Kalevipoja mälestused. Enn Vetemaa
teada, olen ma oma pere pesamuna. Kui rahvajuttusid uskuda, siis pidanud kallis emake just selle viimase muna munemise juures ilmränka vaeva kannatama. See võis nõndaviisi olla küll. Noores põlves – häbi tunnistada! – olin ma oma päratu raskele maailma-astumisele veel uhkegi: see, et nurganaiste truu abiline Rõugutaja nii hullusti kimpu jäi ja meie peajumalal endal tuli appi tõtata lapsukest ilmale aitama, on justkui hea ettekuulutus. Sihukesest poisist võib midagi iseäralist oodata.
Kui suur ja raske ma täpselt olin, pole teada. Kui aga juba mu ema, kes ilmaski peente emandate kombel käed rüpes muidu tühja ei istunud ja terve Toompea mäe põlleservas kokku jaksas kanda, minu sünnitamisega omal jõul toime ei saanud, ju peab siis mõtlema, et ma ikka vägev poisipurikas olin.
Ajalookirjutajad kinnitavad, et ma olla kange röökimisega silma paistnud:
Poega puhus nutupilli,
Lõikas kisa lusti pärast,
Karjus kuuda, karjus kaksi,
Nuttis õhtust hommikuni.
Aga kas võibki kangelane ennast hälli kitsastes oludes hästi tunda? Pealegi on karjumine hea kopsuharjutus; nii et kui ma tänaseni veel rinnahädasid ei kurda, siis võib-olla olen selle eest usinale karjumisele tänu võlgu.
Mul on tulnud kuulda juttusid, nagu tuleks minu nutukisast välja lugeda pahameelt, et ma nii väikese ja harimata rahva kangelaseks pidin sündima. Ärge te neid häbemata salasosistamisi kuulake! Ennemalt olen ma nõus nende muinasteadlastega, kes poolnaljatamisi on arvanud, et ma kätkimadude puudumise pärast pilli lõin. Igatahes sai Heraklesest, kellel oli võimalus titepõlves maduussisid kägistada, maailma kõigi aegade kõige kuulsam tallirookija.
Kauaks ma hälli ei jäänud. Juba kahe kuu vanuselt olla ma kiige pihuks ja põrmuks purustanud ning teinud algust ihurammu kasvatamisega: loopinud kopsakaid kivipakke ja kurnikaikaid. Et need nüüd just vaese mehe sauna mõõdulised olid, nagu rahvasuu kinnitab, seda ei taha ma uskuda, aga küllap ma ikka imelaps olin ja teistest endavanustest jõu poolest kaugelt üle käisin. Ainult et see on eksitus küll, kui kõiki visatud kive mu lapseliku rõõmu ja mängulustiga seletatakse. Õige tihti pidin ma neid hoopis kibeda meelega pilduma.
Kohe saate kuulda.
Minu kallis ema, kes minu sünnitamisega kustumata kuulsuse on teeninud, oli pärast isa surma täies jõus ja jumes naisterahvas. Mäletan tema punaseid palgeid, taevakarva silmi, mis usaldusega maailma vaatasid, ja kõrget rinda. Ema ilu ja head kombed meelitanud meie väravasse suurel hulgal kosilasi, kes kõik ihkasid Linda leina lepitajaks saada. Neid käinud
Kümme korda enne koitu,
Viiskümmend valge eella,
Sada korda suitsu aegu.
Noorele Kalevipojale tuleks kaasa tunda. Kellel teisel on olnud nii rahutud lapsepõlveööd…
Miks see peiuderodu aga otsa ei lõppenud, kui neile ikka ära öeldi, võib mõni pärida.
Minu ema oli kõrgesti vooruslik naisterahvas. See on tõsi. Ja kui keegi peaks julgema teisiti arvata, siis olen ma otsemaid valmis seda nurjatut nuhtlema tulema! Kosilastele öeldi tõesti alati ära. Kui aga ema oma noorpõlve peiudega – kõige kuninglikumatega, keda inimene üleüldse ette kujutada suudab – üpris upsakalt ringi käis, siis nüüd oldi meie peres käepalujate ärasaatmisel hoopis viisakam. Kosilasel lasti alguses arvata, et ta kahel käel vastu võetakse, ja alles viimasel minutil öeldi talle mõtlemisaja nõutamise ettekäändel õrnalt ära. Miks nii? Katsutagu siiski üksiku, tööka, andumusega poegi kasvatava lesknaise hingeelust aru saada: kas tõesti tuleb mu ema sellepärast hukka mõista, et ta endistviisi suurtsugu isandate austavate pilkude keskel tahtis seista? Tahtis ainult selleks, et nad lõpuks ikka pika ninaga minema saata ning sel moel endale ja ilmarahvale oma ohvrimeelsest südamest ja emaarmastuse ilmlõpmatusest tunnistust anda. Ma usun, et peenema loomuga lugeja mu ema õigeks mõistab!
Jah, kosilasterodu ei saanud mitte otsa. Mul seisab siiani silma ees järgmine pilt: meie ilus nikerdustega värav kolksatab pettasaanud armunõutaja järel kinni; tusaselt annab isamees hobusele piitsa. Ema aga vahetab köögis uhked riided igapäevaste vastu; tema näol on iseäralik naeratus (umbes sihuke nagu ühel kuulsal kunstpildil Mona Lisast), hellalt silitab ta poegade pead ja läheb vaiksel õnneilmel peenramaale. Korraks tõuseb kosjavoor veel kingule ja kaob siis silmapiiri taha. Ema vaatab minejaile järele, pühib silmanurgast üksiku pisara, kummardub peenra kohale ja hakkab tasakesi laulma:
„Veel jäid koju kotitäied,
Ahju peale kindatäied,
Parsile veel pihutäied,
Kirstu kindakanna-täied.
Kui mul veel peaks puudumaie:
Küllap korjan kanarbikust,
Nopin raatma radadelta.”
Istun ema lähedal puu all. Hommikutaevas on sinine-sinine, linnud siristavad looja kiituseks ilulaulusid, mina aga tihun vaikset kergendusnuttu. Eks ma peljanud neid võõraid mehi, kes mulle üksteise võidu kasuisaks tikkusid; rahvasuu aga ei pajata võõrasisadest-võõrasemadest midagi head.
Ema tasane laul äiutab mu pärast rahutut ööd peatselt magama. Ma usun, et ema mu kartusi aimas, küllap heitis ta neid endale südames ettegi, aga päriselt ta oma karsketest leserõõmudest lahti öelda ei suutnud.
Kui ma ärkasin – see oli harilikult lõuna paiku – , kummardas ema mu kohale ning toitis mind harjunud viisil rinnaga. Kui magus oli emapiim sel Uku poolt määratud kombel!
Kõht kenasti täis, ei jäänud mulle aga kauaks rahuaega. Õhtupoolikul võis jälle karta kosilaste tulekut. Eks ronisingi siis mõnele kõrgemale mäekünkale ja jäin ema käe nõutajaid ootama. Tirisin oma varitsemispaika kopsakaid kive ja kurnikaikaid ning kui kosjarong lähemale jõudis, lennutas mu noor, aga juba tugev ja osav käsi need tulijatele kaela. Kivid olid parajad pirakad – neid kutsutakse rahvasuus Neitsikivideks, kuigi Lesekivid oleks neile paslikuni nimi – ja kartlikumad tulijad ehmatasin ma nii mõnigi kord tagasi.
Tähelepanelik lugeja paneb nüüd ehk endamisi imeks, et kas sellisele poisimürakale tõesti veel rinda anti, aga nii oli see tõesti:
Eit oli poega imetanud
Armu kaisus aastat kolme,
Enne kui rinnalt võõrutas.
Nüüd, vanemas eas olen ma mitmeid mõtte- ja hingeteaduslisi raamatuid lugenud, kus nii suure poisslapse rinnaga toitmine päris surmapatuks kuulutatakse ja sel moel söödetutele kõiksugu vaimuvääratusi ennustatakse… Noh, ei pea me ka kõiki targutajaid uskuma ühti!
Pilkajad (ja neist ei ole ühel kangelasel ealeski puudu) on minu toitmisviisi üle tihtilugu kurja nalja heitnud ning seda koguni mu vanapoisiks jäämisega siduda katsunud; või jõuab siis keegi nende suud lukku panna! Sellest, miks ma priitahtlikult üksikuks jääda olen tahtnud, saab selle loo lugeja alamal ise kuulda. Kindel on aga see, et rammus ja kosutav emapiim minust mehe kasvatas, kellele keegi vastu ei saanud. Ja rohkem ei taha ma sellest kõnelda!
Nüüd jälle ema kosilaste juurde tagasi pöörates pean ma tunnistama, et ega nad kõik mulle ühtviisi vastumeelt ja läilad ka ei olnud. Teistest enam meeldis mulle üks Tuuslari-nimeline soomlasest vanapoiss. Temal jätkus aega mulle jutte vesta ja need olid toredad lood. Ka mõistis Tuuslar igasugu nõia- ja loitsimissõnu – neid oli tal harilikest ussisõnadest peale kuni niisuguste võimsate lausumisteni välja, millega võis koguni ilma teiseks muuta. (Et ta meil tihti külas oli, ei pidanud mu ema porgandid iial põua all kannatama.) Mäletan tänase päevani neid õhtuid, kui ma meie talus üleval Iru linnamäel ta põlvel istudes muinasjutte kuulasin ja loojuvat päikest silmitsesin. Ema askeldas kolde ees ja vaatas meid hellusega. Vahetevahel läksid aga Tuuslari jutud nii keeruliseks, et ma neist enam õhkagi aru ei saanud. See ei jäänud siis ka emale märkamata ja näost õhetades noomis ta Tuuslarit: „Oh sind, va patust! Pead sa just poisi ees sihukesi hulle jutte kokku Jorisema! Vaata, kui äigan