Dorfi suvi. Peeter Urm
siis võiksime pisut kõndida.”
Mees ütleb seda hooletult, aga sellest kõlab palve, või tundub see Matildale nii? Tüdruk vaatab teda ja naeratus tikub näole, nüüd on Matilda nägu korraga kelmikas ja kiusu täis.
„Oi, kui väsinud ma olen, vaata, päris läbi!”
Ja tüdruk teeb mõne väsimust markeeriva vankuva sammu, ise haigutab ägedalt.
„Matilda…” Olavi justkui mõtleks hetke, siis haarab ta järsku tüdruku sülle, tõstab kõrgele üles, surub oma rinna vastu.
„Oi, oi… mis sa…?” Matilda kiljatab, aga sugugi mitte nii valjult, kui võiks. „Lase lahti,” ja siis vaiksemalt, „mida sa ometi teed?” Aga Olavi rühib pika sammuga puude vahele. Talla all praksuvad oksad, põõsas riivab külge, männioks pühib valusalt üle põse. Eemale nendest neetud majadest! Ta on täis trotsi ja õrnust, tugevasti hoiab ta oma kandamit. Tüdruk vingerdab, rapsib käte ja jalgadega. Aga ta on kerge, imekerge Olavi käsivartel. Pihk tunnetab võõra ihu soojust. Matilda nägu on üsna tema näo lähedal. Kui punased on jonnakad huuled, kui ilus ja naljakas on vihast tõmblev väike nina. Kui kõnekad on mustlasesilmad ja kulmud, kui õrn on nahk tõmmul laubal.
„Olavi, jäta… ma ise!”
Matilda hääl on korraga väsinult alistuv. Kehagi tormakus on järsku raugenud. Olavi käed lasevad ta enda ette maha. Nad uurivad teineteist sõnatult, niiviisi ometi midagi küsides-kostes. Olavi kummardub alla, suud otsivad teineteist, käed põimuvad ümber teineteise. Tüdruk on päris tema süles, õnnelik, hingeldav. Aga mees on kogenum, tema tahab rohkemat. Suured krobelised sõrmed kipuvad üha allapoole.
„Ei… ei tohi…”
Ometi surub ta end tihedalt teise vastu. Siiasamasse kanarbikule mändide alla saab armuase, ühele tundmatu, ehmatav ja siiski ürgselt kutsuv, teine, kes teab rohkem, on tormakas, kiirustav võitja, kuid imelik hämming on ometi temagi meeltes. Kas see on ka sulle midagi uut, kas sa ei eksi, Olavi Segerström, kuulata ennast, kuulata veel kord!
Hääled on kaugenenud ja Peeter Aune asub minekule. Pikkamisi, haiget jalga liibates longib ta kivide vahel, pöördub siis kaldanõlvast üles mändide varju. Pehme vaikus mähib end nagu suletekk tema ümber. Siiski, vaikus on pigem näiline. Peeter Aune kuuleb selgesti puude naksumist. Merekohin ulatub siia üpris nõrgalt justkui veretukse kõrvades. Nüüd kireb külas kukk, kohatult valjusti ja rämeda häälega. Peeter Aune kuulatab. Eks ta Vipperi kukk ole. Vipper isegi naerab, kah minusse, joodiku kukk, ütleb. Keegi ronib paremat kätt krabinal mööda puutüve üles. Peeter Aune vaatab sinnapoole, aga samas praksatab eespool oks ning Peeter Aune kuuleb kõnet. Nood seal on vist päris metsaserval, see tukk peaks siinsamas lõppema. Kuulukse kaks häält – naine ja mees, pigem poiss ja tüdruk, paarike, kes otsib vaikust. Neil on hea, peab olema hea, kui tahetakse nii kaugele tulla. Küla vahel pole nii ilus. Aga siin metsa all või mererannas, veel kõige parem mäel, oi, kui palju ilusaid kohti teab Peeter Aune. Ja ta näitaks neid heameelega. Ta on ka teisi kutsunud, aga nood kõhklevad alati ja loobuvad siis. Vist oleks parem, kui ta läheb tagasi, las nad olla pealegi omaette. Või ootab parem natuke, tagasi minna on liiga suur ring. Eks nad lähe ka ju edasi. Tüdruk naerab. Ei tahaks, ei tohikski pealt kuulata, aga see tüdruku lühike naer lõikab imelikult valusasti Peeter Aune kõrva. Samas praksuvad oksad, justkui põgeneks keegi. Mingi rüselus, sosin. Nad tulevad otse Peeter Aune suunas. Ei, tuleb üks, ainult ühe samme kuuleb ta. Pikad hoolimatud sammud, väga rasked, kandmisest rasked. Kannab tüdrukut süles? Peeter Aune vaatab otsides ringi. Tahaks ruttu siit ära. Häbi on, veidi hirm nagu ka, sest ei ole ilus, kui ta siin nõndaviisi. Aga ühtaegu on võitmatu soov neid teada, ära tunda. Uudishimu närib Peeter Aunet, uudishimu võidabki. Ta ei põgene, taganeb ainult, leiab jämeda tüve ning istub selle varju, toetab selja vastu puud ja ootab. Juba näeb ta mehe kõrget kogu, kuuleb ta hingamist. Ongi tüdruk süles. Ja ongi Olavi Segerström. Seda ta ju aimas. Nüüd laseb ta tüdruku sülest maha. Nii lähedal on nad, ainult viis-kuus meetrit ja mõned männid. Kui neil jätkuks aega, ei suudaks männitüvi Peeter Aunet varjata. Aga neil pole mahti, ei jätku neil silmi pealtnägija jaoks. Nüüd on tüdruk päris vaba, aga seisab, ei jookse kuhugi. Justkui ootab. Kuidas Peeter Aune tahaks, et tüdruk jookseks ja ei seisaks nii. Peeter Aune samblale toetuv käsi võpatleb, justkui tunneks ta valu, sõrmed suruvad endid kramplikult hallkaredasse rohtu, nagu näeksid nemadki ja nagu teeks see neile piina. Mis nad ometi teevad? Ta näeb kõik, kuuleb kõik, hingab endasse ja ei suuda enam, upitab end nüüd püsti ja põgeneb. Praegu suudab ta isegi joosta, küll komistades, end pidevalt ära lüües, sest hajuvil pilk märkab vaevalt teed. Väga valus ja paha on Peeter Aunel.
„Oota…”
Taevas on justkui neist üle tõmmatud helevalge puri. Hea on, aga juba pureb ka rahutus. Olavi kergitab pead ning tõuseb istuli. Miski lahtub, miski tuleb aegapidi tagasi.
„Lama veel pisut,” palub tüdruk tasa.
„Ei, ma pean…”
Ehk ei peagi, aga võõrdumus on juba kohal, seisab nende vahel, küll nähtamatu, aga aimatav ja mõtlema sundiv. Ja see, mis jääma sunniks, on juba päris haihtunud. Nagu nühiks keegi hoolsalt kaltsuga Olavi Segerströmi hinge, et see puhtusest uuesti läikima lööks. Muidugi on ta hull, päris hull. Aga ärgu teine sellest midagi lootku, Olavi oskab neid asju joonde ajada.
„Olavi!”
„Jah…”
Ta vaatab tüdruku poole. Sihvakas samblal puhkav keha. Juustesse peitunud õhetav, ilmatrotsiv nägu, käe all pehme nahk, millest kumab läbi sinakaid sooni ja neis voolav veri, mustlase tujukas veri. Kurat, kui ilus ta on. Ja ta on minu, praegu ja edaspidi, seda tüüpi ta on. Äsja oli see teadmine temas hõisanud. Nüüd vaatab ta omaniku pilguga, kuid samas kripeldab uuesti mure. Või on see hoopis süütunne, mis end meelde tuletab? Juba on ta püsti. Sest mujalgi oodatakse teda, sealgi peetakse aru.
„Ma siis lähen, jah.”
Matilda vaikib. Ja vaatab talle järele, kui teine tõesti minema hakkab. Kas ongi siis kõik, vasardab küsimus oimudes. Kõik. Kuidas saab ta praegu nii minna? Nutt pigistab kurgus ning paiskubki välja. Ta pöörab end kõhuli, surub end hästi maa ligi. Õlad, selg ja kael rappuvad nuukseist. Temal pole kiiret, tema tahab oma valu ja rõõmu siia samblasse valada. Aga Olavi on juba teel. Käed segavad, ta torkab need tasku. Vargana sihib ta majade elutuid aknaid. Magavad kõik alles. Magagu, magagu nii palju kui kulub. Ta tunneb rahu, kindlustunnet. Iga samm parandab tuju. Kõik on korras, Olavi käitus nagu mees. Ja Matilda on üldse säärast tõugu. Tõesti poleks uskunud, et ta kunagi varem… Aga mis see loeb, küll neid hiljem nähtud. On kord purjed üleval, pole enam pidamist. Ja tuline ta oli. Eda pole kah vilets selles asjas, aga kunagi, hmm… Olavi turtsatab naerda. Muidugi, rumalus neid võrrelda, too on ju mustlane. Ta kehitab õlgu. Hommik on päevaks taandunud. Olavi tunneb selle soojust oma seljal. Imeilus tõotab see tulla, läbipaistvalt sinetav oma mõõtmatusse kõrgusse tõstetud kupliga. Aga kala nad ei saa, sihuke ilm ei tõota saaki. Siiski vaevalt et Helmer minemata jätab. Kuigi täna ju võiks. Imelik mees too Helmer, inseneridiplomiga paadimees. Ja Olavi pole ka märganud, et tal naistega või tüdrukutega asja oleks. Imelik mees jah. Või on see neil veres? Tolle Aune poisi isa oli talle ju onu. Ehk on ka Helmer natuke nii? See mõte kõditab, teeb nalja ning oma õueväravast astub Olavi üsna heas tujus sisse.
Ikka veel põgeneb Peeter Aune. Kätega vehkides, justkui õhust tuge leides kiirustab ta mööda külatänavat. Männitukk on juba päris kaugel selja taga, aga endiselt püsib valulik grimass noormehe näol ja rahutult ekslev on ta vaade. Peeter Aune teab saladust, see koormab hinge. Ja ka mitte ainult see, kas ei tundnud ta metsas üht soovi, millest mõeldagi on häbi, kirge, mis põletab veel praegu sügaval rinnus? Kas ei soovinud ta seal olla tolle teise asemel, tunda ja joobuda, teha samuti valu, alistada? Tõesti, ta tahtis seda.
„Kuhu tormad, Peeter Aune?”
Hele sõbralik hääl peatab teda. Ta justkui põrkab selle hääle otsa, jääb seisma ja vaatab küsija suunas. Tema lahmakal näol on punased laigud, justkui võiks teine teada, millest ta mõtleb.