglesid neli noormeest ja ta lõi kordamööda nende laubale väikeste hallide õiekestega, mille nime ma ei tea, mida aga lapsed hästi tunnevad: need õied moodustavad väikesi kotikesi ja lõhkevad paukudes, kui neid millegi kõva vastu lüüa. Noormehed seadsid nii meelsasti talle ette oma laupu, neiu liigutustes aga (ma nägin teda külje pealt) oli midagi nii võluvat, käskivat, hellitlevat, pilkavat ning armast, et ma imestusest ning heameelest peaaegu karjatasin ja oleksin vist kohe siinsamas kas või kogu maailma käest andnud, kui aga need veetlevad sõrmekesed minulegi vastu laupa löönud oleksid. Püss libises mul käest rohu sisse, ma unustasin kõik, õgisin pilkudega seda saledat keha ja kaela ja kauneid käsi, natuke sassiläinud heledaid juukseid valge rätiku all ning poolsuletud, tarka silma ja ripsmeid ja õrna põske nende all…
«Noormees, noormees, ae,» ütles äkki kellegi hääl mu lähedal, «kas on lubatud niiviisi võõraid preilisid vahtida?»
Ma võpatasin kogu kehast, mu jõud kadus… Minu kõrval tara taga seisis keegi lühikeseks pöetud mustade juustega mees ja silmitses mind irooniliselt. Samal hetkel pöördus ka neiu minu poole… Ma nägin tohutu suuri halle silmi liikuvas, elavas näos – ja kogu see nägu väratas äkki, hakkas naerma;