Esimene armastus. Ivan Sergeevich Turgenev
Aga kas mina teile meeldin?» lisas ta kavalalt.
«Vürstitar…» alustasin ma.
«Esiteks: nimetage mind Zinaida Aleksandrovnaks; ja teiseks: mis komme see on lastel…» (ta parandas end) «noormeestel, et nad otsekoheselt ei ütle, mis nad tunnevad? See kõlbab täiskasvanutele. Ma ju meeldin teile?»
Kuigi mulle oli väga meeltmööda, et ta minuga nii avameelselt rääkis, solvusin ma siiski natuke. Tahtsin talle näidata, et tal poisikesega tegemist ei ole, tegin võimalikult sundimatu ning tõsise näo ja laususin:
«Muidugi, te meeldite mulle väga, Zinaida Aleksandrovna; ma ei taha seda salata.»
Ta vangutas aeglaselt pead.
«Teil on koduõpetaja?» küsis ta äkki.
«Ei, mul ei ole ammu enam koduõpetajat.»
Ma valetasin: ei olnud veel kuudki möödas sellest, kui ma oma prantslasest lahti sain.
«Oo! Ma näen, te olete päris suur.»
Ta lõi mulle kergelt sõrmedele.
«Hoidke käed sirgelt!» Ja ta hakkas virgalt lõnga kerima.
Ma kasutasin seda, et ta silmi ei tõstnud, ja hakkasin teda vaatlema – esiti vargsi, siis üha julgemalt ja julgemalt. Ta nägu tundus mulle veel veetlevam kui eelmisel õhtul: nii peen, tark ning armas oli selles kõik. Ta istus, selg akna poole, mida kattis valge eesriie; läbi selle eesriide tunginud päikesekiir valas pehmet valgust tema kohevaile, kuldseile juustele, tema süütule kaelale, laugjatele õlgadele ja õrnale rahulikule rinnale. Ma vaatlesin teda – ja kui kalliks ning lähedaseks ta mulle sai! Mul oli tunne, nagu oleksin temaga ammu tuttav – ja nagu ei oleks ma midagi teadnud ega üldse elanudki, enne kui nägin teda… Tal oli tume, juba kantud kleit seljas ja põll ees; ma oleksin vist meelsasti kallistanud selle kleidi ja põlle iga volti. Kleidi alt paistsid ta kinganinad: oleksin tahtnud jumaldades nende kingade ette põlvili langeda «Nüüd siis istun tema vastas,» mõtlesin ma. «Olen temaga tutvunud, Mu jumal, missugune õnn!» Pidin vaimustuses peaaegu toolilt püsti kargama, kuid kõlgutasin vaid natuke jalgu nagu maiustav laps.
Mul oli hea nagu kalal vees, ja eluilmaski poleks ma tahtnud sellest toast ära minna, sellelt kohalt lahkuda.
Tema silmalaud kerkisid tasa, jälle särasid ta selged silmad hellitlevalt mu ees ning ta naeratas jälle.
«Kuidas te mind vaatate,» sõnas ta pikkamisi ja ähvardas mind sõrmega.
Ma punastasin… «Ta saab kõigest aru, ta näeb kõike,» vilksatas mu peas. «Ja kuidas ei peakski ta kõigest aru saama ja kõike nägema!»
Äkki kopsatas kõrvaltoas miski, kõlksus mõõk.
«Zina!» hüüdis vürstinna külalistetoast. «Belovzorov tõi sulle kassipoja.»
«Kassipoja!» hüüatas Zinaida, tõusis kiiresti, viskas kera mulle sülle ja jooksis ära.
Minagi tõusin, panin lõngavihi ja kera aknalauale, läksin külalistetuppa ja seisatasin hämmastuses: keset tuba lebas jutiline kassipoeg, käpakesed laiali; Zinaida oli ta ees põlvili ja kergitas ettevaatlikult ta koonukest. Vürstinna kõrval seisis peaaegu kogu aknavahet varjates valgevereline ja käharajuukseline punetava näo ja pungis silmadega tore husaar.
«Kui naljakas!» kordas Zinaida. «Ja silmad ei ole tal hallid, vaid rohelised, ja kui suured kõrvad! Tänan teid, Viktor Jegorõtš… Te olete väga armas.»
Husaar, kelles ma ühe eile nähtud noormeestest ära tundsin, naeratas ja kummardas; seejuures kõlksutas ta kannuseid ja täristas mõõga rõngakestega.
«Te suvatsesite eile öelda, et soovite jutilist, suurte kõrvadega kassipoega… Ma siis hankisin. Teie soov on mulle käsuks.» Ja ta kummardas jälle.
Kassipoeg näugatas tasa ja hakkas põrandat nuusutama.
«Tal on nälg!» hüüatas Zinaida. «Vonifati, Sonja! tooge piima!»
Vanas kollases kleidis toatüdruk, luitunud rätik kaelas, tuli tuppa, käes alustass piimaga, ning asetas selle kassipoja ette. Kassipoeg võpatas, pigistas silmad kinni ja hakkas piima lakkuma.
«Kui roosa keel tal on,» tähendas Zinaida, pead peaaegu põrandani painutades ja kassipojale kõrvalt otse nina alla vaadates.
Kassipoeg sõi oma isu täis ja hakkas nurru lööma, pentsikult käpakestega sibeldes. Zinaida tõusis, pöördus toatüdruku poole ja sõnas ükskõikselt:
«Vii ta ära.»
«Kassipoja eest – käekene,» sõnas husaar laia naeratusega ja kogu oma võimast, pingsalt uude mundrisse surutud keha väristades.
«Mõlemad,» vastas Zinaida ja sirutas talle käed. Seni kui husaar neid suudles, vaatas Zinaida üle õla minu poole.
Ma seisin liikumatult ühel kohal ega teadnud, kas naerma puhkeda, midagi öelda või niisama vaikida. Äkki nägin läbi avatud esikuukse meie teenrit Fjodorit. Ta andis mulle märku. Masinlikult läksin tema juurde.
«Mis on?» küsisin.
«Teie ema saatsid teie järele,» sõnas ta sosinal. «Nad on vihased, et te vastusega tagasi ei tule.»
«Kas ma siis kaua siin olen olnud?»
«Enam kui tund aega.»
«Enam kui tund aega!» kordasin tahtmatult, läksin külalistetuppa tagasi ja hakkasin jumalagajätuks kummardusi ning kraapjalga tegema.
«Kuhu’s teie?» küsis vürstitar, husaari tagant välja vaadates.
«Mul on tarvis koju minna. Ma siis ütlen,» lisasin ma, vanaeide poole pöördudes, «et suvatsete meid külastada pärast kella üht.»
«Nii öelge jah, kullake.»
Vürstinna võttis ruttu ninatubakatoosi ja nuuskas tubakat nii kärarikkalt, et ma lausa võpatasin. «Nii öelge jah,» kordas ta, vesiseid silmi pilgutades ja pühkides.
Ma kummardasin veel kord, pöördusin ümber, ja väljusin toast selle piinlikkusetundega, mis tekib väga noorel mehel, kui ta teab, et temale järele vaadatakse.
«Pidage silmas, monsieur Voldemar, et meile sisse astute,» hüüdis Zinaida ja puhkes jälle naerma.
«Mis ta alati naerab?» mõtlesin ma Fjodori saatel koju tagasi minnes. Fjodor ei rääkinud mulle küll midagi, kuid tema liigutustest paistis tema halvakspanu. Ema tõreles minuga ja imestas, mida ma küll võisin vürstinna juures nii kaua teha. Ma ei vastanud temale sõnagi ja läksin oma luppa. Olin äkki väga nukker… Hoidsin kõigest väest nuttu tagasi… Ma olin husaarile armukade.
Vürstinna külastas mu ema, nagu oli lubanud, – ega meeldinud. Mind nende kokkusaamise juures ei olnud, aga lauas jutustas ema isale, vürstinna Zassekina olevat tema meelest une femme tres vulgaire [Väga labane naine (pr k.)] ta olevat teda väga tüüdanud oma palvetega vürst Sergei juures tema eest kosta, tal olevat üha igasugu protsesse ja asjaajamisi – des vilaines affaires d’argent [Inetuid rahaasju (pr. k.).], – ja ta olevat arvatavasti suur hageleja. Ema lisas siiski, et oli kutsunud vürstinna ühes tütrega homseks lõunale (kuuldes sõnu «ühes tütrega» kummardusin ma sügavale taldriku kohale), sest ta olevat ikkagi naaber… ja nimekas isik. Seepeale ütles isa emale, et talle meenub nüüd, mis proua see on; et ta nooruses oli tundnud vürst. Zassekinit, väga hästi kasvatatud, kuid tühist ja tujukat inimest; et kadunud Zassekinil olnud seltskonnas hüüdnimeks «Le Parisien» [Pariislane (pr. k.).] sest ta oli kaua Pariisis elanud; ta olevat väga rikas olnud, kuid olevat kogu oma varanduse maha mänginud ja nainud – teadmata miks, peaaegu vist raha pärast – «Muide, ta oleks võinud parema valiku teha,» lisas isa ja naeratas külmalt, – olevat nainud mingi kohtukirjutaja tütre, olevat aga hiljem spekuleerima hakanud ja lõplikult laostunud.
«Kui ta aga raha laenuks ei palu,» tähendas ema.
«See on väga võimalik,» sõnas isa rahulikult. «Kas ta prantsuse keelt räägib?»
«Väga halvasti.»
«Hm.