Inglilausuja. Kyle Gray

      EESSÕNA

      Olen püüdnud välja mõelda, kuidas seletada, miks ma selle raamatu kirjutasin. Tõde on see, et ma ei näe ühtegi põhjust, miks ma poleks pidanud seda tegema!

      Kui selle üle nüüd veidi rohkem mõelda, siis on arvatavasti peamine põhjus sõnade paberile panekuks soov jagada oma kogemusi – mitte üksnes minuga juhtunu kirjeldamiseks, vaid et kui sul on olnud kontakte inglitega, siis sa tead, et see, mis juhtub sinuga, juhtub ka paljude teiste inimestega. Sageli tunnevad inimesed end taoliste kogemuste korral üksinda. Nad arvavad, et hakkavad hulluks minema või seda, et mitte keegi ei usu neid. Nad jätavad asja mõneks ajaks sinnapaika ja veenavad ennast, et on kõike vaid ette kujutanud.

      Te ei hakka hulluks minema. Te ei kujutanud seda kõike ette. Mina usun teid.

      Veel on mul tunne, et minu eesmärgiks on aidata inglitel valgust laiali laotada ja nende sõnumit edasi anda. See sõnum on lihtne: uskuge neisse ja armastage iseennast. Inglid ei soovi, et jääksime neile lootma, nad ei lasegi sel sündida – nad julgustavad meid iga päev nägema meie enda väge, nii et meie ise võiksime oma raskusi ületada –, kuid nad on meile toeks. Mind on õnnistatud võimega ingleid aidata, aga ma soovin, et te teaksite – teiegi olete õnnistatud, sest inglid on teie jaoks olemas täpselt samamoodi nagu minu jaoks. Ja ma loodan, et saan aidata teil seda uskuda ning inglitega tõesti kontakti saada.

      Mulle on juba kaua räägitud, et peaksin ühel kenal päeval raamatu kirjutama. Varem ei saanud ma aru, miks mulle seda soovitati, aga nüüd tean, et ütlejate meelest oli see vajalik ning nüüd tunnen seda minagi. Nii et siin see raamat ongi.

      Kui peaksin oma raamatust esile tooma ühe mõtte, siis oleks see teadmine, et me ei sure iial. Me elame edasi ja armastame teisel tasandil, nii nagu näitavad siia raamatusse kogutud imelised lood armastusest ja lootusest.

      Armastus on kõikjal meie ümber just praegu. Me oleme armastus ja meid armastatakse. Loodan, et tunnete seda, kui hakkate minu lugu lugema ning loodan, et tunnete seda kogu lugemise vältel.

      Namaste.1

      TÄNUSÕNAD

      Sellel rännakul on mind julgustanud väga paljud, kellele olen igavesti tänulik.

      Kõigepealt tahan tänada oma vanemaid, et nad mu jalad ikka maa peal hoidsid. Minu ema on tõeliselt tundlik hing, kes on õpetanud mind ausaks inimeseks. Samuti on minu isa innustanud mind jääma truuks sellele, millesse usun. Olen tänulik oma memmele taevas – tänan sind selle eest, et oled minu jaoks alati olemas.

      Minu eriline tänu kuulub Linda Watson-Brownile, kellelt pärineb selle raamatu idee ja kes on teinud väsimatult tööd selle nimel, et teie saaksite seda raamatut käes hoida. Samuti meie agendile Claire Hultonile, kes ei kaotanud kirjastajat otsides kunagi usku ning viis mind kokku just sellise kirjastusega, nagu olin alati lootnud.

      Tänan teid, Gill Benning, David Wells ja Monica Cafferky, et olete aidanud mul teha meediakarjääri.

      Minu tänu laieneb kirjastuse Hay House perele. Carolyn, Jo ja toimetuserahvas – teiega on olnud rõõm koos töötada. Louise L. Hay positiivne energia on kõike seda võimaldanud.

      David Hamilton on mind julgustanud, jaganud oma kommentaare ja tuge – David, oled inspiratsiooniallikas.

      Soovin tänada ka oma spirituaalset perekonda, eriti June Moore’i, oma kosmilist ema, kes on alati öelnud, et Hay House’i kirjastus on just see, mida vajan. Tänan sind, Margaret McKim, et võõrustasid palju aastaid tagasi minu arenguringi ja õpetasid mind hästi. Tänan oma Reiki-meistrit Avril Stephensit, kes rõhutas ikka, et asjad peavad alati olema lihtsad; ning Alexis Wilsonit tema toetuse, julgustuse ja näpunäidete eest. Minu igavene tänu kuulub Michelle Connorile ja Diane Ethersonile, minu hingesugulastele, kes õpetasid mulle igal kohtumisel ikka jälle midagi uut.

      Olen tänulik daamidele Spiritualistlikus kirikus, kes uskusid minusse ja kellega me igal nädalal koos olime – Andrea, Marie, Wilma, Jean (hingena), May (kes lahkus selle raamatu kirjutamise ajal hingede ilma) ja Tillie. Aitäh sulle, Elsie, et võtsid vastu minu esimese sõnumi hingedelt – mäletan sind!

      Aitäh kogu Scottich Sun toimetusele, eriti Yvonne’ile (kes veenis mind intervjuud andma), Emmale (kes kindlustab selle, et minuni jõuavad kõik e-kirjad ja kingitused) ning Peter Coxile (kes ei lase mul end lõdvaks lasta).

      Soovin veel tänada oma suurepäraseid sõpru. Kallid tüdrukud, Jennifer, Teri, Heather ja Amanda – olete vapustavad ja ma armastan teid igavesti! Minu vendadeks on saanud Scott, Felix, Ryan ja John – andekad inimesed. Olen tänulik kõigile oma Glynhilli semudele, kes aitasid kahe ja poole aasta jooksul varjata mu sissemagamisi, ning tädi Maroullale, kes võimaldas mul sisse magada. Õppisin teilt kõigilt nii palju.

      Loomulikult olen tänulik ka universumile ja inglitele. Tänu neile on kogu see protsess võimalikuks osutunud. Siinne raamat on tõestus selle kohta, et kui millessegi kõvasti uskuda, saab see teoks. Armastan teid ja usun teisse kõigisse.

      Namaste.

      PROLOOG

      Ärkasin üles keset ööd. Oli pime ja vaikne, aga see ei hirmutanud mind. Olin vaid neljane, kuid ei kartnud sugugi. Miks oleksingi pidanud kartma, kui mulle kõige armsam inimene maailmas istus mu kõrval ja valvas, et kõik oleks hästi.

      Jumaldasin oma memme ja teadsin, et temagi jumaldab mind. Alati kui olin hirmul või endast väljas, silitas ta mu käsivart, kuni rahunesin. Seejärel ta embas mind ja ütles, et olen talle kallis; ma tundsin alati, et kõik saab korda, niikaua kui memm on minu kõrval.

      Viimasel ajal olid asjalood olnud teistmoodi. Teadsin, et memm oli haigeks jäänud, sest ta oli pidanud meie juurde kolima, et ema saaks tema eest hoolitseda. Minu mängutuba oli mänguasjadest tühjaks tehtud ja seatud sisse vanaema jaoks sobivaks ruumiks. Ma ei teadnud, mis tal viga on, aga kui see jutuks tuli, siis olid kõik täiskasvanud väga tõsised ja ma sain aru, et mõnikord ei saanud memm hästi hingata.

      Kui memm minu endisesse mängutuppa sisse seati, olin olnud rõõmus; tuba oli kohe minu toa kõrval ja mulle meeldis väga, et memm oli mulle nii lähedal. Olin arvanud, et nüüd hakkame kogu aeg koos mängima ja et memm tuleb mulle unejuttu lugema.

      Nii see ei läinud.

      Memmele tuli muretseda ratastool ja pärast seda ei olnud ta võimeline iseseisvalt mitte kuhugi minema. Ta ei suutnud manööverdada läbi kitsa ukse minu toani ja tema hingamine muutus halvemaks. Nädal enne seda ööd oli memm viidud haiglasse ja kui me teda seal vaatamas käisime, polnud ta enam enda moodi. Tal oli küll seljas seesama karvane jakike, mida ta neil päevil ikka kandis, aga ta oli väga väsinud ega jaksanud mitte midagi teha. Mind nähes ta naeratas ja ütles „Mu pojuke!”, kuid üsna pea pidime lahkuma, sest memm vajas puhkust.

      Nüüd olin memme nähes rõõmus. Tal oli seljas öösärk ja sellepärast arvasin, et memm on haiglast koju saanud ja tulnud oma toast minu juurde. Tore, et ta polnud enam ratastoolis, ja näis, et minu voodiäärel istudes oli ta nii õnnelik. Õigupoolest oli tuba täis kummalist tunnet – nagu oleksin saanud memmest kiirgavat armastust lausa käega katsuda.

      Naeratasime teineteisele ja memm tuli lähemale. Olin nii rõõmus, et ta minu juurde tuli ja end paremini tundis. Mäletan, et mõtlesin: „Ta on mu parim sõber. Tema aitab mul uuesti magama jääda.” Mulle meeldis, kui mind enne magamajäämist natuke kaela pealt kõdistati. Niipea, kui sellest mõtlesin, hakkaski memm mind kõdistama. Tundsin end üleni tema armastusse mähkununa ja turvalisemalt kui kunagi varem, justkui oleksin teadnud, et selline tunne jääb mind alatiseks saatma.

      Lõpuks vajusin unne – kaitstud ja õnnelik.

      Järgmisel hommikul tuli ema mu tuppa ja tõmbas ruloo üles. Tuppa valgus päike ja küsisin, kus memm on. Ema näis eemalolev. Ta küsis, mida ma sellega mõtlen.

      „Kas ta on oma toas?” küsisin.

      Ema raputas pead ja sain aru, et ta on endast väljas.

      „Kas ta sööb hommikust?”

      Ema raputas jälle pead.

      Mind valdas hirmus mõte – äkki on memm jälle haiglasse viidud?

      Selle