Inglite mäss. Anatole France
jututa viis tüdruk vanamehe hoovinurka mingisse tõllakuuri. Seal lõdises läppunud põhus tekiräbalate all noor makaak, kes oli vöökohalt seina külge aheldatud. Ta polnud suurem kui viieaastane laps. Nägu oli tal sinkjas, laup kipras, kitsad huuled väljendasid tapvat kurbust. Ta heitis külalisele oma kollaseist silmist veel üsnagi terase pilgu, haaras siis väikese kuiva käega porgandi, pistis suhu ja viskas kohe minema. Vaadelnud mõne silmapilgu tulijaid, pööras maapagulane oma näo ära, otsekui ei loodaks ta inimestest ja elust enam midagi. Ta tõmbus kägarasse, võttis põlve pihku ega liigutanud enam, ainult ta rind vappus ajuti kuivast köhast.
«See on Edgard,» ütles tüdruk. «Kas te teate, et ta on müüa?»
Ent vana raamatuarmastaja, kes veel äsja oli pilgest vastast, mingit õelat koletist, antibibliofiili kohata lootes oma hingesse viha ja põlgust kogunud, seisis nüüd kurvalt ning löödult selle jõuetu olendi ees, kellel polnud rõõmu ega soove. Oma eksitust mõistes ja hämmeldatuna sellest peaaegu inimlikust näoilmest, mida kurbus ja kannatus veelgi inimlikumaks tegid, lausus ta pead longu lastes:
«Vabandust.»
IV PEATÜKK,
Möödus kaks kuud, segadus ei lakanud, ja hr. Sariette mõtles vabamüürlastele. Ajalehed, mida ta luges, olid täis lugusid nende roimadest. Hr. abee Patouille pidas neid kõige räpasemate alatuste võimeliseks ja uskus, et nad on ühel meelel juutidega ning hauvad kogu ristirahva hävitamise plaane.
Tollal olid nad jõudnud oma võimsuse tipule, valitsesid kõigis tähtsamais riigiorganeis, juhtisid parlamenti, neil oli viis ministriportfelli ja omamehed Élysée palees. Tapnud patriotismi poolest tuntud presidendi, lasksid nad koletu kuriteo kaasosalistel ja tunnistajail kaduda. Vaevalt möödus mõni päev, ilma et ärahirmutatud Pariis poleks jälle kuulda saanud mõnest vabamüürlasloožides plaanitsetavast salamõrvast. Need olid tõsiasjad, milles ei saanud kahelda. Mis moel nad küll raamatukokku pääsesid? Hr. Sariette ei osanud seda kujutleda. Mis asja nad käisid seal tegemas? Miks kippusid nad püha antiikaja ning kiriku alusmüüride kallale? Mis jumalakartmatud kavatsused võisid neil küll olla? Läbipaistmatu vari lasus nende hirmuäratavate ettevõtmiste kohal. Tundes end pidevalt Hiirami poegade pilgu all, hakkas katoliiklasest arhivaar kartma ning jäi haigeks.
Vaevalt tervenenud, otsustas ta veeta öö paigas, kus nii hirmsad ning salapärased asjad toimusid, ja tabada kavalad ning hirmuäratavad sissetungijad teolt. Selleks ettevõtteks kulus ära kogu tema arglik julgus.
Nõrga keha ja rahutu vaimuga hr. Sariette oli loomu poolest hirmule aldis. Kui 8. jaanuari õhtul kell üheksa linn suure lumetuisu all uinus, tegi ta antiikaja luuletajate ja kõnemeeste büstidega kaunistatud saali kaminasse tubli tule, puges nurka tugitooli ja võttis teki põlvedele. Tema käeulatuses asuval lauakesel oli lamp, kruus musta kohvi ja noorelt Maurice’ilt laenatud revolver. Ta katsus lugeda «La Croix’d», kuid read lõid ta silme ees tantsima. Siis vahtis ta ainiti enda ette, kuid ei näinud midagi peale pimeduse ega kuulnud midagi peale tuule ulgumise, ja uinus.
Kui ta ärkas, oli tuli kustunud, lamp ajas kibedat tossu, pimedus tema ümber oli täis piimjaid helke ning fosforestseerivat kuma. Talle näis, nagu liigutaks end miski laua peal. Kuigi hirm ja külm olid tunginud lihasse ja luusse, hoidis hirmust tugevam otsusekindlus teda siiski püsti. Ta tõusis, astus laua juurde ja kobas kätega kalevil. Ta ei näinud midagi, isegi kuma oli kadunud; sõrmede all tundis ta avatud folianti; ta katsus seda sulgeda; raamat osutas vastupanu, kargas üles ja lõi ettevaatamatule bibliotekaarile kolm korda kõvasti vastu pead. Hr. Sariette varises meelemärkusetult kokku…
Sealtpeale läksid asjad aina hullemaks. Raamatuid kadus ettenähtud riiuleilt veelgi suuremal hulgal ja mõnikord oli võimatu neid sinna tagasi panna nad jäidki kadunuks. Hr. Sariette avastas iga päev uusi kaotsiminekuid. Bollandistidel oli köiteid vahelt puudu, kolmkümmend köidet eksegeesi oli läinud. Hr. Sariette’i oli raske ära tunda, ta pea muutus rusikasuuruseks ja kollaseks nagu sidrun, kael pikenes enneolematult, õlad vajusid longu, riided rippusid tal seljas otsekui nagis. Ta ei söönud enam, «Nelja Piiskopi» kohvikus istus ta kurva pilgu ja longus peaga ning jõllitas midagi nägemata alustassi, kus ta ploomid mingis häguses mahlas ujusid. Ta ei kuulnudki, kui isa Guinardon teatas, et ta viimaks ometi on asunud restaureerima Delacroix’ freskosid Saint-Sulpice’i kirikus.
Hr. René d’Esparvieu vastas õnnetu konservaatori ettekannetele kuivalt:
«Need raamatud on kadunud, aga mitte kaotsi läinud. Otsige hoolega, härra Sariette, otsige hoolega ja te leiate nad üles.»
Aga kui vanamees selja pööras, pomises ta:
«Selle vaese Sariette’iga on lood halvad.»
«Ma arvan,» tähendas abee Patouille, «et ta on peast segaseks läinud.»
V PEATÜKK,
Pühade Inglite kabel, mis asub Saint-Sulpice’i kiriku sissekäigust kohe paremal, kadus laudadest vaheseina taha. Hr. abee Patouille, hr. Gaétan, tema vennapoeg hr. Maurice ja hr. Sariette astusid läbi vaheseinas oleva väikese ukse üksteise järel kabelisse ja leidsid eest isa Guinardoni seismas ülemisel redelilaual, mis toetus «Heeliodorosele». Kõiksuguste vahendite ja riistadega varustatud kunstnik kattis mingi valge vaabaga pragu, mis oli poolitanud ülempreester Joohanani. Zéphyrine, Paul Baudry lemmikmodell, seesama Zéphyrine, kes oli laenanud oma blonde lokke ja pärlmutterõlgu nii paljudele Magdaleenadele, Margareetadele, sülfidele ja näkkidele, Zéphyrine, keda keiser Napoleon III olevat armastanud, seisis redeli all, juukselakk sassis, nägu mullakarva, silmad kriimud, pikad harvad karvad lõua otsas, ning nägi hoopis vanem välja kui isa Guinardon, kellega ta juba üle poole sajandi oli kokku elanud. Ta oli toonud maalermeistrile turukorviga hommikueinet.
Kuigi läbi tinaraamidega võreakna paistis kabelisse viltust ning külma valgust, särasid Delacroix’ värvid ning inimeste ja inglite ihu võistles oma säralt isa Guinardoni hiilgava palgega, mis asus ühe templisamba kohal. Inglite kabeli seinamaalid, mida algul pilati ja teotati, olid nüüd endale klassikalistes traditsioonides koha leidnud ning pääsenud koos Rubensi ja Tintoretto meistriteostega igavikku.
Oma pikkade juuste ning suure habemega sarnanes vana Guinardon Ajaga, mis hävitab Geeniuse loomingut. Gaétan hüüdis talle ehmunult:
«Ettevaatust, härra Guinardon, ettevaatust! Ärge kratsige liiga palju.»
Kunstnik rahustas teda:
«Ärge kartke midagi, härra d’Esparvieu. Ega mina ei maali selles maneeris. Minu kunst seisab kõrgemal. Mina teen Cimabue, Giotto ja õndsa Fra Angelico, mitte Delacroix’ järgi. See lugu siin on liiga üle koormatud igasuguste opositsioonide ja kontrastidega ja sellepärast ei jäta ta mitte päris sakraalset muljet. Chenavard ütles küll, et ristiusk armastab pitoresksust, aga Chenavard oli närukael, kes ei kartnud jumalat ega kuradit, päris pagan… Vaadake, härra d’Esparvieu, ma kitin prao kinni, kleebin lahtitulnud värvitükid tagasi ja ongi kõik. Praod on tekkinud müüri vajumisest, aga veelgi tõenäolisemalt mõnest nõrgast seismilisest tõukest. Nad on levinud üsnagi väikeses ulatuses. See õli ja vahaga hästi kuivale alusvaabale tehtud maal on hoopis püsivam, kui võis oletada. Ma nägin, kui Delacroix seda tööd tegi. Oli tormakas ja kuidagi ebakindel, modelleeris nagu palavikus, kustutas maha, tegi uuesti üle. Tema võimas käsi võis olla lapselikult kohmakas. Selle värgi siin on teinud geeniuse meisterlikkus ning koolipoisi vilumatus. Ime, et see vastu peab.»
Vanamees jäi vait ning hakkas jälle pragu kinni mätsima.
«Küll selle kompositsioon on klassikaline ja traditsiooniline,» ütles Gaétan. «Omal ajal nähti siin ainult rabavaid uuendusi, nüüd aga tunneme ära terve hulga vanu itaalia maalikunsti võtteid.»
«Võin lubada endale luksust õiglane olla,» sõnas vanamees oma kõrgelt redelilt, «mul on selleks alust. Delacroix elas jumalakartmatuse ning uskmatuse ajajärgul. Dekadent ta küll oli, aga tal ei puudunud uhkus ja suurus. Ta oli rohkem väärt kui tema aeg, aga tal polnud