Juured erinevas mullas. Pia Pajur
ja otsiti võimalust paha peale minna – kas pääseks jõest läbi teisele kaldale, ehk annaks end kuskil metsas või võsas vaikselt läbi okastraataia suruda või veel parem, lipsata magusale viljapõllule ja selle taga olevale veel magusamale ristikupõllule. Ainuke erinevus Pele ja Salla vahel oli see, et Sallat kaldus suurem osa karjast juhiks pidama. Kuid ilus loom ise sellest ei hoolinud ja lahkus teiste juurest esimesel võimalusel. Pelest ei hoolitud, ajuti tõrjuti teda sarvedega, seetõttu oli tema omaette hoidumine Helile arusaadavam. Sallaga oli aga nii palju tegemist, et ta palus lõpuks karjanaistel panna lehmale krapp kaela. Nüüd andis kella kõla Helile teada, kuskandis ilus paharet asub või kuhu on suundumas.
Kui Heli oli loomadega karjamaale jõudnud, hakkasid need hommikuses jaheduses isukalt sööma. Heli pani dresside asemele kodukitli, haaras piimapudeli ja lippas jõe äärde. Osalt metsane, osalt võsane karjamaa asus taludest eemal ning Heli ei kohanud seal kunagi ühtki inimest, nii ei vaevunud ta ujumisriideid selga panema. Ta lasi kitlil maha vajuda, libistas end kaldalt jõkke, surus piimapudeli jahedasse vette lepajuurte vahele ja ujus vastuvoolu nii kaua, kui jõudu oli. Siis pööras ümber ja lasi end voolul tagasi kanda. Kaldale roninud, viskas kitli märjale ihule ja käigult nööpe kinni pannes kiirustas tagasi põllu veerde. Kari oli süües juba põllupeenrani jõudnud ning viimane aeg oli neid sealt tagasi ajada.
Järgnes päeva mõnusaim aeg. Heli laotas teki maha, kust põlluveer terves ulatuses kätte paistis, võttis kitli ära ja heitis selili, lastes oma kastemärjas rohus käimisest ja ujumisest mahajahtunud keha päikesel üles soojendada. Veel polnud kätte jõudnud keskpäeva leitsak ja päike oli sõbralikult soe, loomad sõid rahulikult, veel polnud karta kiini jooksmist ning see oli lugemiseks parim aeg.
Juba esimese nädalaga olid Heli juuksed pleekinud heledaks, nahk omandanud kuldse pruuni tooni, igapäevased ujumised ja loomade järel traavimine olid teinud ta keha pajuvitsana sitkeks ning ta tundis end hästi. Kunagised õhtused paanikahood olid nii kauge minevik, et kui need üldse veel meelde tulid, siis oli nende tõelusse raske uskuda. Ülikooli oli ta saatnud avalduse suvise sessiooni eksamite edasilükkamiseks, põhjuseks perekondlikud asjaolud ning elu- ja töökoha muutus. Vastust polnud veel tulnud.
Heli suurejoonelisest plaanist hakata ratsa karjas käima ei tulnud aga midagi välja. Ühel õhtul, kui Heli karja koju ajas, tuli ta juurde zootehnik, turske keskealine mees, ja ütles, et kui Heli on huvitatud, toob talle õhtul hobuse, et saaks proovida, kuidas oleks edaspidi ratsa karjas käia. Muidugi oli Heli huvitatud. Kari lauda juurde aetud, kiirustas ta koju, soojendas endale eelmise päeva kaerahelbeputru ja loputas selle klaasi piimaga alla. Siis pani dressid selga, taskurätiku pükste taskusse, keeras püksisääred üles ja läks sissesõiduteele hobust ootama. Lõpuks zootehnik tuligi, ise ratsa väga ilusal õunikhallil ning Heli jaoks kõrbi ratsuteid pidi järel talutades. Zootehnik tuli hobuse seljast maha ja aitas Helil väravaposti pealt sadulasse ronida. Ratsuteid ulatades ütles, et see on rahuliku loomuga vana ruun, galoppi asja ees, teist taga jooksma ei hakka, olgu rahulik, ja ta tuleb paari tunni pärast tagasi, olgu siis Heli hobusega samas kohas.
Ja kogu õpetus see oligi. Aga seda oli ilmselt liiga vähe, sest Heli oli vaid lapsena korra hobuse seljas karjamaalt koju tulnud. Ta mäletas uduselt, et hobuse seljas mäest alla tulles oli tal olnud lendamise tunne. Aga kas see tunne tuli tal ainult kõrgel liikumisest või oli hobune ka traavinud, ta ei mäletanud. See hobune siin võttis aga juhtimise kohe enda kätte, nagu oleks mõistnud, et see kergekaaluline inimesehakatis ta seljas pole tema käsutaja, ja keeras sammu käies metsavaheteele. Heli oli esimese ähmiga õnnelik, et hobune traavi ei lase, sest ta ei teadnud, kuidas ta siis sadulas püsiks, ja lasi loomal omapead minna. Kuid õige pea hakkas hobune astuma tee äärt pidi, kus iga viimase kui puu oksad Helile näkku peksid. Heli ratsutitõmbele hobune ei kuuletunud. Kahe käega nägu kaitstes sai Heli ainult oodata, et metsavahetee ükskord lõpeks. Otsa see saigi ja seejärel möödusid nad ikka samal majesteetlikul sammul paarist talust ja vähemalt ühes õues märgati ratsanikku ning varsti oli õues mitu inimest neid silmadega saatmas.
Kui hobune uue triki välja mõtles, olid nad õnneks nende inimeste vaateulatusest väljas. Enne üle jõe viivat silda pööras hobune teelt kõrvale ja hakkas kaldaveert pidi vee äärde laskuma. Helil oli nüüd tüki raskem ettepoole kaldu sadulas püsida, aga ta mõtles, et ju loomal on janu ja küllap ta ikka sadulas püsib. Hoopis hulluks läks aga olukord, kui hobune pea alla kummardas ja tõepoolest jooma hakkas. Helile tundus, et ta peab jääma püstloodis püsima, ja klammerdus kõigi kümne küünega hobuse lakka ja kaela – et ainult mitte käkaskaela üle hobuse pea vette plartsatada. Hobune jõi ja jõi, juba tundus Helile, et jooma ta jääbki ja ta krampis käed ei suuda lõpuks enam kukkumist vältida. Aga siis sai hobusel janu täis või sai ta hoopis aru, et see koorem on jonnakam, kui ta oli arvanud, ning tõstis pea, pööras ümber ja ronis kaldast üles.
Kui ratsasõit või õigemini vintsutused hobuse seljas ükskord läbi said ja „rahulik vana ruun” oli zootehnikule üle antud, ütles Heli, et ta esialgu käiks karjas veel jalgsi, ehk kunagi hiljem mõtleb uuesti hobuse peale. Selle peale vaatas mees talle otsa, ütles „olgu peale” ja Helile tundus, et ta silmad naersid kavalalt. Kui ta kangeks jäänud jalgadel kuidagi oma tuppa oli komberdanud, uuris ta oma imelikult kirvendavaid jalgu ja nägi, et jalgade sisekülgedelt oli peaaegu kogu ulatuses nahk maas. Lisaks oli järgmisel hommikul ta harudevahe sedavõrd valus, et nädal aega oli istumine väga vaevaline ning suurt ettevaatlikkust nõudev tegevus.
Imbi oli tal korra külas käinud, üks õhtu bussiga tulnud ja teine õhtu lahkunud. Nad käisid õhtul ujumas Lepiku augus, nagu kohalikud kutsusid leppadega varjatud ja piisavalt sügavat liivapõhjalist ujumiskohta. Siis olid nad teinud endale Imbi toodud praelõikudest ning muust heast-paremast hunniku võileibu ja söönud kõhud täis ning joonud võileibade kõrvale ära kuiva veini, mille Imbi oli külakostiks toonud, ning lõpuks läinud jalutama. Heli rääkis Imbile oma halenaljakast ratsutamisest, samas majas elavast metsaülema perekonnast – metsaülemast endast, kes õppis kaugõppes metsandustehnikumis ja kes vahel palus talt abi kontrolltööde kirjutamisel, metsaülema sõbralikust noorikust, kes aitas tal end sisse seada, ja nende võrratust kolmeaastasest pojast, sinisilmsest ja heledalokilisest, kelle hääl kõlas kui kelluke, kui ta keskpäeval õue tulles oma koera nähes õnnelikult hüüdis: „Ja Muki on ka juba üles ärganud!”
Ja Imbi rääkis oma Villust, kellesse ta on armunud rohkem, kui see talle endale meeldiks, ja sellest, kuidas Villu talle külla tulles jääb teda õndsalt naeratades vaatama, ainult vahetevahel ta nime kui luuletust korrates, ja kes võiks sellises õndsa sonimise seisundis püsida söömata ja joomata. Ja kuidas Imbi peab kokku võtma kogu oma jõu, et mitte välja näidata, et temalegi pole ilmas midagi tähtsamat kui ta vastas istuv ja teda jumaldav mees. Ainult siis, kui nad teineteist kallistavad, ei suuda ta keha valetada ning need kallistused on pöörased ja lõputud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.