Koduabiline. Kathryn Stockett
ähvardades mind pügaraigaga ning moskiitode kantava entsefaliidiga. Kingade puudumisest põhjustatud vääramatu surm. Abikaasa puudumisest põhjustatud vääramatu surm. Judisen samast mahajäetuse tundest, mis mul on olnud kolledži lõpetamisest saadik kolm kuud tagasi. Mind on heidetud kohta, kuhu ma enam ei kuulu. Kindlasti ei kuulu ma enam siia ema ja isa juurde, võib-olla isegi mitte Hilly ja Elizabethi juurde.
„… siin sa mul oled, kahekümne kolmene, ja minul oli selleks ajaks juba Carlton Jr käes…” ütleb ema.
Seisan roosa mirdipuu all ja vaatan verandal olevat ema. Päeval, mil liiliad jäid ilma oma õitest. September on juba peaaegu käes.
Ma ei olnud armas beebi. Kui ma sündisin, siis mu vanem vend Carlton vaatas mind ja kuulutas üle kogu haiglatoa: „See polegi beebi, see on sääsk3 ja tollest hetkest jäi mulle see nimi külge. Olin pikk ja pikkade jalgadega ja sääsk-kõhna, enneolematu 63 cm pikkune beebi Baptisti haiglas. See nimi õigustas end veelgi enam lapseeas mu terava, nokataolise nina tõttu. Ema on terve mu eluaja püüdnud veenda inimesi, et nad kutsuksid mind mulle pandud nime järgi, milleks on Eugenia.
Proua Charlotte Boudreau Cantrelle Phelan ei armasta hüüdnimesid.
Kuueteistaastasena ei paistnud ma silma mitte ainult oma tagasihoidliku välimuse, vaid ka hingematva pikkusega. Sellise pikkusega, mis paneb tüdruku klassipildil seisma tagaritta ühes poistega. Sellise pikkusega, et ema veedab öid, pikendades riiete allääri, sikutades sviitri varrukaid, siludes su juukseid madalamaks, et minna tantsupeole, kuhu sind ei kutsutud, ja vajutades lõpuks su peanuppu, nagu suudaks ta sind suruda tagasi pisikeseks nendesse aegadesse, kus ta pidi sulle meenutama, et seisaksid sirgelt. Selleks ajaks kui olin seitsmeteistkümneaastane, oleks ema hea meelega näinud, et kannatan pigem apoplektilise kõhulahtisuse käes, kui seisan sirgelt. Ta ise oli 162 cm pikkune ja Miss Lõuna-Carolina esimene printsess. Ta otsustas, et sellise juhtumi puhul nagu mina jääb üle teha vaid üksainus asi.
Proua Charlotte Phelani juhtnöörides abikaasa leidmise kohta oli reegel number 1 järgmine: kena väike tüdruk peaks oma väärtust rõhutama meigi ja hea kõnnakuga. Pikk ja silmapaistmatu aga pärandiosaga.
Olin sada kaheksakümmend sentimeetrit pikk, aga mul oli enda nimel 25 000 puuvillaga teenitud dollarit, ja kui selle ilu ei olnud ilmne, siis, jumala pärast, ei olnud mees niikuinii väärt selle perekonna liikmeks saama.
Mu lapsepõlve magamistuba on mu vanematekodu ülemine korrus. Seal on valge mattpinnaga tugitooli käepidemed ja roosad keerubid karniisidel. Tapeediks on mündirohelised roosinupud. Tegelikult on see pööning pikkade kaldus seintega ja paljudes kohtades ei saa ma end sirgugi ajada. Ärkliaken tekitab mulje, et tuba on ümmargune. Pärast seda kui ema minuga pea iga päev tõreleb mehe leidmise küsimuse pärast, tuleb mul magada toas, mis näeb välja nagu pulmatort.
Ja siiski on see mu pühamu. Kuumus paisub ja koguneb siia üles nagu õhupalli, mis teistele ei ole eriti meelt mööda. Trepid on kitsad ja vanematel on raske ronida. Meie eelmisel toatüdrukul Constantine’il oli kombeks iga päev nende ettepoole kaldu astmete peale põrnitseda, just nagu oleks tal nendega võitlus käimas. See oli ka ainus, mis mulle ülemise korruse perenaisena ei meeldinud – see lahutas mind minu Constantine’ist.
Kolm päeva pärast vestlust emaga verandal laotasin lauale koduabilise otsimise kuulutused ajakirjast Jackson Journal. Terve hommiku on ema käinud mul kannul mingi uue juuksesirgestajaga, samal ajal kui isa on olnud eesverandal ja nurisenud ning neednud puuvillapõlde, sest need sulavad kui suvelumi. Peale puuvillalõikurite on vihm kõige hullem, mis saagikoristuse ajal ette võib tulla. September on vaevalt käes, aga sügisesed vihmavalingud on juba alanud.
Punane sulepea käes, heidan kiire pilgu allpool olevale üksikule veerule, kus kirjas: Soovitakse koduabilist (naine).
Kenningtoni Kaubamaja tänav otsib müüjaid, kes on väärikad, omavad häid kombeid ja naeratust!
Vajatakse vormis noort sekretäri. Masinakiri pole tingimata vajalik. Helistada hr Sandersile. Taevas hoia, kui ta ei vaja teda masinal kirjutama, siis milleks ta teda vajab?
Vajatakse nooremstenografisti, Percy & Gray, LP, töötasu 1 dollar 25 senti tunnis. See siin on uus. Tõmban sellele ringi ümber.
Keegi ei saa väita, et oleksin ülikoolis luuslanki löönud. Sel ajal kui mu sõbrad olid väljas ja jõid rummi ja kokat Phi Delta Theta korporatsiooni pidudel ja kihelesid mammade pihikuis, istusin mina õppimisruumis ja kirjutasin tundide kaupa, enamasti semestri töid, aga ka lühijutte, viletsat luulet, Dr Kildare’i seiklusi, Pall Malli lühivärsse, kaebekirju, lunarahanõudeid, armastuskirju poistele, keda olin näinud klassis, aga kellega polnud julgenud rääkida, ja mis kõik jäid muidugi posti panemata. Unistasin muidugi, et keegi kutsub mind jalgpalli vaatama, kuid mu tõeline unistus oli see, et ühel päeval kirjutan ma midagi, mida inimesed tegelikult loeksid.
Oma viimasel kolledži aastal kandideerisin ühele töökohale, aga see oli hea töö, Mississippist ligi tuhande kilomeetri kaugusel. Toppinud 22 kümnesendist hõbemünti Oxford Marti tasulisse telefoniaparaati, olin uurinud toimetaja töö kohta Harper & Row kirjastuses Manhattanis 33. tänaval. Olin näinud seda kuulutust ajalehes The New York Times Ole Missi raamatukogus ja panin oma eluloo posti veel samal päeval. Lootusekiire ajel helistasin isegi korteri asjus, mis oli kirjas Ida 85. tänaval – tegu oli ühe magamistoa ja kööginurgaga ning see oleks maksnud 45 dollarit kuus. Delta Airlines ütles, et ühe otsa pilet Idlewilde’i lennuväljale maksaks 73 dollarit. Mul polnud oidu kandideerida rohkem kui ainult ühele töökohale ja ma ei saanud neilt isegi mingit tagasisidet.
Silmad liiguvad edasi ja ma näen: Vajatakse koduabilist (mees). Vähemalt neli veergu on tulvil pangajuhte, raamatupidajaid, laenudega tegelevaid ametnikke, puuvillaga seotud tööde tegijaid. Sellel lehekülje poolel pakub Percy & Gray, LP, nooremstenografistidele 50 senti tunnis rohkem.
„Miss Skeeter, teile on telefon,” kuulen Pascagoulat hõikamas trepimademel. Lähen trepist alla maja ainsa telefoni juurde. Pascagoula ootab mind telefoniga. Ta on väike nagu laps, alla pooleteise meetri ja must kui öö. Juuksed pea ümber on krussis ja valge vormikleit on õmmeldud ta lühikeste käte ja jalgade järgi.
„Miss Hilly räägib,” ütleb ta ja annab toru mulle üle märja käega.
Istun valge rauast laua taha. Köök on suur ja nelinurkne ja palav. Mustvalged linoleumtahvlid on kohati pragunenud ja kraanikausi ees suisa õhukeseks kulunud. Uus hõbedane nõudepesumasin troonib ruumi keskel, kinnitatud kraanist tuleva vooliku külge.
„Ta tuleb järgmisel nädalalõpul,” ütleb Hilly. „Laupäeva õhtul. Oled sa vaba?”
„Oot, las ma vaatan oma kalendrit,” ütlen. Hilly häälest on kadunud igasugune jälg bridžiklubis toimunud sõnavahetusest. Olen kahtlustav, kuid mind valdab kergendustunne.
„Ma ei suuda uskuda, et lõpuks see ikkagi toimub,” ütleb Hilly, sest ta on püüdnud mind juba kuid oma abikaasa onupojaga kokku viia. Ta võtab asja tõsiselt, ehkki see mees on minu jaoks liialt hea väljanägemisega, pealegi veel osariigi senaatori poeg.
„Kas sa ei arva, et peaksime… enne kohtuma?” küsin. „Ma mõtlen, et enne kui me tegelikult kohtama läheme?”
„Ära ole närvis. William ja mina oleme kogu aeg kohe su kõrval.” Ohkan. Kohtumine on juba kaks korda ära jäänud. Võin ainult loota, et see lükatakse jälle edasi. Ja siiski olen meelitatud, et Hillyl on nii palju usku, et keegi temasarnane on huvitatud minutaolisest.
„Oi, ja mul on vaja, et tuleksid läbi ja võtaksid need märkmed,” ütleb Hilly. „Tahan, et mu algatus oleks järgmises ringkirjas, terve lehekülg pärast fotosid.”
Ma ei ütle midagi.„Kas see tualettruumi asi?”Ehkki ta võttis teema üles vaid paar päeva tagasi bridžiklubis, olin lootnud, et ta on selle unustanud.
„Nimetame selle koduabi sanitaarüleskutseks – William Junior, sina roni maha või ma kisun sul karvad peast… Yule May, mine sisse… Ja ma tahan, et see sel nädalal sees oleks.”
Mina
Ingl