Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev
«Mõrtsukas, röövel… Naisest on sulle veel vähe… ka maja tahad mu käest ära võtta ja kõik… Aga ei, oota… see pole võtmalik… Ma lähen ise, ma ütlen ise… kuidas… mispärast ära müüa… Oota… oota…»
Ta tormas ilma mütsita uksest välja.
«Kuhu nüüd, Akim Semjonõtš, kuhu sa tormad, peremees?» alustas teenijatüdruk Fetinja, kes temaga uksel vastamisi juhtus.
«Proua juurde! Lase! Proua juurde…» karjatas Akim, ja nähes Naumi vankrit, mida polnud jõutud veel hoovi ajada, kargas sellesse, haaras ohjad ja pistis kõigest jõust hobust piitsutades tulistvalu mõisa poole kihutama.
«Kulla prouake, Lizaveta Prohhorovna,» kordas ta kogu tee endamisi, «mispärast te niiviisi tegite? Ma olin ju küll hoolas!»
Ja aina piitsutas hobust. Vastutulijad hoidsid kõrvale ja vaatasid talle kaua järele.
Veerand tunniga jõudis Akim Lizaveta Prohhorovna mõisasse, kihutas trepi ette, hüppas vankrist maha ja tormas otseteed esikusse.
«Mis sul tarvis?» pomises kohkunud toapoiss, kes oli mõnusasti pingil tukkunud.
«Prouaga on vaja kokku saada,» sõnas Akim valjusti. Toapoiss pani väga imeks.
«Kas on midagi juhtunud?» alustas ta.
«Ei ole midagi juhtunud, aga mul on vaja prouaga kokku saada.»
«Mis, mis?» lausus toapoiss üha enam imestades ja ajas end pikkamisi sirgu.
Akim taipas järsku… Talle oleks nagu külma vett kaela kallatud.
«Teatage, Pjotr Jevgrafõtš, prouale,» ütles ta sügavat kummardust tehes, «et Akim soovib temaga kokku saada…»
«Hea küll… lähen… teatan… aga sina… oled vist purjus, oota,» torises toapoiss ja läks sisse.
Akim lõi silmad maha ja kohmetus… Sellest silmapilgust, kui ta esikusse astus, oli tema otsusekindlus kiiresti kaduma hakanud.
Ka Lizaveta Prohhorovna kohmetus, kui talle teatati Akimi tulekust. Ta käskis otsekohe Kirillovna enda juurde kabinetti kutsuda.
«Ma ei saa teda vastu võtta,» hakkas ta kiirustades rääkima, niipea kui too kohale ilmus, «mitte kuidagi ei saa. Mis ma talle ütlen? Ma ju rääkisin sulle, et kindlasti tuleb ta kaebama,» lisas ta pahaselt ning erutatult, «ma ütlesin…»
«Milleks teil on vaja teda vastu võtta,» tähendas Kirillovna rahulikult, «seda pole sugugi tarvis. Heldeke, milleks te peaksite ennast tülitama?»
«Mis siis teha?»
«Kui lubate, ma räägin ise temaga.»
Lizaveta Prohhorovna tõstis pea.
«Ole nii kena, Kirillovna. Räägi temaga. Ütle talle… noh, et ma pidasin vajalikuks… ja muuseas, et ma maksan talle kahjutasu… noh, küll sa juba ise tead. Palun, Kirillovna.»
«Ärge tundke muret, proua,» ütles Kirillovna ja läks kingade kriuksudes minema.
Ei läinud mööda veerandit tundigi, kui kostis jälle kingade kriuksumist ja Kirillovna astus kabinetti, seesama rahulik ilme näol ja seesama kaval arukus silmades.
«Noh, kuidas on,» küsis proua, «mis Akim tegi?»
«Ei midagi. Ütles, et kõik on teie armulikkuse teha, kui aga teie terve olete ja teie käsi hästi käib, temale pole midagi tarvis.»
«Ja ta ei kaevanud?»
«Ei. Mis tal kaevata?»
«Milleks ta siis tuli?» lausus Lizaveta Prohhorovna veidi kõheldes.
«Tuli paluma, et enne kui tasu saab, kas te ei kustutaks armulikult tema obroki, see tähendab tuleva aasta eest…»
«Muidugi mõista kustutan, kustutan,» haaras Lizaveta Prohhorovna kähku sõnast kinni, «muidugi mõista. Hea meelega. Ja üldse ütle talle, et ma maksan talle kahjutasu. Noh, aitäh sulle, Kirillovna. Ta on, nagu ma näen, tubli mees. Pea,» lisas ta, «anna see talle minu poolt.» Ja ta võttis käsitöölaua sahtlist kolmerublase paberraha. «Võta, anna tema kätte.»
«Kuulan,» vastas Kirillovna, läks rahulikult tagasi oma tuppa ja pani rahapaberi rahulikult väikesse voodipeatsis seisvasse rautatud kirstu, kus ta hoidis kogu oma raha, ja seda oli üsna tublisti.
Kirillovna ettekanne rahustas prouat, kuid tegelikult ei toimunud jutuajamine tema ja Akimi vahel just päriselt nii, nagu ta sellest rääkis. Nimelt käskis ta Akimi enda juurde tüdrukutetuppa kutsuda. Akim ei tahtnud algul tema juurde minna, öeldes, et ta ei taha kokku saada mitte Kirillovnaga, vaid Lizaveta Prohhorovna endaga, kuid andis lõpuks järele ja läks tagaukse kaudu Kirillovna juurde. Kirillovna oli üksi. Tuppa astudes jäi Akim otsekohe seisma ja toetus ukse kõrvale seina najale, tahtis rääkima hakata kuid ei saanud.
Kirillovna silmitses teda teraselt.
«Teie, Akim Semjonõtš,» alustas ta, «soovite prouaga kokku saada?»
Akim noogutas vaid pead.
«See ei ole võimalik, Akim Semjonõtš. Ja milleks? Mis on tehtud, seda ei saa olematuks teha, ja te ainult tülitaksite teda. Ta ei saa teid praegu vastu võtta, Akim Semjonõtš.»
«Ei saa,» kordas Akim ja pidas veidi vahet. «Kuidas siis nii,» lausus ta pikkamisi, «tähendab, tuleb majast ilma jääda?»
«Kuulge, Akim Semjonõtš. Ma tean, te olete alati mõistlik mees olnud. Niisugune oli härraste tahtmine. Ja seda ei saa muuta. Seda juba ei muuda. Milleks me hakkame teiega arutama, sellest ei ole ju midagi kasu. Eks ole?» Akim pani käed selja taha.
«Parem mõtelge järele,» jätkas Kirillovna, «kas te ei peaks prouat paluma, et ta vahest teie obroki ära jätaks…»
«Tähendab, majast tuleb ilma jääda,» kordas Akim endise häälega.
«Ma ju ütlesin teile, Akim Semjonõtš: muuta ei saa midagi. Teie ise teate seda paremini kui mina.»
«Jah. Öelge vähemalt kui palju eest ta ära läks, see sissesõiduhoov?»
«Ma ei tea seda, Akim Semjonõtš, ei saa teile ütelda… Aga miks te niiviisi seisate?» lisas ta. «Võtke istet.»
«Võin ka seista. Talumehe asi, tänan alandlikult.»
«Mis talumees te olete, Akim Semjonõtš? Te olete ju samahea kui kaupmees, ka mõisateenijaga ei saa teid võrrelda, – mis te ometi! Ärge ilmaaegu oma südant valutage. Vahest soovite teed?»
«Ei, aitäh, ei ole vaja. Maja oli siis ikkagi teie oma,» lisas ta seinast eemaldudes. «Aitäh sellegi eest. Jääme jumalaga, kulla emand.»
Ta pööras end ringi ja astus uksest välja. Kirillovna kohendas põlle ja läks proua juurde.
«Minust on tõega kaupmees saanud,» ütles Akim endamisi, mõtlikult värava ette seisma jäädes. «Tore kaupmees küll!» Ta lõi käega ja muigas mõrult. «Mis siis muud, tuleb koju minna!»
Ja unustades täiesti Naumi hobuse, millega ta oli tulnud, asus jalgsi mööda teed sissesõiduhoovi poole vantsima. Ta ei olnud jõudnud veel esimest verstagi ära käia, kui järsku kuulis enda kõrval vankrimürinat.
«Akim, Akim Semjonõtš!» hõikas teda keegi.
Ta tõstis pilgu ja nägi oma tuttavat köstrit Jefremi, keda hüüti Mutiks, väikest kühmakat mehikest terava nina ja tuhmide silmadega. Too istus nigelas vankrilogus heinatuusti peal, rinnuli vastu vankriredelit.
«Koju lähed või?» küsis ta Akimilt.
Akim seisatas.
«Koju.»
«Tahad, viin su kohale?»
«Vii pealegi.»
Jefrem tegi ruumi ja Akim ronis tema juurde vankrisse. Köster, kes näis nokastanud olevat, asus ohjaotstega setukat nähvima. Hobune laskis väsinud traavi, vahetpidamata oma valjastamata koonuga noogutades.
Umbes