Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev
tõttu veeta umbes kuus kuud maakonnalinnas O-s. See linn on rajatud mäenõlvakule, ja väga ebamugavalt rajatud. Elanikke on seal ligemale kaheksasada, vaesus tohutu, majaubrikud äärmiselt viletsad, peatänaval valendavad sillutise nime all siin-seal hirmuäratavad tahumata paekiviplaadid, mistõttu isegi vankrid sealt ringiga ümber sõidavad. Keset hämmastavalt räpast väljakut asub tilluke kollakas ehitus tumedate aukudega. Neis aukudes istuvad suurte nokkmütsidega mehed ja teevad, nagu kaupleksid. Samas seisab haruldaselt pikk kirju ritv, ja ridva kõrval hoitakse ülemuste käsul, korra mõttes, koormat koltunud heinu ja kõnnib üks kroonu kana. Ühesõnaga, O. linnas on tore elu. Esimesi päevi selles linnas viibides pidin igavusest peaaegu hulluks minema. Pean enda kohta ütlema, et kuigi ma olen liigne inimene, ei ole ma seda omal soovil. Ma olen ise haige, kuid midagi haiglast ma ei salli… Ma ei ütleks ära õnnestki, olen isegi püüdnud sellele nii ühelt kui teiselt poolt ligi pääseda… Ja seepärast ei ole midagi imestada, et ka mina võin igavust tunda nagu iga teinegi surelik. Ma viibisin O. linnas teenistusasjus…
Terentjevna on kindlalt nõuks võtnud mind surnuks piinata. Siin on väike näide meie kõnelusest:
Terentjevna. Ooh, kulla härra! Mis te ometi kogu aeg kirjutate? Kirjutamine on teie tervisele kahjulik.
Mina. Mul on igav, Terentjevna!
Tema. Aga teie jooge teed ja heitke pikali. Kui jumal tahab, lähete higile ja tukastate raasike.
Mina. Ma ei taha magada.
Tema. Ah, kullake, mis te ometi? Issand hoidku! Heitke aga pikali, heitke: nii on parem.
Mina. Ma suren nagunii, Terentjevna!
Tema. Taevas hoia ja kaitse… Kuidas siis jääb, kas käsite teed teha?
Mina. Ma ei ela enam nädalatki, Terentjevna!
Tema. Oi, kullake, mis te ometi?..Ma lähen panen siis teemasina üles.
Oo, vanadusnõder, koltunud, hambutu olend! Kas tõesti ka sinule ei ole ma inimene!
Selsamal päeval, mil ma O. linna jõudsin, sundisid eelmainitud teenistusasjad mind minema maakonna ühe tähtsama ametniku, kellegi Kirilla Matveitš Ožogini poole. Temaga tutvusin aga, või nagu öeldakse, astusin lähemasse läbikäimisse, alles paar nädalat hiljem. Tema maja asus peatänavas ja erines kõigist teistest oma suuruse, värvitud katuse ja kahe lõvi tõttu värava kõrval. Need lõvid kuulusid sellesse äpardunud koertega haruldaselt sarnaste loomade tõugu, kelle kodumaa on Moskva. Juba üksnes nende lõvide järgi võis otsustada, et Ožogin on jõukas mees. Ja tõepoolest: tal oli oma nelisada talupojahinge, ta võttis enda juures vastu kogu paremat O. linna seltskonda ja oli tuntud külalislahke mehena. Teda käis laias paarisrakendiga punakaspruunis troskas külastamas politseiülem, haruldaselt suur, justkui seismajäänud materjalist tehtud mees. Käisid ka muud ametnikud: strjaptši – kollane ja õel mehike; hambamehest maamõõtja – päritolult sakslane, tatarlase näoga; teedeohvitser – õrn hing, laulumees, kuid keelepeksja; endine maakonna aadlipeamees – värvitud juuste, kohevil maniski, säärte ümber pingul pükstega isand selle ülimalt õilsa näoilmega, mis on nii väga omane kohtu all olnud inimestele. Käisid samuti kaks mõisnikku, lahutamatut sõpra, mõlemad juba aastates ja isegi äraelanud mehed, kellest noorem alatasa terroriseeris vanemat ja pani tal suu kinni ikka ühe ja sellesama etteheitega: «Jätke, Sergei Sergeitš, mis nüüd teie! Teie ju kirjutate sõna «kork» geega. Jah, härrased,» veenis ta õhinal, kohalolijate poole pöördudes, «Sergei Sergeitš ei kirjuta mitte kork, vaid gork.» Ja kõik kohalolijad naersid, ehkki arvatavasti ükski neist erilise meisterlikkusega õigekirjutuse alal silma ei paistnud. Õnnetu Sergei Sergeitš aga jäi vait ja langetas hädiselt naeratades pea. Kuid ma unustan, et mul on aega napilt, ja laskun liiga üksikasjalistesse kirjeldustesse. Niisiis, ilma pikemate keerutamisteta: Ožogin oli abielus, tal oli tütar Jelizaveta Kirillovna, ja ma armusin sellesse tütresse.
Ožogin ise oli tavaline inimene, ei halb ega hea; tema naine tuletas meelde vanaks saanud kanapoega; tütar aga ei olnud oma vanematesse läinud. Ta oli väga ilus, elava ning maheda loomuga. Hallid selged silmad vaatasid heasüdamlikult ning otsekoheselt tema lapselikult kõrgele tõstetud kulmude alt. Ta naeratas peaaegu alati ja naeriski üsna tihti. Tema reibas hääl kõlas väga meeldivalt; ta liikus vabalt, kiiresti – ja punastas rõõmsalt. Riietus ei olnud tal liialt elegantne – talle sobisid ainult lihtsad kleidid. Üldiselt ei sõlminud ma kiiresti tutvusi, ja kui mul oli kellegi seltsis juba esimesel korral kerge olla – mida muide peaaegu kunagi ei juhtunud – siis, pean tunnistama, rääkis see juba väga palju uue tutvuse kasuks. Naistega aga ei osanud ma hoopiski ümber käia ja nende juuresolekul kas kortsutasin kulmu ja tegin vihase näo või siis irvitasin kõige rumalamal kombel ja keerutasin kohmetusest keelt suus. Jelizaveta Kirillovnaga seevastu tundsin ma end kohe esimesel korral koduselt. See juhtus niiviisi. Tulen kord enne lõunat Ožogini poole, küsin: «Kodus?» Öeldakse: «Kodus, riietuvad. Astuge saali.» Lähen saali, näen, akna juures seisab, selg minu poole, valges kleidis neiu ja hoiab käes linnupuuri. Mul hakkas nagu tavaliselt veidi kõhe, kuid ma ei teinud sellest väljagi, ainult köhatasin viisakuse pärast. Neiu pöördus kiiresti, nii kiiresti, et tema juuksekiharad talle vastu nägu lõid, nägi mind, kummardas ja näitas mulle naeratades kastikest, mis oli poolest saadik täidetud viljateradega. «Te lubate?» Ma tegin muidugi, nagu seesugustel juhtudel on kombeks: kõigepealt langetasin pea ja samal ajal lasksin kiiresti põlved nõtku ning ajasin jälle sirgu (nagu oleks keegi mulle tagant põlveõnnaldesse löönud), mis, nagu teada, annab tunnistust heast kasvatusest ja meeldivast sundimatusest käitumises, seejärel naeratasin, tõstsin käe ja tõmbasin sellega paar korda ettevaatlikult ning pehmelt läbi õhu. Neiu pööras mulle otsekohe selja, võttis puurist lauatükikese, hakkas seda tugevasti noaga kaapima ja lausus asendit muutmata järsku järgmised sõnad: «See on papakese leevike… Kas teile meeldivad leevikesed?» – «Ma eelistan siisikesi,» vastasin ma veidi pingutatult. «Ka mulle meeldivad siisikesed. Kuid vaadake teda, kui kenake ta on. Näete, ta ei karda. (Mind pani imestama see, et mina ei kartnud.) Tulge lähemale. Tema nimi on Popka.» Ma astusin ligi, kummardusin. «Eks ole ta armas?» Neiu pööras näo minu poole, kuid me seisime teineteisele nii lähedal, et ta pidi pea veidi tagasi tõmbama, et mulle oma selgete silmadega otsa vaadata. Ma heitsin talle pilgu: kogu tema noor roosa nägu naeratas nii sõbralikult, et ka mina naeratasin ja oleksin heameelest peaaegu naerma hakanud. Uks avanes: tuppa tuli härra Ožogin. Ma astusin kohe tema juurde ja hakkasin temaga väga sundimatult rääkima. Jäin, ei tea isegi kuidas, ka lõunale ja istusin seal kogu õhtu. Järgmisel päeval naeratas Ožogini teener, pikk viletsa nägemisega mees, mulle juba nagu majasõbrale, kui aitas mul palitut seljast võtta:
Leida varjupaik, punuda endale kas või ajutine pesa, tunda igapäevaste suhete ja harjumuste rõõmu – seda õnne ei olnud mina, liigne inimene, kel puudusid mälestused perekonnaelust, seni veel kogenud. Kui minus miski meenutaks lille ja kui see võrdlus ei oleks nii kulunud, siis ma ütleksin, et sel päeval puhkes mu hing õitsele. Kõik minus ja mu ümber muutus silmapilkselt! Armastus valgustas kogu mu elu, just nimelt kogu elu, vähimategi pisiasjadeni, nagu oleks suurde mahajäetud tuppa küünal toodud. Ma heitsin magama ja tõusin üles, riietusin, einetasin, suitsetasin piipu – teisiti kui varem. Kõndides ma koguni hüplesin, nagu oleksid mulle tlivad selga kasvanud. Mäletan, mulle ei olnud hetkegi teadmata see tunne, mille Jelizaveta Kirillovna oli minus äratanud: ma armusin temasse kirglikult esimesel päeval ja teadsin kohe esimesest päevast, et olin armunud. Kolme nädala jooksul nägin ma teda iga päev. Need kolm nädalat olid kõige õnnelikum aeg mu elus, kuid mälestus neist on mulle ränk. Ma ei saa mõelda ainult neile: mu silme ette kerkib tahtmatult see, mis neile järgnes, ja mürgine valu haarab pikkamisi nüüdsama heldinu südame.
Kui inimesel on väga hea, tegutseb tema aju teatavasti üpris vähe. Rahulik ja rõõmus tunne, rahulolutunne täidab kogu ta olemuse, see vallutab tema, ta enesetunnetus kaob ta on õnnejoovastuses, nagu ütlevad halvasti kasvatatud luuletajad. Aga kui see «hurm» viimaks mööda läheb, hakkab inimesel mõnikord halb ja kahju, et ta keset õnne nii vähe iseennast jälgis, et ta ei kahekordistanud, ei jätkanud mõtisklustes ja meeldetuletustes oma naudinguid nagu oleks «õnnejoovastuses» inimesel aega ja põhjust oma tunnete üle mõelda! Õnnelik inimene