Härra Pauli kroonikad. Mehis Heinsaar
hetke pärast pidi Jenny lapsed tuppa magama viima. Tal endal ei olnud ka midagi tukkumise vastu, sest unetu öö oli möödunud mõtetega sinisilmsest kauboist. Jenny ei mõelnud Tyst ainult öösel. Kogu hommiku lastega toimetades oli ta mõelnud mehest ja tema saatusest. Naine jättis nad Morganiga maha. See ei tahtnud kuidagi Jennyle pähe mahtuda. Kui valus võib olla, kui sinu armastatud inimene reedab sind.
Jenny teadis, mida tähendab kaotada. Ta ei suutnud mõista, kuidas saab perekonna teadlikult maha jätta. Jenny ei suutnud Ty naise käitumisele õigustust leida. Kui Jenny midagi mõistis, siis valu, mis tumestas Ty elu. Selles olid nad tõepoolest ühesuguses olukorras – kumbki neist ei soovinud luua uut perekonda. Miks oli Jenny siis nii tugevasti erutatud? Ty hakkas veetlusega talle enese teadmata survet avaldama. Rahulikumaks tegi vaid see, et mees viibis nii vähe kodus. Murelikest mõtetest äratas Jenny Ava kisa, kes jänes käes, Morgani eest ära jooksis. Morgan oli vanem ja osavam ning jõudis Avale kiiresti järele ja rebis tal loomakese käest. Tüdruk hakkas nutma ja istus otse murule.
“Minu jänku!” karjus Morgan ära joostes.
Jenny tõusis ohates, oli aeg tüdrukud magama panna. Jenny võttis Aval käest, siis kutsus Morgani enda juurde ja võttis ka temal käest kinni. Ta viis tüdrukud tuppa. Lapsed olid väsinud ja Jennyl ei olnud kuigi raske neid ümber riietada ning voodikestesse panna.
Lapsed uinusid kiiresti. Otsustades pisut tukkuda, läks Jenny enne kööki klaasikese veega janu kustutama. Kui ta köögist väljus, tormas külalistetuppa Dasty. Mehe nägu oli punane, kauboikaabu ühele küljele vajunud. Ta lõõtsutas tugevasti.
“Kus Sam on?” röögatas Dasty, “kriitiline olukord!”
Jenny jalad muutusid nõrgaks, ta tundis intuitiivselt, et on juhtunud midagi hirmsat.
Enne kui Jenny jõudis vastata, ilmus Sam.
“Olen siin.”
Sami nägu oli sünge.
“Mis ta seekord tegi?”
“Vana Roscko lõi teda ribidesse.”
Dasty mudis kaabut sõrmede vahel.
Jenny hoidis hinge kinni, ta oleks justkui sahmaka külma vett kaela saanud.
“Pull lõi Tyd?”
Sam möödus Jennyst, öeldes:
“Tundub nii.”
“Kus ta on?”
Dasty viipas käega:
“Seal, veoauto juures.”
Jenny ruttas ukse poole. Pull võis ka hästiarenenud mehe vigaseks teha. Sam jõudis naisest ette. Kui Jenny lähemale jõudis, toimetas Sam juba poja ümber. Ty nägu oli hall, ta lamas liikumatult veoauto kastis. Riided olid porised, kuid vereplekke ei olnud näha.
“Mis juhtus?” küsis Sam põlvedele laskudes.
Ty püüdis tõusta, krimpsutas valust nägu ja langes tagasi.
“Mulle tundub, et ribid on katki.”
“Kurat võtaks, Ty,” hüüatas Sam, “miks sa ei käskinud kellelgi teisel tigedat pulli talitada?”
“Sellepärast, et keegi peale minu ei tuleks temaga toime. Kas oleks olnud parem, kui keegi oleks minu asemel viga saanud?”
Jenny vaatas vaikides Tyd. Kui mitu korda oli ta kuulnud neid sõnu hukkunud abikaasalt! Sügavalt ohates andis Jenny endale käsu, et ei tohi sellele enam mõtelda. Sentimentaalsusteks polnud aega. Ta on meedik, ta peab olema tugev ja külmavereline. Ta peab Tyle esmaabi andma. Autokasti roninud, kükitas Jenny mehe kõrvale.
“Kus tüdrukud on?” küsis mees ärritatult.
“Magavad,” vastas Jenny, sundides end naeratama, “nende pärast ei ole vaja muretseda.”
“Hästi,” soostus Ty madala häälega.
“Lubage, ma vaatan,” ütles noor naine mehe rinda vaadates võimalikult rahuliku häälega. Ty püüdis keelata, kuid Jenny katkestas teda:
“Ärge vaielge minuga, nööbin teie särgi lahti, et löögikohta vaadata.”
Kuigi Jenny ei näinud särgi lahtinööpimise ajal mehe nägu, tundis ta endal Ty tähelepanelikku pilku.
“Kas olete alati nii võimukas,” küsis mees salvavalt.
Jenny noogutas, jätkates särgi lahtinööpimist. Mehe lai rind oli põhiliselt karvavaba. Ty lõhnas heina ja maa järele. Jenny püüdis keskenduda ja mõelda mehest kui patsiendist. Ta imetles Tyd. Mehele otsa vaadates ja tema silmis valu nähes, unustas Jenny oma tunded. Ta mõistis, et Ty vajab teda, õigemini tema osutatavat arstiabi. Naine surus huuled kokku, püüdes eirata fakti, et tema patsient on väga veetlev mees.
Ty nägi rahutust Jenny silmis, nägi teda alahuult hammustamas. Mõistmata miks, kartis ta, et naine jookseb nende ebameeldivuste pärast minema. Andrea jooksis, saanud teada lapse raskest haigusest. Kas Jenny ei jookse raskuste eest minema? Naine tundus nii võimukas ning Tyle meeldis, et Jenny püüdis tekkinud olukorda omamoodi lahendada. Jenny jätkas mehe särgi lahtinööpimist. Ty pööras ära, et mitte näha naise pikki ripsmeid, pruntis huuli ja ilusaid tähelepanelikke silmi. Jenny on tema lapse hoidja ja medõde. Punkt! Praegu uurib naine tema ribisid, kuhu pull virutas hea hoobi. Ty oli nõus vanduma, et naise käed värisevad.
Jenny lausus professionaalse häälega:
“Tugev löök!”
Vaadates tähelepanelikult mehe rinda, hoiatas Jenny:
“Ma pean uurima vigastatud rinnakuosa. Vabandage kui teile haiget teen, kuid teist väljapääsu ei ole.”
Hetkeks kaheldes vajutas Jenny käe vigastamata rinnakuosale ja siis vigastusele. Terav valu läbistas meest. Lõuapärasid tugevasti kokku surudes püüdis Ty oiet tagasi hoida. Ettevaatlikult, kuid järjekindlalt jätkas Jenny läbivaatust.
Kui Ty juba kartis, et vähekese aja pärast ei suuda ta enam valu taluda, peatus Jenny ja teatas pärast pisikest pausi:
“Teil on vähemalt üks ribi murdunud.”
Siis pöördus ta Sami poole:
“Ta tuleb kindlasti röntgenülesvõtte tegemiseks haiglasse viia, veendumaks, et kopsud on terved.”
Sam noogutas:
“Jah, kohe sõidame!”
Jenny tõusis. Ty püüdis, hoolimata valust, mida iga liigutus talle tekitas, siiski istuda.
Tema arst protestis:
“Ei, jumal, härra Mackel, peate lamades sõitma!”
Ty vastas grimassitades:
“Ma ei sõida linna nagu loom veoauto kastis!”
Tähelepanelikult mehele otsa vaadates küsis Jenny tigedalt:
“Kas olete alati nii kangekaelne?”
Sam vastas poja eest:
“Ja-jah! Ta on sama kangekaelne nagu pull, kes teda vigastas!”
Ty heitis isale rahulolematu pilgu:
“Hästi, las ma olen kangekaelne nagu pull, aga haiglasse ma selle kuradi veoautoga ei sõida!”
Jennyle aga ütles:
“Aidake mul juhi kõrvalistmele jõuda!”
“Teil on seal palju valusam,” hoiatas Jenny käsi rinnal ristates.
“Sinu abi on mul ka vaja,” heitis Ty isale.
“Tubli,” noogutas Jenny, “kuid võtke teadmiseks, et teie kangekaelsus ei tee midagi head.”
Liigutamine oli põrgupiin, kuid Ty hoidis valu kannatades oiet tagasi.
“Olete kindel, et niimoodi on parem?” küsis Jenny veel kord.
Leidmata jõudu vastamiseks, Ty ainult noogutas. Juhi kõrvalistmele nõjatudes oli Tyl tunne, nagu