Kirju. Evelin Ilves
Käisin vankriga jalutamas, aga seda oli võimalik teha ainult siis, kui ilma oli. Ikka mööda ühte ja sama teeotsa, seegi tihti vankrile ja ka autodele läbimatu. Õiget teed seal siis polnud.
Hiljem käisin jalgrattaga sõitmas, Kadri istus taga lapsetoolis. Siis aga avastasin, et kui ma rattaga kiiresti sõidan, tekib nii suur tuul, et tal muutuvad nina ja käed lühikese ajaga jääkülmaks, olgugi et on suvi. Nii palju siis spordist, pigem sai lihtsalt kulgeda.
Lapsehoidjat sul ei olnud?
Algul ei olnud. See otsimine oli tõeline saaga. Me uurisime Viljandist Pärnuni kõik tuttavad ja tuttavate tuttavad läbi. Ja lõpuks me leidsime ta Abja-Paluojast, meie enda naabrinaise abiga. Naabrinaine tuli ühel päeval külla ja ütles, et tunneb üht invaliidi, suhteliselt noort naist, kel on läbi elatud hästi suur liiklusõnnetus – kümmekond luumurdu ja põrutused, muljumised. Pärast seda on ta olnud töövõimetuspensionär. Ta olla nii tagasihoidlik, et ei julgevat ennast ise pakkuma tulla.
Ma olin siis juba täiesti viimase piiri peal, tegin sel ajal juba Toomase Euroopa Parlamendi valimiskampaaniat ka. Ja Kadri oli nii suureks saanud, et sai aru, et ma teen kirjutuslaua taga tööd, ning talle see üldse ei meeldinud. Niipea, kui laua taha istusin, võttis ta mul jalast kinni ja hakkas karjuma. Nii et sain ainult öösiti midagi töölaadset teha.
Ja siis, kui olin pea kokku kukkumas, tuli Minni. Mõtlesin, et mille järgi ma küll otsustan, kas ta on see õige inimene. Aga kõik osutus lihtsamast lihtsamaks. Kadri tegi ise otsuse, võttis tal kohe käest kinni, läksid õue mängima ja järgmine päev tuli Minni uuesti Ärmale. Ta ei saanud küll kogu aeg käia, aga tema abi oli tuntav. Muidu ma oleksin seal mitmel rindel rabades lihtsalt katki läinud.
Sellel Ärma-perioodil muutusid sa mõnes mõttes ka maarahva hääleks. Kust see sündis, miks sa tahtsid neid „kirju maalt“ saata – kas missioonitunne või sügelev sulg?
Pigem hoopis see, et olin seal maakohas üksi beebi ja koeraga. Kilomeeter oli kõige lähemate naabriteni. Nad olid suhteliselt eakad inimesed ja ega me ju eriti sageli kohtunud. Mul oli ühel hetkel lihtsalt tohutu suhtlemisvaegus ja mitte selles mõttes, et ei ole kellegagi arutada, kuidas suppi keeta või maja ehitada, vaid vajadus arutada ühiskondlikus plaanis. Mul oli kogu aeg mitu mõtet peas ja ma ei saanud neid kuidagi väljendada. Nii hakkasingi kirjutama.
Mäletan hästi, et kui esimene lugu Eesti Päevalehes ilmus, siis ootasin südame värinal, millal see öösel internetti ilmub, ja vaatasin, mis on kommentaarid. Oli kuidagi hästi oluline saada ühiskonnalt mingitki tagasisidet ja peegeldust, et aru saada, kus ma ise oma vaimus asun.
Nüüd oled vist pidanud suhtumist muutma. Ma ei kujuta ette, et sa praegu netikommentaare julged lugeda…
Ei, ma ei loe kommentaare. Mitte et ei julge, vaid sellel ei ole mingit mõtet. Kommentaare kirjutatakse praegu hoopis teistmoodi. Alguses, kui kommenteerimisvõimalus tekkis, oli palju rohkem sisukaid kommentaare. Praegu on enamikus tegu lihtsalt vihakõnega. See ei ole ju mingi kommenteerimine. Milleks selle lugemisega oma vaimset tervist kahjustada?
Mulkide teine tulemine
OLEN AASTA JAGU PÄEVI elanud Mulgimaa pealinna Abja-Paluoja külje all. Ega ma varem hästi uskunud, et ka Eestis on maavaldusi, kus sama pere juba veerand tuhandet aastat elanud. See kuulus rohkem „vanade“ riikide – Inglismaa või Prantsusmaa juurde. Mu mehe Tooma vaarvanemad said Ärma talu pärisomanikeks aastal 1868, veel sadakond aastat enne seda asutasid sinna oma kodu nende eellased. Meie naabrite Kägara talu pärineb samast ajast, sealgi elab algusest saadik sama perekond. Niisugust järjepidevust on raske mitte hoomata. Kuid alles kohale tulles, seitse aastat tagasi, sain päriselt aimu mulkide kadunud hiilgusest. Palju kõrgemad katused, massiivsemad hooned ja laiemad uksed lasevad aimata tavaeestilikust suursugusemat elustiili. Ei mingit kummargil käimist ega pimeduses vindumist. Oli ka siinne orjaöö seitsesada aastat pikk?
AEGADE SIDE. Veskimäe külas niisama ringi ei jaluta. Kui ikka kõik majapidamised saja hektari kanti küünivad, võib naabritele tere ütlemiseks päevi kuluda. Tooma ema lapsepõlvelugu oma vanaemast, legendaarsest Ärma Kadrist jutustab tõelisest matriarhist, kelle juhtida jäi peretütrena viieteistkümnest hoonest koosnev talu, linaleo, linnu- ja loomakarjaga. Et Kadri neljast pojast ühest 1927. aastal Eesti välisminister ja teisest Tallinna suurvabrikant sai, kes omakorda talu üle võttis ja kohalikku koolielu edendas, võis Kadri rahule jääda. Tema matuseid saatis kaheksakümmend seitse hobuvankrit. KGB aga koostas neljakümnendail Ärmalt võetud „inventarist“ meetripikkuseid nimekirju. Ainsana pääses kuuekümneaastasest sovhoosiasumisest koju tagasi tammepuust kappkell. Tema pommide kirikukella meenutav laul on sidemeks meie pisikese tütre Kadri ja kunagise Ärma perenaise vahel. Tema teab jutustada kaunitest vaadetest, liivarannast ja tammehiiest. Tooma ema lapsepõlve muinasmaast on vaid mälestus järel. Meil aga on, mida tagasi töötada.
Tänapäeval Mulgimaad väisates näeb kunagise suurejoonelise elu taassündi. Mitte ainult Ärma talu kolmehektarist õue ei ehi aastate pärast looduslik Inglise roosiaed. Mulkide kodud hakkavad toibuma Belaruside raskeist roomikuist ja ilu ulatub koduuksest üha kaugemale. Siiski leiab ka siin kandis kõige troostitumas olukorras endisi suurtalusid ning söötis põllumaid. Mulgimaa kannatas küüditamise tõttu kõige enam – siin oli ju igaüks kulak. Nii tehti maa asukaist puhtaks ja jagati sisserändajaile. Aga järjepidevust on siiski nii palju alles, et olnut mäletada ja taastada tahta.
MULGID IDENTITEEDI OTSINGUIL. See on ehk põhjus, miks Mulgi Asi meiegi peret rahus ei pea. Mida teha, et Mulgimaa jälle kõige kangemaid mehi ja kaunimaid naisi tähendaks? Nii eestlastele endile kui ka välismaa külalistele. Meie väiksed alakultuurid on paljut säilitada suutnud. Kihnu, Setu ja Võru tähendavad kindlapiirilist ja eripärast maailma. Ka Mulgimaa moodustanud viis kihelkonda oli kunagi üks selgema identiteediga „riike riigis“. Praeguseks pole enam seegi selge, kus on selle maa algus ja lõpp. Tartu maanteel seisev hiidmees näib kutsuvat tervet Viljandimaad haaravale Mulgimaale. Vanasti oli tegu siiski vaid lõunapoolsete – Halliste, Tarvastu, Karksi, Paistu ja Helme kihelkondadega, kus räägiti mulgi keelt.
Vastus küsimusele „Kus ja mis on Mulgi identiteet?“ on kusagil kindlasti olemas. Et ta särama lööks, peab ta inimestes igapäevast elu elama. Vanad tavad läbisegi uutega, argipäeval ja pühadel, pulmas ja matustel. Rahvuslik identiteet pole muuseumieksponaat. Ta on riietena seljas ja toiduna laual, mõtetena peas ja kommetena teos. Identiteet on tähtis eelkõige mulkidele endale, teadmaks oma kuuluvust ja tunnetamaks selle tegelikku tähtsust. Tunnustamaks kullateraga inimesi ja iseolemise võlu. Uus elurütm ei peaks traditsioonide elustamist kammitsema. Vana tuleb lihtsalt nüüdsesse üle tuua, harjutada tehnika ja tutvustada avatusega. Nii sünnib mõndagi teistsugust, mis autentsusest kaugel seisab, kuid ajapikku annab uus olnule väärika lisa. Uut ei pea pelgama. Mulgi identiteeti kandev vana rahvas kuulub ju nüüdsesse maailma.
Moodne maailm tähendab eelkõige avatust ja suhtlemist. Seeläbi tekib jõukus ning areneb kultuur ja haridus. Suhelda on lihtsam, kui enesest pilt selge ja suhe partnerisse eelarvamustevaba. Enese teadlik tutvustamine kuulub juba imago loomise valdkonda. See on samm edasi identiteedist ja suunatud endalt teistele. Imago pole muud kui meie peegeldus teistes ehk see, mida inimesed meist siis räägivad, kui meid endid kohal pole. Lätlased ehtisid kunagisi mulke „lolli“ tiitliga (mulks on läti keeles loll), seda võiks praegu kasuliku õppetunnina meenutada.
HEAD MULGI ASJAD. Kokkuvõttes tähendab hea imago meeldejäävaid lugusid ja Häid Mulgi Asju. Olgu siis tegu liigutava muusika, kauni vaiba, magusa maitse või teistmoodi terega. Kuid just siit kandist pärineva ja kas või eriliseks mõelduga. Külaliste kiitus teeb võõrustaja õnnelikuks, sõna vägi om suuremb kui sõjavägi. Nii saab Mulgi identiteet tuge ja imago edendust. Kõik kokku tähendab paremat elu – teades paremini, kes me oleme, tuleb ka mõistmine, miks me oleme. Selliste juurde tahab külaline tagasi. Ega jõukus oma õunapuu otsas kasva, selleks peavad ikka välised vahetussuhted olema.
Kui küsida eestlaste käest Mulgi Asju, oskab igaüks Mulgi kuube ja putru nimetada. Haritumad viitavad kultuurikolledžile