Isepäine põgenik. Helena Norman
isegi polnud püüdnud midagi mõistlikumat öelda.
Pügatud põõsad, muruplatsid ja lillepeenrad kõnelesid sellest, et siin oli suure hoolega püütud taltsutada metsikut troopikataimestikku. Puudest kandus kõikjale ümberringi meeldivat tsitrusearoomi.
Maja ümbritses kitsas teerada. Steven seisis seal veidi ebakindlalt, lootes, et keegi tuleb talle vastu, kuid kedagi polnud näha. Tal oli kuidagi piinlik, ta tundis, et tungib võõrale territooriumile. Kuid nii ei saanud see siiski lõputult kesta ja end kogudes hakkas Steven otsustavalt mööda teerada edasi astuma.
Villa taga olid suure platsi hõivanud terrakotapotid punaste geraaniumidega. Lilli oli kõikjal, isegi ülesriputatud korvikestes. Roosad ja valged lilleõied põimusid puhmastena ümber rõdupostide.
Tagaõues, mida ümbritses aed, kostsid murdlainete summutatud helid. Lained rullusid peaaegu lumivalgele rannaliivale. Laguunis murdusid sinakasrohelised merelained vastu teravaid kaljusid, paisates kõrgele vahtu ja veepritsmeid.
“Hei, kas teie rääkisite eile sadamas minu emaga?”
Teadmata kust ootamatult kostnud lapsehääl sundis Stevenit järsult ringi pöörama. Mõneks hetkeks ta koguni unustas, milleks ta siia üldse oli tulnud. Ümbritseva looduse ilu oli tema valvsust nüristanud. Kuid nüüd nägi ta poisikest, kes toetus rõdu käsipuule. Ta nägu oli varjus, kuid näojoonte järgi võis eksimatult öelda, kes on ta ema. Nähtavasti oli poiss istunud terrassil ronitaimede varjus. Võimalik, et seal viibis ka Audrey. Kuid sel juhul oleks ta ise teda hüüdnud.
Varjates peopesaga silmi päikese eest suundus Steven terrassi poole.
“Täiesti õige,” vastas ta poisi küsimusele. “Me oleme sinu emaga vanad sõbrad ja ma arvasin, et peaksin teda külastama, kui kord juba siiakanti sattusin.” Ta naeratas tehtult. “Mulle nii väga meeldib see imeline merevaade.”
Ken astus terrassile viivale trepiastmele. Puuvillastes lühikestes pükstes ja kerges käisteta särgis ei tundunudki ta enam nii suur poiss olevat, kui eile paistis. Päevitunud naha ja sirgete tumedate juuste põhjal ei saanud väita, et ta sarnaneks emale. Võib-olla on ta isa kohalik? mõtles Steven. Kuid poisi välimuse järgi ei saanud ka seda öelda.
“Kas tulite autoga?”
Keni uus küsimus viis ta mõtted eemale oletusest, et Audrey võis loobuda karjäärist, kuna oli olnud armunud. Siin polnud aga kohta mõtetel tollest naisest, keda ta kunagi oli tundnud. Ja kui need ilmusidki, surus ta need maha. Tuli mõelda üksnes sellest, milleks ta siia oli sõitnud. Emotsioonid pidi kõrvale heitma. Võib-olla on Audreyl koguni ebameeldiv teda näha.
“Ma rentisin väikese sõiduauto,” vastas Steven lõpuks, asetades jala terrassi kõige madalamale astmele. “Aga kus su ema on?”
“Ta on siin.”
Steven ei teadnud, kui kaua oli naine neid jälginud, kuid pärast viimaseid sõnu tuli Audrey varjust välja, seisis poja kõrvale ja justkui poissi kaitstes pani käe talle õlale. Ka tema kandis kergeid lühikesi pükse, mis tõid nähtavale sihvakad musklis jalad, mida ta nii hästi mäletas. Värvimata varbaküüntega paljad jalalabad põrandalaudadel nägid välja kummaliselt meelad, sääred aga olid kaetud pronksikarva päevitusega.
Steveni pilk peatus linastel lühikestel pükstel, mis liibusid võrgutavalt ümber puusade, ja pihaosas sõlme seotud puuvillasel beežil särgil, seejärel kerkis ta pilk kõrgemale – tema kuulsale rinnale.
Ta ei andnud endale isegi aru sellest, et vaatleb naist täiesti häbematult, kuni kohtas tema külma pilku. Mehe mõtted kandusid taas minevikku, meenutades ja võrreldes. Jah, ta oli muutunud vanemaks, see oli ilmselge, kuigi aastad olid teda säästnud. Kuid nüüd ta mõistis, miks inimene, kes polnud kunagi varem näitlejatari oma silmaga näinud, ei suutnud teda vanade fotode järgi ära tunda. Stevenile koguni näis, et praegu näeb Audrey tunduvalt köitvam välja.
“Audrey,” lausus Steven lõpuks, mõistes, et edasi vaikida oleks juba ebaviisakas. “Loodan, et sul pole midagi mu siiasõidu vastu. Ma olin nii üllatunud sind eile õhtul nähes.”
“Kas tõesti?”
Vaevalt ta teda uskus, eriti pärast Brad Quinni hiljutist külaskäiku. Ja millegipärast polnud ta ka ise Bradilt küsinud, kas too selgitas Audreyle oma küsitluse põhjust. Kui naine kõike taipas, on kogu Steveni vaev asjatu.
“Jah,” kinnitas ta ja ringi vaadates laiutas käsi. “Milline suurepärane vaade siit avaneb! Ma ei kujutanud endale ettegi, kui imeline see saar võib olla.”
“Mis sul vaja on, Steven Harland?” Pööramata tähelepanu poja erutatud näoilmele, vaatas naine Stevenit külma hindava pilguga.
Millised silmad tal on! mõtles Steven vaimustatult. Helerohelised, pikkade, päikesest luitunud ripsmetega. Ja nahk?! Õrn, küpse aprikoosi värvi… Aga see suu…
“Mul… Aga mida mul sinu arvates siis vaja on?” lausus Steven kiiresti, püüdes kogu jõust temas mitte kahtlusi tekitada. “Kümme aastat on ju möödas, Audrey. Näha sind uuesti… See, ütlen sulle ausalt, lihtsalt vapustas mind. Noh, ja mis põhjusel oled sa end nii palju aastaid varjanud? Jumal küll, sa ju tead, mida ma silmas pean. Kas…” Steven takerdus, ta keelel keerles sõna “minul”, kuid ta hoidis end vaos, “kas publikul pole õigust teada, mis sinuga toimub?”
“Mul ei ole publikut,” vastas Audrey külmalt, kuid ta hääl oli sama meloodiline nagu varemgi. “Sa raiskad asjatult aega, Harland. Mul pole enam midagi lisada. Ma juba ütlesin su kolleegile: Audrey Duffi siin ei ole!”
5. peatükk
“KUID MINUL POLE midagi ühist Brad Quinniga!”
Kui olukord poleks olnud nii tõsine, oleks Audrey arvatavasti naerma puhkenud, nähes vestluskaaslase rumalat näoilmet. Need sõnad lipsasid Stevenil suust täiesti ettekavatsematult ja paljastasid nüüd varjamatult ta siiasõidu põhjuse. Mõnes teises olukorras oleks naine talle vahest ehk isegi kaasa tundnud – nii loomutruu oli Steveni meeleheide.
Kuid nüüd valdasid Audreyt hoopis teised tunded, seda enam, et talle meenus, kui häbematu pilguga oli mees teda vaadanud. Kuidas ta julges arvata, et naine on lirva! Ta polnud selleks mingit põhjust andnud.
“Milline tobedus!” hüüdis Steven vihaselt, kuid vaatas kohe häbenedes poisi poole. “Vabanda mind, aga kuidas seda mõista: Audrey Duffi siin ei ole?”
“Mu ema nimi on Audrey Vianne.” Ken tormas ema kaitsma, samal ajal kui viimane, kartes poja kuuldes öelda midagi liigset, otsustas taganeda.
“Hea küll, tule sisse,” kutsus ta tõredalt, ehkki ei tahtnud sugugi, et see sissesõitnu rikuks nende kodurahu. Kuid tema jaoks oli kõige tähtsam poja heaolu.
Steveni pikk kuju oleks nagu täitnud terve elutoa. Temast paistis õhkuvat mingit ähvardust ja Audrey tundis end kaitsetuna.
“Kas toon limonaadi?” pakkus Ken, soovides anda oma panuse rahu jaluleseadmisse, kuid Steveni nõusolekule vaatamata raputas Audrey eitavalt pead.
“Parem mine ja korja lantši jaoks maasikaid,” ütles ta otsustavalt, surudes maha poisi protestihüüded. “Mister Harlandil ja minul on vaja omavahel rääkida. Said aru?”
Poisi nägu venis pikaks.
“Kas mister Harland jääb lantšile?”
Kuuldes poja küsimust, tundis Audrey, kuidas ta põsed värvuvad punaseks.
“Kahtlen selles.” Ja ta kordas uuesti: “Ken, ära vihasta mind, tee, mis ma ütlesin!”
Poiss kehitas tusaselt õlgu ja väljus toast. Tema näole oli kirjutatud rahulolematus ja see oli veel üks põhjus, miks Audrey vaatas Stevenile etteheitvalt otsa.
“Niisiis,” ütles ta, teadmata, kas oleks vaja pakkuda külalisele istet või mitte. Otsustanud siiski, et see on liigne, jätkas ta: “Nagu ma juba ütlesin su partnerile või kuidas sa teda nimetad, kolleegile, pole mu elul siin midagi ühist Audrey Duffi omaga. Minu nimi on Audrey Vianne. Poeg üles