Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda. Leo Kunnas
ta taas küsimuse.
„Just nii, mõned korrad on ette tulnud.”
„Kuidas te olete reageerinud?”
„Flegmaatiliselt, nagu teiegi puhul, härra kommodoor.”
„Ja teie eelistused tülinorimise puhul?”
„Ma ei mäleta, et sõjakoolis oleks tülinorimist õpetatud.”
„Vabandan nende kõigi nimel tagantjärele. Aga mida te minult oma küsimusele vastuseks ootasite? Ühelauselist vastust või täpset definitsiooni? Neid võite saada oma lahinguarvutilt. Isiklikul lahinguarvutil, laeva ajust rääkimata, on üks oluline puudus. Neil puudub huumorimeel, kõnelemata irooniast või mustast huumorist, millesse kiindumist peab admiraliteet lausa oma privileegiks. Teate, kapten, miks rotid ei põgene uppuvalt transpordilaevalt?”
„See alus on liiga puhas, siin pole rotte,” vastasin naeratades.
„Eksite, kapten. Igas laevas on rotte, kui mitte palju, siis vähemalt mõned. Kahejalgsed.” Kommodoor naeratas omakorda. „Rottidel pole võimalust põgeneda. Kui mis tahes põhjusel eskort ei suuda või ei saa meid kaitsta ja meid rünnatakse, on ainult aja küsimus, millal kaitsekilbid üles ütlevad. Pärast seda oleme ainult lendav märklaud, mille väiksemgi lahingulaev võib karistamatult sõelaks lasta. Ning siis me upume tühjusesse. Sõel avakosmoses – sellel väljendil on oma seletamatu võlu. Kas te teate, mis on sõel?”
“Sõel? Mehaaniline abivahend, millega kunagi ammu eraldati väiksemaid osakesi suurematest, väiksemad mahtusid aukudest läbi, suuremad mitte,” leiutasin vastuseks. Raske oli keskenduda, mõtteid koondada ning ilma lahinguarvutita polnud kusagilt ammutada sellist informatsiooni, mida igapäevases teenistuses vaja ei läinud, või mille vastu puudus huvi. Pea valutas ning tundsin, et kaotan hetkeks, mõneks millisekundiks teadvuse. Püüdsin istuda hästi sirge seljaga. Higi voolas mööda nägu ja valgus silmadesse. Hõõrusin laupa ning mu sõrmed said märjaks.
See dialoog nõudis minult väga suurt pingutust. Tundus, nagu ei paneks kommodoor minu seisundit tähele, samas aimasin, et sellel dialoogil on tema jaoks mingi varjatud eesmärk, tagamõte, mis pole mulle teada. Kuid sellises seisundis, pealegi ilma lahinguarvutita, oli lootusetu seda ära arvata.
“Augud, see on võtmesõna. Kui mitmed sektsioonid korraga tabamuse saavad ja auke on liiga palju, ei suuda laev ennast enam parandada. Auguline nagu Šveitsi juust.” Kommodoor vaikis hetkeks. Polnud raske aimata, mida ta kohe küsib.
“Ei, härra kommodoor, ma ei tea, mis on Šveitsi juust. Inimkonna toitumisharjumuste ajalugu pole mind kunagi huvitanud. Mind tõesti ei huvita, mida vanaaja inimesed sõid. Ning mis ma selle teadmisega peale hakkaksin, isegi kui teaksin,” ütlesin südametäiega.“Ja kui kommodoor mulle lõpuks merehaiguse põhjuse ära seletab, mis ma sellegi teadmisega peale hakkan? Muudab see mu enesetunde paremaks?” kahetsesin oma uudishimu.
“Kapten, mis on teie lemmiktoit?” kuulsin äkki uut küsimust.
“Olen harva söönud midagi muud peale välitoiduratsioonide. Armees, eriti jalaväes söövad ohvitserid sõduritega ühesugust toitu, see ei ole teile ilmselt uudis, sest see on üks meie olulisemaid traditsioone. Meil ei ole sellist kööki, mida te nimetate vist kambüüsiks, ning luksuslikku toiduvalikut nagu laevadel. Mulle meeldivad ratsioonid number seitse, üheksateist ja kolmkümmend viis ning, kui on vähegi võimalik, püüan vältida kahte ja kahtekümmet üheksat. Vajaduste minimeerimine on põhimõte, mida me tihti oleme sunnitud järgima rohkem, kui ise sooviksime.” Ma naeratasin, napilt, ilma tagamõtteta.
“Mitmes rännak see teil on?” muutis kommodoor järsku teemat.
“Viies. Neli rännakut, kokku üle kahekümne kuue valgusaasta, kõige pikem vähe alla kümne valgusaasta. Meie brigaad on üks saja kaheksakümne kuuest kosmoseinvasioonivõimelisest, mis meil föderaalarmees on või täpsemalt oli ajal, mil me seda rännakut alustasime. Nagu näete, härra kommodoor, pole just palju. Tööpuuduse üle kurta ei tule.” Ma ei jaksanud enam naeratada ja vaatasin kommodoorile silma.“Oleksin ma teadnud, et see dialoog nii pikaks kujuneb, oleksin osanud suud pidada,” mõtlesin endamisi.
“Kriitiline piir on kolmteist ja pool, täpsemalt 13,69 valgusaastat. Pärast seda rajajoont hakkab rännakujärgsete, hm, meditsiinikeeles tüsistuste hulk geomeetrilises progressioonis kasvama. Sellele pole kahjuks siiani leitud mingit pädevat teaduslikku seletust.” Kommodoor raputas pead ja vaatas mulle justkui vabandavalt otsa, nagu tunneks ta end teadusliku põhjenduse puudumises kaassüüdlasena.
Hetke pärast ta jätkas: “Teie brigaadi esimeses pataljonis ja pioneeripataljonis, kelle me eelmisel nädalal äratasime, ei ärganud kolm meest igast sajast. Unetsükli ajal, mil inimene on külmutatud, sisuliselt üliletargilises olekus, oleme võimelised jälgima sadat kuutkümmet kaheksat organismi eri funktsiooni ning uskuge, aparatuur, parim, mis laevastikul, see tähendab inimkonnal, on välja panna, näitab viimase hetkeni, et kõik on korras.
Kuid mingil põhjusel ei hakka aju pärast äratust toimima, ühesõnaga, nad on surnud. Keskmiselt viis meest sajast ei suuda ööpäeva jooksul pärast ärkamist ennast identifitseerida, mis tähendab, et tõenäoliselt on nad pöördumatult hulluks läinud. Ma tegin otsuse nad uuesti külmutada, sest laeval pole võimalik neid ravida. Olen kindel, et see ei ole hea otsus, sest nende olukord võib hoopiski halveneda. Nad tuleb evakueerida kohe, kui te Gort Ashrynil maabute ja pioneerid suudavad portaali üles panna!”
Kommodoori hääles oli kärsitus ja pinge, ta vakatas korraks, aga kogus end kiiresti: “Vähem kui viis meest sajast on ilma nähtavate probleemideta, kuid rohkem kui pooltel kulub kolm-neli nädalat, enne kui nad nii võitlusvõimeliseks muutuvad, et te saaksite operatsiooniks valmistumisega pihta hakata. Ning teine, kolmas ja neljas, õhutõrje-, lahingutoetus- ja logistikapataljon on veel äratamata, samuti muud toetusüksused, kes otseselt teie brigaadi ei kuulu. Te ilmselt mõistate minu olukorda, nagu te ilmselt mõistate ka mu soovi teha kõik kui mitte probleemi lahendamiseks, siis vähemalt võitlejate kannatuste leevendamiseks.”
“Kas me oleme Gort Ashrynil?” Ilmselt pidin ma kommodoorile üsna juhmi pilguga otsa vaatama.
“Lähikosmoses. Vähem kui kümne miljoni kilomeetri kaugusel, väljaspool kaugõhutõrje laskeulatust loomulikult. Oleme rännanud kakskümmend kaks ja pool valgusaastat,” vastas kommodoor kuidagi kurva tõsidusega. “Viimase sellise rännaku tegi laevastik nüüd juba rohkem kui saja viiekümne aasta eest, kuuenda maailmasõja ajal. Pole olnud vajadust nii suuri riske võtta, ausalt öeldes ma poleks uskunud, et oma eluajal midagi sellist näen!”
“Kas me tõesti ründame Gort Ashrynit?” Mu hääletoon väljendas täielikku uskumatust.
“Arvan, et see pole veel lõplikult otsustatud,” vastas kommodoor. “Tean niipalju, et föderaalvalitsus peab praegu mässajatega läbirääkimisi.Meie ülesanne oli toimetada 2634.jalaväebrigaad GortAshrynile. Seda me oleme teinud. Ma tean ainult, et juba varem toimetati siia väiksematel laevadel üksteist armee ja laevastiku erivägede pataljoni ning praegu on siin kuus transpordilaeva, igaühe pardal jalaväebrigaad, ning kolm transpordilaeva peab veel saabuma. Lahingulaevade eskaadris on üle kolmekümne aluse. Mässajate laevastik lahingusse ei astunud, mis pole neist just rumal tegu, hävitas enda järel kosmoseportaalid ning taandus Calad Faelile, mis on peamine nende valduses olev tähesüsteem.”
“Järelikult ei kavatse nad alla anda,” tegin oma arust mõistliku oletuse.
“Me oleme argument, mis peaks neid veenma,” vastas kommodoor ja jäi vait. Vaikus venis. Oli aeg see keerutamine lõpetada. Oli näha, et kommodoor tahtis minult midagi. Ta tundus olevat ohvitser, kes väärib lojaalset suhtumist rohkem, kui formaalne vanema-noorema suhe nõuab, igatahes polnud ta protsendimees. Ma ei sallinud protsendimehi, neid, kes lugesid kaotusi protsentides.
“Härra kommodoor, kas on midagi, mida ma võiksin teie või kamraadide heaks teha? Näen, et teil on minu suhtes mingeid ootusi, kuid ma ei tea, millega suudaksin teid aidata?”
“Teie toimikus leidub märge, et teie psii-võimete indeks on kakssada kaheksakümmend seitse ühikut. Ma kontrollisin