Kirju. Evelin Ilves
ega ka laiduväärset. See käib lihtsalt möllavate hormoonide juurde. Kui me aga stabiilset ühiskonda tahame, ei peaks oma häält säärastele kinkima. Isegi suure raha eest müüma mitte. Sest vaadake, mis sest välja on tulnud: arusaadavail põhjusil ei kuula see klikk rahva arvamusi ei vanemapalga ega pensionide teemadel, ta võitleb raevukalt ja häälekalt Euroopa edasise arengu vastu, sest midagi originaalsemat ei lase puudulik kogemuste pagas ja lünklik haridus välja mõelda. Veelgi enam, kuna ta ise näib suurepäraselt toime tulevat, leiab ta vajaliku seda ka rinnalastelt ning vanaemadelt nõuda. Mis muud, kui võtame neilt raha ära – kes ellu jääb, on tõesti väärt paljunemiseks!
Eesti naine, aeg on ärgata! Kui poisid juba meie magamistuppa oma regulatsioone tahavad tuua, on aeg!
2005. TALUEHITUS JA LEIVAKÜPSETAMINE
2005. aastal algas su elu suurehitus: Ärma talu taastamine. Kui suured need mastaabid olid?
Mehi oli mul parematel päevadel objektil 40 korraga.
Ja sa olid ainuke naine?
Vahepeal oli mul kolm maalrit naised, aga muidu kõik mehed. Ja viis või kuus firmat korraga. Kuna peatöövõtja oli nõrguke, siis otsisin ise alltöövõtjaid. Umbes 15 autot seisis iga päev hoovis. Ja tee oli kaks korda aastas läbimatu ja ma pidin sel ajal kõiki veenma, et tulebki auto jätta kolme kilomeetri kaugusele eelmisele ristteele ja tulla jala läbi porimülka, et üldse objektile jõuda. Ja seletama, kuidas on võimalik sinna ehitusmaterjale vedada, kui tee ei kanna… Ma teadsin tollal täpselt, mitu tonni kaaluvad prügiautod ja mitu tonni kaaluvad konteineriautod, ja kui kaugele nad tohivad sõita.
Kas meedia sind sel ajal eriti ei puutunud?
Puutus ikka. Paljud väljaanded käisid mul riburada pidi külas, see oli minu jaoks lausa koomiline, et pea keegi neist ei uskunud, et ma seal ka päriselt elan.
Aga see tähelepanu sind ei häirinud?
See ei olnud nii massiivne. Nad pigem lihtsalt käisid külas. Ja siis ma hakkasin ju leiba küpsetama. Esimene ajakirjanik, kes sattus külla ja sai proovida mu koduleiba, kohe ka kirjutas sellest. Nii hakkas see teema kasvama. Tekkis justkui mitu huvisuunda. Esiteks minu maaelu vastu. Absoluutselt kõik küsisid esimese asjana, kuidas ma julgen maal üksi olla. Naljakas, ma polnud mitte kordagi mõelnud, kuidas ma julgen. Nii ma lihtsalt olin sunnitud selle enda jaoks läbi mõtlema ja lõpuks sõnastasin lihtsa vastuse: kodu on maailmas kõige turvalisem paik. Ma olen siin oma kodus, kuidas ma siis kardan seda metsa enda kodu ümber? Ja kui hakata ratsionaalselt analüüsima, siis Mulgimaa metsas on ikka tunduvalt turvalisem kui kuskil Tallinna „mägedes“ või ka vanalinnas. Kui vaadata lihtsalt kas või kuritegevuse statistikat.
Sul oli siis koer. Võib-olla ilma koerata oleks siiski natuke kõhe olnud?
Mul on alati koer olnud, aga mitte kunagi valvekoer. Mul oli siis iiri setter, pikkade punaste juustega romantik. Tema pigem tervitas rõõmsalt kõiki tulijaid.
Mis on sellest 2005. aastast veel meelde jäänud?
Mäletan seda korduvat tõdemust, kuidas meedia ei uskunud, et ma tegelikult seal elan. Mitu ajakirjanikku käis naabrite käest uurimas, kas ta ikka päriselt ka elab või ainult käib aeg-ajalt.
Ja mäletan, et Juhan Parts – ta oli siis peaminister – tuli mulle Stockmannis vastu, kui olin oma käru ja beebiga, ja ütles: „No näed, seda ma arvasin, et sa ikka ei ela seal!“ Ma vastasin, et ahhh, kas maal elades ei tohigi käia vahel linnas poes?
Ja sõprade hulgas oli väga-väga palju suhtumist, et nad tegelikult on ka tahtnud maale kolida, aga pole kunagi julgenud. Et see on nii radikaalne otsus.
Mina ei ole kunagi niimoodi mõelnud, et ei julge mingit otsust teha. Kui ma midagi tahan ja see õige tundub, siis pole kunagi mingit hirmu. Mitte mingisugust. Vähemalt hirm mind küll ei kammitse.
Avastasin ka selle üllatava asja, et kuigi eestlased juba sellel ajal käisid Eestis üsna palju ringi, jõudsid nad peamiselt vaid saartele, Pärnu- või Võrumaale. Aga Mulgimaale ei olnud keegi jõudnud! See tundus nagu jumalast unustet kant. Kui mul hakkasid sõbrad külas käima, tuli kõikidele hakata otsast peale seletama, kuhu täpselt sõita. Ja kõik, kes tulid, polnud sinna kunagi varem sattunud.
Kirjanik Andrei Hvostov käis seal kandis lugejatega kohtumas ja õhkas pärast Karksi-Nuia mägede nägemist: milline koht! Ta polnud uneski näinud, et selline koht on Eestis olemas.
Jah, loodus on Mulgimaal võimas ja ehedalt ilus. Eesti maalikunstnikud käisid 1930ndatel Mulgimaal loodusvaateid ja metsa maalimas, kuna mets oli sealmail kõige kõrgem ja maa kõige rammusam.
Aga kahetuhandendate alguses ei oldud seal käidud, ja nii tuligi mulle hästi palju külalisi, nii uudistajaid meedia hulgast kui oma sõpru. Ja mina muudkui küpsetasin leiba. Maal hakkasin tasapisi mune, piima ja muudki suupärast ostma naabrite käest. Poes käisin päris harva, kõike tegin ise oma kätega. Mitte sellepärast, et mingit statement’i teha, vaid see lihtsalt tundus loomulik olevat. Igapäevaseks eluoluks oli aega ja see kõik oli nii terve ja hea, maitsetest kõnelemata.
Kuidas see leivaküpsetamine sul alguse sai?
Olin aastaid tahtnud proovida leiba teha, sest ma ei olnud saanud maitsta tõeliselt head koduleiba. Olin leivalugusid mitut kuulnud, kõik nad räägivad oma koduleiva maailma parimast maitsest ja sellest, et see on midagi palju enamat kui toit ja kalorid. Ma lihtsalt teadsin, et ühel hetkel pean ise ära proovima.
Ja nii ma siis ühel kaunil päeval leivateo ette võtsingi.
Üllatusena läks see ilma igasuguste jõupingutusteta, loomulikult ja iseenesest. Ning mitte ainult minul: leivaküpsetamine sai oma koha Eesti koduköökides tagasi.
Mäletan hästi, kui esimene inimene hakkas leivakoolitusi tegema, siis mõtlesin, et oo, kui lahe. Et sellest saabki justkui majandusharu, kust tulevad kas või mõned, aga siiski täitsa uued töökohad. Nii äge! Mitte just mulle, aga mõnele teisele vahvale tegijale juba tekibki töö.
Ärma leiva lugu
TÕNU ÕNNEPALU ÜTLES KORD Vodja kooli lõunalauas mõtlikult: „Mina hakkasin ka ise leiba tegema… Kas tead, et omatehtud leival on maitse, mida sel perel on kalduvus hakata maailma parimaks pidama.“ Olen selle peale mitu puhku mõelnud. Leival o n mingi maagiline mõju. Iga jahust ja veest kakku me maha kukkudes ju suudlema ei kipu… Ja mitte millelgi pole nii unustamatult hea lõhn, maitsest rääkimata, mis juba iseenesest inimestel õnnehormooni tootmise käivitab.
Aga ikkagi – see „maailma parim maitse“. Kas ei seisne omatehtud leiva laiem mõju sootuks tundes, et kui meie pere suudab luua midagi, mis on maailma parim, tõstab see meid iseenesest keskmisest kõrgemale? Sest maailma parimat saavad luua ju erilised inimesed. Ning kes ütles, et neid just Eestimaal tuhandeid või sadu tuhandeid ei ela?
ÜKS ON KINDEL – koduleiva maitseelamus on alati värske. See on tunne, mis sünnib iga kord uuena, millest ei tüdine iial. Vahel tundub, et sel on lausa kultuurideülene mõju – külalised Ameerikast Jaapanini, kõikjalt Euroopast rääkimata, avastavad alati sest pruunist küpsetisest midagi, mis kutsub teist ja kolmandatki korda käe leivakorvi poole sirutama…
Eestlane on leivausku rahvas – pärast kuut aastat iganädalast leivategu, sadu kodu- ja välismaiseid degusteerijaid ja jätkuvalt kiirenenud samme, mis leivalõhna tundes köögi poole koonduvad, lubavad mul seda südamerahus väita. Leivategu annab perele nii vajaliku traditsiooni ja rõõmurutiini, millegi, mis on alati kindel – sest juuretis ei ela igavesti, kui me teda mõnegi nädala tagant ei noorenda –, elusasi ikkagi. Armastusega hoituna elab ta aga sajandeid. Imeline! Annate talle ikka veel suud, kui tükike maha kukub?
MINU RETSEPT. Kuus aastat on piisavalt pikk aeg, et eksperimenteerida ning uusi maitseid leiutada. Allolev on minu isiklik