.
küsis Bobrov, kui tal lõpuks oli õnnestunud tantsisklevat Faarvaatrit peatada ja suruda üle sadula kummardudes Niina sõrmeotsi.
«Eks ole kaunitar? See on Kvašnini kingitus.»
«Mina poleks sellist kingitust vastu võtnud,» ütles Andrei Iljitš jämedalt, vihastudes äkki Niina muretust vastusest.
Niina punastas meelepahast.
«Miks siis?»
«Sellepärast, et… kes on siis teile tõepoolest Kvašnin?.. Sugulane?.. Peigmees?..»
«Ah, mu jumal, kui pedantne te olete teiste asjus!» hüüdis Niina salvavalt.
Kuid nähes Bobrovi kannatavat nägu, muutus ta kohe leebemaks.
«Temale ei tähenda see ju mitte kui midagi… Ta on nii rikas…»
Sveževski oli neist veel umbes kümne sammu kaugusel. Niina kummardus äkki Bobrovi poole, puudutas ratsapiitsa otsaga leebelt tema kätt ja ütles poolsosinal, oma süütegu ülestunnistava väikese tüdruku toonil:
«Noh, aitab… ärge pahandage… Ma saadan talle hobuse tagasi, tigekops sihuke!.. Näete, mida tähendab mulle teie arvamine.»
Andrei Iljitši silmad hakkasid õnnest särama ja käed sirutusid tahtmatult Niina poole. Kuid ta ei ütelnud midagi, ohkas ainult sügavalt, täiest rinnast. Sveževski jõudis Bobrovi kohale, kummardas ja püüdis sadulas hooletut poosi võtta.
«Teie muidugi teate meie piknikust?» hüüdis Sveževski juba eemalt.
«Esimest korda kuulen,» vastas Andrei Iljitš.
«Vassili Terentjevitši poolt korraldatavast piknikust? Metsikus Nõos?..»
«Pole kuulnud.»
«Jajah. Palun võtke sellest osa, Andrei Iljitš,» segas Niina end vahele. Kesknädalal, kell viis õhtul… kogunemine raudteejaamas…»
«Kas osavõtust tuleb ette teatada?»
«Arvatavasti. Kindlasti ei tea.»
Niina vaatas küsivalt ja kohmetult Sveževskile otsa.
«Etteteatamise korras,» kinnitas Sveževski. «Vassili Terentjevitš tegi mulle ülesandeks täita mõningad tema korraldused. Ja ma võin teile ütelda, sellest kujuneb suurejooneline piknik. Midagi ülišikki… Ainult see kõik on esiotsa saladus. Tahetakse valmistada üllatust…»
Niina ei suutnud keelt taltsutada ja lisas koketselt:
«See kõik korraldatakse ju õieti minu pärast. Kolm päeva tagasi ma ütlesin, et oleks tore seltskonnaga kuhugi metsa alla rohelisse sõita, Vassili Terentjevitš aga…»
«Ma ei sõida,» ütles Bobrov teravalt.
«Ei, sõidate!» sõnas Niina silmade välgatades. «Härrased, marss, marss!» hüüdis ta hobust galopile sundides. «Andrei Iljitš, kuulake, mis ma teile ütlen.»
Sveževski jäi tahapoole. Niina ja Bobrov ratsutasid kõrvuti, Niina – naeratades ja Bobrovile silma vaadates, viimane – tusasena ja rahulolematuna.
«Pikniku mõtlesin ma ju teie jaoks välja, mu paha, kahtlustav sõber,» lausus ta sügava õrnusega hääles. «Ma tahan tingimata teada saada, mis teil tookord raudteejaamas ütlemata jäi… Piknikul ei sega meid keegi.»
Ning Bobrovi hinges toimus jälle silmapilkne muutus. Tundes silmis heldimusepisaraid, hüüdis ta kirglikult:
«Oh, Niina! Kuidas ma teid armastan!»
Ent Niina tegi näo, nagu poleks ta kuulnudki seda äkki huultelt libisenud armastusavaldust. Ta tõmbas ratsmetest, sundis hobust sammu käima ja küsis:
«Nii et tulete? Jah?»
«Tingimata. Tingimata tulen!»
«Vaadake siis… Nüüd aga ootame minu kavaleri ja – nägemiseni. Pean kiiresti koju sõitma…»
Jättes Niinaga jumalaga, tundis Bobrov läbi kinda tema käepigistusele pika ja tugeva surumisega vastava käe soojust. Niina tumedad silmad vaatasid armunult.
Kesknädalal oli raudteejaam juba kella neljast peale piknikust osavõtjaid täis kiilutud. Kõik tundsid end lõbusalt ja sundimatult. Vassili Terentjevitši siiasõit lõppes seekord niivõrd hästi, nagu keegi poleks julgenud oodatagi. Sellele ei järgnenud kõuekärgatusi ega välgusähvatusi, teenistusest kedagi ei vallandatud, vastupidi, liikusid isegi ringi kuulujutud palgatõstmisest enamikule teenistujaist lähemas tulevikus. Lisaks kõigele tõotas piknik väga huvitavaks kujuneda. Metsiku Nõoni, mis oli valitud pikniku pidamiseks, polnud hobuveokitel sõites rohkem kui kümme versta väga maalilist teed… Viimase nädala kestel kindlalt püsima jäänud selge ja soe ilm ei võinud lõbusõitu kuidagi takistada.
Kutsutuid oli üheksakümne inimese ümber; nad tunglesid elavalt vestlevate gruppidena perroonil, täites ümbrust naeru ja valjude hüüetega. Vene keel segunes prantsuse-, saksa- ja poolakeelsete lausetega. Kolm belglast olid kaasa võtnud fotoaparaadid, lootuses teha magneesiumivalguse abil momentülesvõtteid… Kõiki hoidis ärevuses täielik teadmatus pikniku üksikasjade suhtes. Sveževski vihjas salapärase ja tähtsa näoga mingitele «üllatustele», kuid puikles seletustest igati kõrvale.
Esimeseks üllatuseks osutus erarong. Täpselt kell viis sõitis veduridepoost välja uus kümnerattaline ameerika vedur. Daamid ei suutnud hoiduda imestus- ja vaimustushüüetest: kogu hiiglasuur vedur oli kaunistatud lippude ja elavate lilledega. Rohelised tammelehtedest punutud vanikud olid vaheldumisi astrite, jorjenite, levkoide ja nelgikimpudega spiraalina ümber veduri teraskere põimitud, tõusid vääneldes üles mööda korstnat, rippusid sealt vile suunas alla ja tõusid uuesti üles, kattes õitsva müürina vedurijuhi ruumi. Veduri teras- ja vaskosad särasid loojuva sügispäikese kuldseis kiirtes efektselt roheluse ja lillede vahelt. Perrooni ette seisma jäänud kuus esimese klassi vagunit pidid viima piknikust osavõtjad 303-nda verstapostini, kust ei jäänud Metsiku Nõoni rohkem kui viissada sammu.
«Härrased, Vassili Terentjevitš palus mind teile edasi anda, et ta võtab kõik pikniku korraldamisega seotud kulud enese kanda,» ütles Sveževski, minnes kiiresti ühe grupi juurest teise juurde. «Härrased, Vassili Terentjevitš palus mind kõigile kutsutuile edasi anda…»
Tema ümber kogunes suur trobikond inimesi. Ta seletas neile, milles asi seisab:
«Vassili Terentjevitš on väga rahul vastuvõtuga, mida meie seltskond temale on osutanud, ja talle valmistab heameelt tasuda lahket vastuvõttu omapoolse lahkusega. Ta võtab kõik kulud enda kanda…»
Ja suutmata end talitseda, ajendatud tundest, mis sunnib toapoissi hooplema oma härra heldusega, lisas ta kaalukalt:
«Me kulutasime selle pikniku korraldamiseks kolm tuhat viissada üheksakümmend rubla!»
«Härra Kvašniniga pooleks?» kostis tagantpoolt pilkav hääl. Sveževski pöördus kiiresti ümber ja veendus, et selle mürgise küsimuse oli talle esitanud Andreà, kes vaatas talle oma tavalise rahulikkusega otsa, käed sügavale püksitaskutesse pistetud.
«Mida te suvatsesite ütelda?» küsis Sveževski uuesti, üle näo punastades.
«Ei, just teie suvatsesite öelda: «Meie kulutasime kolm tuhat rubla», ja mul on täielik alus mõelda, et te mõistate selle «meie» all ennast ja härra Kvašninit… Sellisel juhul pean ma oma meeldivaks kohuseks teile teatada, et kui ma võtan selle lahkuse vastu härra Kvašninilt, siis võin ma ju seda härra Sveževskilt ka mitte vastu võtta…»
«Ah, ei, ei… Te saite minust valesti aru,» pomises äärmist piinlikkust tundev Sveževski. «See kõik on Vassili Terentjevitši poolt. Mina olen lihtsalt ainult… kui usaldusmees… Noh, midagi valitseja taolist,» lisas ta hapu muigega.
Peaaegu üheaegselt erarongi etteandmisega jõudsid kohale Zinenkod Kvašnini ja Šelkovnikovi saatel. Kuid Vassili Terentjevitš ei jõudnud veel kalessist väljagi ronida, kui leidis aset täiesti ettenähtamatu tragikoomilist laadi sündmus. Kuulnud eelseisvast