Juured erinevas mullas. Pia Pajur

      Kui Heli bussist maha tuli, pani ta spordikoti teepervele ja kohendas õlakotti. Buss sulges ukse, võttis paigalt ja hakkas uuesti kiirust lisama. Heli vaatas bussile järele ja mõtles, et võib-olla see siin ja praegu toimub viimast korda – et ta tuleb selle bussi pealt ja just siin maha, kaasas kott mitme päeva toidumoonaga. Ja vaatab ringi, lastes silmadel käia üle metsa suubuva harutee ning teisel pool maanteed üle valendava kruusatee, mis tõuseb põldude vahel künkale ja kaob siis silmapiiri taha.

      Helile meenus ärev september aastaid tagasi. Eesti oli end paar nädalat tagasi kuulutanud iseseisvaks, mille üle kogu rahvas oli juubeldanud. Ja kui Island oli esimesena Eesti iseseisvust tunnustanud, oldi ülevoolavalt õnnelikud ning hakati hasartselt arutama, milline riik võiks olla järgmine ja siis selle järgmine ja kui palju neid riike lõpuks juba kokku on või palju neid üldse kokku saab. Aga rahutuks tegi Venemaa vaikimine. Mida päev edasi, seda murelikumaks kõik muutus. Eestimaa oleks kui ärevas ootuses vakatanud. Ja siis see lõpuks ikkagi tuli – Venemaa president Jeltsin tunnustas Eesti Vabariiki. Jeltsin – suur oma nõrkustes, veel suurem oma inimlikkuses. Alles sellele järgnes tõeline joovastus ja juubeldamine, sest nüüd oli kindel, et Eestit ei purustata, Eesti vabadust ei hävitata eos, et edasine oleneb juba meist endist.

      Tookord oli Heli olnud laupäeval suvilas ja pidanud järgmisel päeval tagasi linna sõitma. Kui ta seisis bussipeatuses, oli üle laugjate väljade puhunud talle näkku tuul. Mitte vali ja hootine, vaid niisugune paras järelejätmatu tuul, mida tükk aega ei märka, kuid lõpuks oled sunnitud tähele panema. Helile oli siis pähe turgatanud, et see tuul tuleb ju läänekaarest ja küllap oli ta Eestisse tulnud väga kaugelt. Et sellest see püsivus ja järelejätmatus. Thamesi voogudelt läbi Taani väinade, üle Jüütimaa ja ning seejärel Rootsi saarestikku riivates üle Läänemere vabaks saanud Eestisse välja, sest enam polnud ees ei müüre ega raudseid eesriideid. Heli oli silmad sulgenud ning hinganud kopsud täis seda üle väljade kaugelt tulnud tuult ja tundnud täiesti selgelt, et see lõhnab magusalt. Muidugi, sest see läänest puhuv tuul oli ju vabadusetuul. Ja Heli silmad olid läinud märjaks ning kurku tõusnud klomp. Veel palju kordi hiljem, kui ta bussi ootas, oli ta otsekui prooviks jälle sisse hinganud küll lääne-, küll teiste ilmakaarte tuuli, aga kunagi polnud ükski neist enam olnud magus. Ainult too esimesel kindlal vabadusepäeval puhunud tuul läänekaarest.

      Heli pööras väljadele, põldudele ja kruusateele selja ning astus maanteelt metsa vahele. Metsa vahele, kus ta oli alati, juba aastakümneid kergendatult hinge tõmmanud, sest alles siin oli ta selgelt adunud, et on jälle saanud linnast põgeneda ning mitme bussi ja ümberistumisega jõudnud lõpuks oma suvekoju. Sel metsavahelisel teel oli tuulevari ning kõrgete mändide kroonid olid alati natuke vihmagi kinni hoidnud. Siin oli hea olnud ahmida endasse metsaaluse õhku täis niiskust, kõdunevate lehtede ja hingavate puutüvede lõhna. See oli alati olnud rahustav kojujõudmine.

      Käes oli alles aprilli keskpaik, aga õhk oli juba soe ja mahe. Heli oli tulnud oma suvekoju, et selle saatus ära otsustada. Pärast mehe surma oli tal suvilapidamine hakanud üle jõu käima. Ja üksildane ja nukravõitu oli seal vahel ka. Mõlemal lapsel oli linnas oma maja ja kaugel suvekodus käimine kippus neile olema vaid lisakohustus, mitte vajadus. Nii et mõistus oli tal käskinud suvila ära müüa. Seepärast oli kevadisest ilmast hoolimata ta süda raske ja ta mõtles, et kui sajaks lörtsi ja näkku vihiseks jäine tuul, oleks ehk kergem otsustada. Metsatukast välja jõudnud, kuulis ta varakevadise maa kohal äkki lõokese laulu. Heli jäi seisma, ajas pea kuklasse ja püüdis taevast leida seda täpikest, kust helid pärit olid. Ta ei leidnud seda, ainult õrnade helide tulv jätkus ja lõi Helis mingi igavikulise tunde. Nagu oleksid need haprad helid viinud ta ühte looduse lõpmatuse ja kõiksusega, kus polnud kahjutunnet, väsimust ega kurbust, vaid ainult õhk ja helendus ja puhtus ja avarus. Valgusse, puhtusse, vaikusse minna, nagu ütles laul. Heli seisis veel tükk aega varahommikuse kevadtaeva all, kuulas lõokese laulu ja püüdis kõigi meeltega kinnistada mällu seda kummalist igavikulise taju, mis teda haaranud oli. Ja pitsitus südames hakkas järele andma.

      Kui Heli oli peidukohast võtme võtnud ja ukse avanud, lõi talle vastu niiske ja õue omast palju külmem õhk. Ta pani kotid maha ja vaatas ringi. Toas oli kraadiklaasi järgi kolm kraadi külmem kui õues. Niipalju oli siis hommikune kevadpäike jõudnud õue juba soojendada. Heli jättis ümberriietumise pärastiseks ja tegi tule algul elutoas kamina ja seejärel ka köögis pliidi alla. Taavas korraks kõik uksed ja aknad ning läks ise õue. Maja põhjaküljel köögiakna all oli veel kuhjake sõmerat lund. Siin oli talla all ka tunda külmunud maa ebatasasust. Ka kohe aia tagant algava metsa all valendas veel siin-seal lund. Muidu oli aga maa paljas, talve üleelanud kulu all tukkuv ja vagune. Heli tegi tiiru kasvuhoone ja kuuri juures, vaatas üle kuuseheki ja ilupuud – suuri talvekahjusid silma ei hakanud – ning läks tuppa tagasi. Otsustas, et kui majja on natuke sooja saanud, tuleb ta õue riisuma.

      Seejärel lülitas maja elektrivõrku ja pani külmkapi tööle. Ladus kotid toiduainetest tühjaks ning jagas suvilasse toodu sahvri ja külmkapi vahel ära. Pani uksed-aknad kinni ning kamina ees end soojendades vahetas riided. Seejärel käis läbi kõik ruumid ja jäi lõpuks seisma elutoa raamatukapi ees. Pilk sellele pani ohkama. Ka söögitoas oli mitu maast laeni raamaturiiulit. Raamatuid oli ka ta väikeses magamistoas. Need tuli igal juhul sorteerida ja ülearused äraviimiseks pakkida. See oli juba mitu aastat plaanitud töö, mida sai igal aastal edasi lükatud. Pole viga, lohutas ta end samas, nöörirull on varutud ja käte kaitseks otsib välja sobivad kindad.

      Raamatute pakkimisega otsustas ta alustada järgmisel päeval, sest puhanuna tunduvad kõik tööd jõukohased ja laabuvadki lõpuks. Ta jäi läbi klaasi silmitsema raamatute selgi. Eesti sportlaste elulood, maailma ilukirjanduse klassika, Nõukogude Liidu rahvaste ilukirjandus, ingliskeelsed memuaarid. Ühtede pealkirjade-autorite lugemiseks tuli pöörata vasak külg riiuli poole ja pea kallutada paremale poole, teiste juures vastupidi. Kirjad raamatute lakkadel peegeldasid ilmekalt erinevaid ühiskonnakordi, kust nad pärit olid, muigas Heli, sest ühed olid ilmunud nõukogude ajal, teised vabariigi ajal või välismaal. Veider küll, et inimesed ei saa kokku leppida isegi nii lihtsas asjas, kuidas kirjutada pealkiri raamatu seljale, mõtles Heli. Hea küll, homme vaatan, mis neist kõigist saab, lõpetas ta oma mõtisklused.

      Aga enne, kui Heli toast väljuda jõudis, langes ta pilk kapi sahtlitele. Ülemist kasutas ta sageli, seal olid taskurätid, uued aiatöökindad, muu pudi-padi. Teises oli niidid-nõelad-lõngad ja nöörikerad. Aga alumist sahtlit polnud ta teab millal avanud ega mäletanud, mida see sisaldas. Ta astus hajameelselt kapi juurde tagasi ja tõmbas alumise sahtli lahti. Kohe ees oli üks karp ja mingi märkmik. Heli võttis need ettevaatlikult kätte ja tundis samas ära – need olid bridžipäevik ja karp kahe kaardikomplektiga, ühel seljad sinised, teisel punased. Kaartidel olid pehmeks kulunud servad ja kollaseks tõmbunud pildipooled. Nukralt naeratades meenutas Heli, et oma paar aastakümmet oli neil olnud peaaegu iga nädal üks bridžiõhtu (nime poolest küll õhtu, mis aga ei tähendanud, et see poleks võinud venida ka järgmise päeva hommikusse, kui järgmine päev juhtus puhkepäev olema). Aga muidugi oli nii ainult talvel, ta ei mäletanud, et nad suvel maal oleksid bridži mänginud. Aga siin need kaardid nüüd korralikult koos märkmikuga olid ja Helile tuli meelde, et kui ta mehe surma järel üksi jäi ja sellega koost lagunes ka bridžiseltskond, oli ta kord koos muude tarbetuks muutunud asjadega toonud suvekoju ka need kaardid ja bridžipäeviku. Heli ei osanud muud, kui lasi karbi koos märkmikuga sahtlisse tagasi langeda. Ta oli juba sahtlit sulgemas, kui märkas, et midagi paistis veel sahtli tagumisest osast. Ta lükkas tugitooli eemale ja tõmbas sahtli lõpuni lahti. Nähtavale ilmus paberisse mähitud ja pruuni siidpaelaga kokku tõmmatud kopsakas pakk. Heli võttis selle aeglaselt kätte ja samas sähvatas teadmine, mis pakk see oli – suur ümbrik, täis vanu kirju. Ja päevikud, tervelt kolm tihedat kirja täis kaustikut.

      Keskkooli ajal oli Heli hakanud päevikut pidama ning hoidnud seda isa eest peidus diivani all. Kui aga kord mingid isa süüdistused reetsid, et ta oli sorinud Heli kooliasjades ja lugenud ta kirjandeid, hakkas Heli kartma, et isa võib ka päeviku leida, ja niisugune inimene, nagu ta on, ei häbene sedagi lugemast. Ta viis päeviku kodunt ära Imbi juurde ja hiljem juba peitis oma töökohta kirjutuslaua alumisse sahtlisse, puhta paberi pakkide ja tühjade blankettide alla. Heli võttis vanad päevikud kätte, lasi peoga aeglaselt üle paki ja pistis need siis riiulisse. Päevikud, tema kunagine lohutus ja rõõm. Ning lõpuks õnnetus. Mille järel ta oli päevikupidamise lõpetanud. Teinud edaspidi ehk ainult aiandusse puutuvaid märkmeid – ilm,