Ennustus relval. Elmar Valmre
välja ja vaatasin, kas trellid on ikka akendel ees: kõik oli korras… Härra, siis mu südamesse puges hirm. Siin ei olnud tegemist elusa inimesega, elus inimene ei saa vaimuna minna läbi seina välja…”
„Kus teie olite seni, kui kojamees otsis diivanit läbi ja käis väljas trelle vaatamas?” küsis kohtu-uurija teenrilt.
„Olin härra Stemini juures. Ma pöörasin ta ümber. Ta paremal põsel oli väike haav, kust oli joosnud veidi verd. Ta elas veel, kuid oli meelemärkuseta. Ta kõrval oli odataoline asi, mida ma ei julgenud puudutada. Kui kojamees tuli väljast tagasi, ruttasin kabinetti ja kõlistasin politseisse. Siis tuli ka preili Kornet. Ta oli näost lubikahvatu. Kuuldes, mis juhtunud, ta põgenes oma tuppa…”
Tuppa sigis masendav vaikus. Oli kuulda ühe kella tiksumist ja kiireid hingetõmbeid. Kohtu-uurija hääl kajas nagu kaugusest, kui ta küsis teenrilt:
„Kas te samal päeval enne mõrva käisite parkett-toas?”
„Umbes kella seitsme ajal. Minu kohuseks on hoida toad korras.”
„Kas te siis ei märganud seal midagi erilist?”
„Ei. Siis oli kõik korras. Ma pühkisin laudadelt tolmu ja korrastasin raamaturiiulit.”
„Kui te tulite ära, kas toa uks jäi lahti?”
„Jah. Härra Stemin ei lukustanud teda kunagi. Seepärast tunduski mulle imelikuna, et kui olime kojamehega söögitoas ja härra Stemin läks sinna, ta keeras ukse enda järel lukku.”
„Kas te olete selles kindel, et ta kohe tuppa minnes ukse lukustas? Ta võis seda teha ka pärast.”
„Kuulsin selgesti, kui ta keeras võtit lukus, kohe, kui oli astunud sisse.”
„Kas ka teie seda kuulsite?” pöördus kohtu-uurija kojamehe poole.
„Kuulsin küll.”
„Kui lõite pärast luku puruks ja läksite sisse, kas oli siis võti seespool ees?”
„Jah. Kirvehoobid olid lukku niipalju vigastanud, et meil oli võtme kättesaamisega tükk tööd. Ta oli jäänud kuhugi vedru taha kinni,” seletas kojamees.
Kohtu-uurija pidas väikese pausi, enne kui küsis edasi:
„Kas teist kumbki ei lahkunud vahepeal söögitoast?”
„Ei,” ütles teener ja kojamees kordas seda.
Kohtu-uurija mõtiskles, siis pöördus viimase poole:
„Kas parkett-toa uks käib sissepoole lahti?”
Kojamees jaatas.
„Mis siis, kui mõrvar oli end peitnud ukse ja seina vahele?”
„Kohe vaatasin ukse taha,” vastas kojamees.
„Veel enne, kui jooksin diivani juurde. Unustasin seda teile ütlemast.”
„Aga võib-olla mõrvar lipsas teie vahelt läbi, nii et te teda ei märganud?”
„See on täiesti võimatu,” ütles teener kindlalt. „Seisime kohe külg külje kõrval uksel. Ta oleks võinud hüpata ainult üle meie peade, aga siis oleksime teda ka näinud. Ma ei liikunud ukselt enne, kui olin süüdanud lambi. Ma sirutasin käe, ilma et oleksin astunud tuppa, leidsin lüliti ja keerasin tule põlema.”
„Muud midagi teie ei tea?” küsis kohtu-uurija.
Teener ja kojamees ei teadnud muud midagi, nad ütlesid, et on rääkinud kõik. Et kriminaalpolitsei ülemal ega Harrol ei olnud neile enam küsimusi esitada, siis kohtu-uurija ütles, et nad võivad minna.
Teener tõusis kohe, ent kojamees kõhkles.
„Ma ei tea, kas see puutub siia, härra…” algas ta. „Ma leidsin täna hommikul aiast selle…” Ta oli võtnud taskust kollase luust sigaretipitsi, mille näritud suuots rääkis selget keelt kauasest tarvitamises.
Kohtu-uurija vaatas pitsi igast küljest ja ka Harro kummardus lähemale, kohendades ninal prille.
„Teile kummalegi see ei kuulu?” küsis kohtu-uurija.
Teener ja kojamees eitasid.
„Aga härra Steminile?”
„Ta ei suitsetanud üldse,” vastas teener.
„Aga härra Ralmatile?”
„Ei tea,” ütles kojamees. „Ma ei ole veel küsinud. Aga ma arvan, et temale see ei kuulu, sest ta suitsetab ainult piipu…”
„Küsige siiski järele,” ütles kohtu-uurija ja andis sigaretipitsi kojamehele tagasi.
Kui teener ja kojamees olid läinud, valitses toas vaikus.
„Mu härrad, ma arvan, et vaatame enne ka parkett-toa läbi, kui teeme kuuldud seletustest järeldused,” ütles kohtu-uurija.
„Võtke pitser lahti!” ütles kriminaalpolitsei ülem Liivsaarele ja pöördudes kohtu-uurija poole, jätkas:
„Lasksin eile õhtul toa kinni pitseerida.”
Kohtu-uurija noogutas heakskiitvalt.
„Üks silmapilk, härra kohtu-uurija,” palus Harro.
Dr. Turve nentis, et ta hääl sobis hästi ta välimusega, sest mõlemad olid loiud.
Harro läks söögitoast koridori viiva ukse juurde.
„On see sama lukk, mille kallal eile õhtul teener ja kojamees töötasid?” küsis ta.
„Seesama,” ruttas Liivsaar vastama. „Ma ütlesin, et nad seda ei puudutaks.”
Võti oli lukuaugus. Harrol tarvitses seda vaid kord-kaks pöörata, veendumiseks, et lukk oli tõesti rikki. Näiliselt rahuldatuna ta pöördus tagasi.
Liivsaar läks parkett-toa ukse juurde ja teised järgnesid talle. See oli pruuniks lakeeritud tugev uks, mille nikkelkäepide oli kirvehoobist löödud kõveraks. Luku ümbruses oli näha kirvejälgi ja piidast oli löödud välja pikk puukild. Just sinna kohta oligi kinnitatud pitserinööri üks ots, kuna teine oli sõlmitud ümber käepideme.
Mõrva tuba
Pitser murti lahti ja tee tuppa oli vaba. Eesotsas Harroga astuti sisse.
Dr. Turve jäi ukse kõrvale seisma ja ta mälu registreeris pisema kui üksikasja sellest tähelepanuväärivast toast. See oli keskmise suurusega nurgatuba, mille üks aken oli maja fassaadis ja teine maja otsaseinas. Mõlemal olid kardinad veel ees, nagu nad olid jäänud mõrva õhtul. Mööblit oli siin vähe. Kerge kirjutuslaud, erinev harilikust lauast ainult oma kõrgete äärtega ja lauajalgade vahele peidetud väikese kapiga, asetses otsaseinas oleva akna all. Temast veidi eemal, vastu seina, oli diivan, mille kojamees oli peale läbivaatamist asetanud nähtavasti oma endisele kohale tagasi. Umbes meetrikõrgune raamaturiiul oli tõstetud paigast. Ühes nurgas, ümmarikul laual, asetses väike teraskapp. Kolme ümberpaisatud tooli ja suitsetamislaua vahel põrandal vedelesid klaasikillud. Ühes kohas oli ümmarik pruun laik – tardunud veri. Seal oligi ohver lamanud kummuli. Seinad olid täiesti lagedad, puudusid pildid, isegi peegel.
„Tuba nagu iga teinegi,” ütles kohtu-uurija.
„Täiesti minu arvamine,” oli kriminaalpolitsei ülem temaga nõus.
„Aga kuhu jäi siis mõrvar?” küsis kohtu-uurija irooniliselt.
Kriminaalpolitsei ülem, kellelt ta amet nõudis teravmeelsust ja asjade sõltuvuse kiiret taipamist, oli ilmsesti pandud piinlikku seisukorda.
Dr. Turve mõtles, et ka tema ei oskaks sellele küsimusele vastata. Mõrvaril oli absoluutselt võimatu end siia kuhugi nii ära peita, et sisseastujad teda ei märganud. Kojamehel oli õigus, kui ta oli öelnud, et parkett-toa uksel seistes näed igasse nurka. Nüüd ka dr. Turve veendus selle väite paikapidavuses. Ja pealegi polnud peale diivani siin asja, mille taha, sisse või alla mõrvar oleks võinud end peita. Ega ta ometi saanud pageda tindipotti!
„Mis te, härra