Hotell Amalfi. Rein Raud
AMALFI
Sel mälestusväärsel päeval, kui kõik algas, panin ma kingad jalga nagu ikka, hommikul kell 8.25, enne kodunt lahkumist, ega võtnud neid jalast enne kui alles kell 19.20 õhtul. Need olid mu lemmikud, õhukesest mustast nahast itaalia kingad, mis nägid ühelt poolt küll head välja, kuid teiselt poolt ei väsinud jalad nendega sugugi ära, isegi – nagu just sel päeval – kui nad kaua järjest jalas pidid olema, sest ühel mu alluval oli sünnipäev ja me sõime pärast tööd natuke aega tema küpsestatud kooki.
Muidu oleks kõik võinud olla nagu ikka, aga ei olnud, sest mu vasaku kinga sisse oli ei tea kust tekkinud umbes nimekaardi suurune paberitükk, mida ma nüüd mõistmatult vaatasin.
“Miisuke,” hõikasin. “Ega sa minuga natuke nalja pole teinud?”
Võis ju olla, et panin kinga hommikul kiirustades jalga nii, et ei märganudki paberit seal sees. Võis ju olla, et Miisuke oli tahtnud mind sel iseäralikul viisil rõõmustada.
“Ei,” hõikas Miisuke köögist vastu. “Mis nalja?”
Nüüd ei saanud ma enam millestki aru. Polnud ju võimalik, et paber tekkis mu kinga sisse iseenesest. Aga siin ta ometi oli, peal veidi kohmakas käekirjas lause. Ma lugesin: ÄRGE TEIE MEILE HELISTAGE. ME VÕTAME TEIEGA ISE ÜHENDUST.
Kui nii, siis pole mul muidugi mõtet Miisukest sellega tülitada, mõtlesin, kägardasin kirja kokku ja viskasin prügikasti.
Pannide ja pottide kolin köögis lakkas ning Miisuke nõjatus vastu mu toa uksepiita.
“Mis nalja sa mõtlesid, Suksu?”
Ma ei tea, miks ta mind vahetevahel Suksuks kutsub. Aga naised on juba kord sellised imelikud.
Kui ma nendega esimest korda kokku sain, oli kõik see mul tõtt-öelda juba meelest läinud. Ma istusin ühe suure ostukeskuse kohvikus, jõin roosa greibi mahla ja ootasin Miisukest, kes oli läinud väikseid sisseoste tegema.
Neid oli kaks. Üks natuke vanem ja paksem, kes rääkis vähem ja hullusti läbi nina, ja tal oli põsesarnal suur punetav vistrik. Ma võisin vaid ette kujutada, kui vastikult see sügeles, sest kunagi õpingute ajal oli ka minul mõnda aega selline olnud ja ükskõik kui palju ma talle ka rohtu peale ei pannud, ei kadunud ta kuskile ära. Kuni lõpuks läks iseenesest. Teine mees seevastu oli umbes minuvanune või natuke noorem, sõbraliku ja meeldiva olekuga, mis tekitas kohe usaldust. Ta oli õige õrnalt päevitanud ja kandis nii kallist pintsakut, et mina endale igatahes ei oleks sellist osta raatsinud.
“Tere,” ütles ta. “Ma loodan, et me võime teid Rolandiks kutsuda.”
“Miks?” ei saanud ma aru. “Mu nimi on…”
Ta peatas mind käega.
“Sel pole tähtsust,” ütles ta. “Kui me võime teid Rolandiks kutsuda, siis me hea meelega teeksime seda.”
“Võite ikka,” nõustusin.
“Siis on hästi,” rõõmustas tema. “Uskuge mind, nii on palju parem.”
Ma ei saanud küll päris hästi aru, miks nii palju parem on, aga asju, millest ma päris hästi aru ei saa, on maailmas teisigi.
“Meil on teile üks töö, Roland,” ütles paksem, vistrikuga mees. “Üks tähtis töö.”
“Väga tore,” oli nüüd minu kord rõõmustada.
Aga siis rõõmustasin ma veel rohkem, sest nägin eemalt Miisukest, kellel oli vähemalt kümme kotti ja kotikest käes. Ma lehvitasin talle, aga tal oli vist ebamugav mulle vastu lehvitada. Või siis ei pannudki ta mind üldse tähele.
Mu uutel tuttavatel polnud nähtavasti kombeks tööasju naiste juuresolekul arutada, sest nad tõusid mõlemad korraga püsti ja läksid isegi head aega ütlemata minema.
Päev hiljem nägin neid taas. Olin parasjagu tänaval ja nad ilmusid mu kummalegi küljele äkitselt, ette hoiatamata ning kõndisid mõned hetked sõnatult minuga ühte sammu.
“See töö, Roland,” ütles siis paksem. “Te võtate selle.”
See polnud küsimus ega isegi ettepanek.
“Meeleldi,” vastasin.
Ma vist pole jõudnud sellest veel rääkida, kuid mul on pisike, ehkki edukas sisekujundusbüroo. Asutasin selle kümmekond aastat tagasi, kui sain aru, et minust elus märksa kaugemale jõudnud inimesed võtavad rõõmuga kuulda minu nõuandeid, kust osta mööblit või kuidas valida tapeeti. Esimesed aastad töötasime mõlemad nagu hullud – mina ja Magdaleena, kelle ma olin võtnud endale abiks ideid korralikeks joonisteks vormistama, pidama ülevaadet sellest, mis üldse on poodides saada, ja loomulikult ka arvepidamist korras hoidma. Ta on mul tubli. Tõsi, üksvahe ta natuke mossitas ka ja ähvardas, et läheb üldse minema. See oli umbes kolm aastat hiljem, kui firma seisis juba kindlalt jalgel ja ma otsustasin, et aeg on perekond luua. Ma tutvusingi siis Miisukesega ja abiellusin temaga. Magdaleenale see ei eriti meeldinud, sest eks olid ju meil omavahel ka mõned romantilised hetked olnud, aga ta pidi ju isegi aru saama, et Miisuke on temast palju ilusam, tubli tükk maad noorem ja otsekui üleni valgust täis, nii et mul kohe hakkabki imeliselt kerge iga kord, kui ta naeratab. Pealegi ei ole üldse vaja tööd ja isiklikku elu omavahel sassi ajada.
Õnneks oli meil siis juba olukord nii hea, et võtsime veel ühe inimese. Muidu oleks tõesti natuke raske olnud büroos päevad läbi tööd teha ja teeselda, et kõik on nagu enne. Helen on meist mõned aastad noorem, umbes nagu Miisuke, muidugi mitte nii ilus, küll aga tajub meist paremini kaasaegset stiili. Ammu juba ei ole nii, et ainult vanematel inimestel on ilusa kodu jaoks raha. Vastupidi: just mõni noorem ettevõtja, kelle päevad ja ööd mööduvad äriasju ajades ja seltskondlikus tegevuses, võib tahta endale näiteks maja ehitada. Sest milleks lükata edasi neid mõnusaid hetki, mida juba praegu võiks kiiremate aegade vahele ära mahutada? Samuti tuli meil üha sagedamini ette võtta pisikesi kauplusi ja kohvikuid, mille omanikud soovisid, et külastajad end neis mugavalt tunneksid ja otsustasid targalt jätta vajaliku meeleolu saavutamise asjatundjate hooleks.
Nüüdsest tegeles Magdaleena endiselt konservatiivsemate lahendustega ja hoidis korras pabereid, aga Helen oli nende jaoks, kes eelistasid kaasaegsemat maitset. Ja meil hakkas kiiresti minema veelgi paremini kui seni.
Aasta tagasi tegi Magdaleena mulle ettepaneku, et võtaksime tööle veel ka kolmanda inimese, sest nõudmist meie järele oli üha rohkem ja Helen ei tulnud enam üksi temale langevate tellimuste tulvaga toime, mis sest, et ta töötas väga kiiresti. Pealegi ei taha kõik trendikalt mõtlevad inimesed alati päris ühte ja sama. Heleni maitse on pigem jahe ja minimalistlik, aga mõne kliendi jaoks, ütles Magdaleena, on vahel vaja ka midagi pisut temperamentsemat ja ägedamat. Nii et meil on vaja veel ühte töötajat. Sobiv kandidaatki olevat juba silmapiiril.
Tõsi, kui ma Lilithit esimest korda kohtasin, oli mul sügavaid kõhklusi, kas ta meile ikka sobib, ning tänini on temaga aeg-ajalt probleeme, ehkki üldiselt tuleb tunnistada, et tema palkamine oli vist õige otsus. Aga siis kohe mulle küll nii ei tundunud ja meil oli Magdaleenaga üle hulga aja üks päris terav vaidlus sel teemal. Kavandid, mida Lilith meile oma töödest näha tõi, võisid ju sisaldada häid ideid, aga käsi oli tal lohakas, liiga lohakas selleks, et sarnaseid pilte võiks klientidele näidata, ja riides oli ta vähemalt tööintervjuu jaoks kohe selgesti väga väljakutsuvalt. Ma ei saaks öelda, et labaselt, seda mitte, aga kui näiteks Miisuke oleks taolist seelikut kandnud, kui me temaga tutvusime, siis tore oleks meil küll võinud olla, aga abiellunud poleks me kohe kindlasti mitte.
Sisimas pidi Magdaleena minuga kindlasti nõustuma, aga nagu tal kahjuks aeg-ajalt kombeks, ei näidanud ta seda kuidagi välja, vaid ütles mulle hoopis teravusi, mida ta pärast omaette kibedasti kahetses. Nendele rumalustele, mida ta rääkis – et ilma temata poleks mul mingisugust firmat ja et kliendid peavad tajuma, et meil on neile ka värskeid mõtteid pakkuda, isegi kui minu peas neid ei liigu – ei pööranud ma suuremat tähelepanu, aga see üllatas mind küll natuke, et ta võib nii tühise asja pärast nii vihaseks saada. Lõpuks otsustasingi, et targem annab järele ja lubasin Lilithi katseajale, tingimusel, et ta oma tööd alati korralikult vormistab. Tõtt-öelda pole mul tulnud seda kahetseda, sest ta on õppinud kiiresti, töö ajal facebookis ei istu, erinevalt Helenist, keda olen sellelt mitu korda tabanud, ning isegi märkusi välimuse kohta on mul kogu selle aja jooksul tulnud teha ainult kolm-neli korda.
Ja läheb meil sellest ajast aina paremini. Mõne kuu eest