Klassikokkutulek Kassaris. Helju Pets
ühendust saada. Tema andmed olid linnaraamatukogu koduleheküljel. Viimasel ajal oli ta Sirbis avaldanud paar artiklit kaasaja eesti kirjanduse kohta ja emakeelepäeval üles astunud ETV „Terevisioonis”. Enda arvates oli ta tuntud ja isegi kuulus, mis sellest, et vaid kitsas ringkonnas. Aga ta lootis, et „Terevisiooni” vaatas tuhandeid inimesi, kes said lõpuks teada Ines Pärnast kui kogenud ja lugupeetud bibliograafist, endisest eesti keele ja kirjanduse õpetajast ning ajakirjanikust. Ta lootis, et teda jälgisid ammuli sui ka endised klassikaaslased ja et tema esinemisest televisioonis tuleb kindlasti juttu ka Silveri juures.
Mida selga panna, millist muljet jätta, kuidas üldse käituda – need küsimused tegid Inesele muret. Ikkagi nelikümmend kolm aastat möödas. Kokku saavad ju võõraks jäänud inimesed, igaühel omad harjumused, kirevad elud seljataga, vanadus ja haigusedki kukil. Inest vaevasid liigesevalud ja ta ootas seda päeva, kui ei pea enam tööle minema, vaid saab rahulikult pühendada end romaani kirjutamisele, mida ta kolm aastat tagasi alustas. Romaan pealkirjaga „Saatmata kirjad” pidi tulema temast endast, mitte küll autobiograafiline, aga ikkagi tema üksildasest elust, otsimistest, unistustest.
Ines armastas pikki, pahkluudeni ulatuvaid seelikuid ja lotakaid jakke. Meelisvärv oli must. Mantlid olid peaaegu maani, samuti ka sallid, mida võis mitu korda ümber kaela keerata, saapad madala kontsaga. Ines ei olnud iialgi end meikinud, alles neljakümneselt alustas kuivaks tõmbunud näonaha kreemitamist ja kortsude silumist. Prille kandis ta sobivuse pärast. Prillid olid stiilsed ja muutsid näoilme rangeks, nagu huultel püsivast iroonilisest muigest veel vähe oleks olnud. Ainuke asi, millega Ines ei koonerdanud, olid kallid lõhnad. Tema meelislõhn oli Elisabeth Arden. Reisiks asju kokku pakkides pani Ines kotti kõigepealt Elisabeth Ardeni pudelikese. Klassikokkutulekuks oli ta ostnud endale valge linasest riidest pika seeliku, samast materjalist valge jaki ja kollase trikoopluusi. Peegli ees ringi keerutades tabas Ines, et valge värv lõi ta särama ja oli palju efektsem kui must. Ines avastas, et tal on kergelt kollakas nahavärv, mille valge eriliselt esile toob. Tal oli kahju, et polnud varem heledaid riideid kandnud. Ines tuhnis riidekapi riiuleis. Midagi muud peab veel kaasa võtma, suveõhtud võivad ju Hiiumaal jahedad olla, ikka saareke meres. Ines leidiski tumelilla kleidi, mida kõlbas igal aastaajal kanda, siis veel musta värvi karvase kampsuni. Pükse Ines ei sallinud. Talle tundus, et pikad püksid muudavad ta tüsedusele kalduva keha lühikeseks jupiks. Kaks paari madala kontsaga kingi rändas samuti reisikotti. Valged rihmikud, mis ta eile pärast hoolikat valimist ära oli ostnud, paneb ta homme hommikul jalga. Inesel oli ka hea meel valge ja mahuka pika rihmaga suvekoti üle, mis eelmisel suvel kasutust ei leidnud.
Mida veel? Ines takseeris end peeglist. Ta oli oma välimusega rahul.
Kuigi Silver oli soovitanud ainult hea tuju kaasa võtta, oli Ines siiski Kalevipoja šokolaadi ja pudeli konjakit ostnud.
Ta lasi vannivee jooksma.
Vannis, vahu sees lesides tuli Inesele meelde Rahel. Ta oli Silverile lubanud ka Raheli üles otsida ja kokkutulekust teatada. Ta oligi seda teinud. Osaliselt. Uurinud välja, et Rahel töötab Viimsi lasteaias, saatis ta lasteaeda Raheli nimele meili teel teate klassikokkutulekust. Ines Raheli perekonnanime ei teadnud, oli ju klassiõde kuulu järgi teist korda abielus. Ines oleks võinud lasteaeda ka helistada, kuid ei tahtnud. Rahel oli tulnud nende klassi alles üheksandas ja Ines ei soovinud seoses Raheliga midagi meenutada. Raheli tulekuga oli ta kaotanud pinginaabri Hurme ja istunud üksinda viimases pingis kooli lõpuni.
Ines ohkas. Nühkis vannilinaga naha punaseks, ja tundis äkki kummalist tõrget klassikokkutulekule mineku vastu. Niipalju aastaid on möödas, inimesed on muutunud ja kas ta ongi üldse oodatud. Võib-olla Silver kutsus teda niisama, lihtsalt viisakusest.
III
Rahel värvis juukseid. Punane värv oli määrinud vannitoa seina. Ta vaatas inetuid värviniresid, tõi lapi ja püüdis seina puhastada. See muutus roosaks.
Ta valas lapile Ajaksit, pesi veel. Sein hakkas valget värvi näitama.
Rahel istus vanni äärele ja mõtles: „Kas on tõesti vaja minna sinna klassikokkutulekule ja veel nii kaugele? Üle neljakümne aasta on möödas, pealegi tulin mina ju üheksandasse. Kelle pärast mul minna? Kolm koos oldud aastat oli liiga lühike aeg.
Ja Ines? Mis mul temast? Aga Hurme? Kas Hurme tuleb? Hurme, Hurme, me ei ole kohtunud kolmkümmend aastat. Peale keskkooli suhtlesime kaksteist aastat, käisime teineteise pulmas, lapsed sündisid, aga siis… küllap oli selles süüdi lahutus Arvetist. Sulle ei meeldinud minu uus mees. Kimmole ei meeldinud ka sina, sellepärast ma sind oma teise pulma ei kutsunudki. Ma ei tea, miks teil polnud vastastikust sümpaatiat. Ega lahutuses polnud ju mina süüdi. Arvet leidis uue naise. Oh, Hurme, sina pidasid perekonda väga tähtsaks. Sa ei taganenud ka siis, kui Viktor oma pillerkaare pidas. Ikka hoidsid väsimatult kodusoojust. Hoidsid… Kas sa veel hoiad? Seda ma tahan teada ja seepärast vist lähengi klassikokkutulekule.”
Rahel hakkas pead pesema. Vannivesi muutus helepruuniks. Ta sidus käteräti pähe ja küüris vanni puhtaks, et Kimmol jälle ütlemist ei oleks.
Rahel ohkas, vaatas peeglisse. Värv oli suurepäraselt juukseid katnud. Isegi meelekohtade hall oli kadunud. Ta kreemitas nägu ja kaela ning mõtles, mida selga panna.
Rahel oli viimaste aastatega tugevalt juurde võtnud, kuid kahjuks olid sääred ikkagi sama siredad kui nooruses. Ta soovis, et jalad toekamad oleks, aga jalakesed keeldusid kangekaelselt ümaramaks minemast.
Mida selga panna, sellele oleks võinud eile mõelda, aga Kimmol oli halb tuju ja Rahel ei tahtnud meest ärritada tualettide proovimisega. Ja mida seal ikka proovida? Rahel teadis niigi, kuidas ta homme välja näeb ning mida reisikotti pistab.
Und ei tulnud. Kimmo norskas, vehkis kätega ja ajas unesegast juttu. Rahel oli sellega harjunud. Kui liigsed alkoholigrammid sees, oli Kimmo magamine alati rahutu olnud. Ta tegi visklevale mehele ruumi, vaatas kella. Vaid viis tundi lahutas kella viiest, mil ta hommikul üles tõusta kavatses.
Et und saada, vaatas Rahel minevikku. Kolmkümmend üheksa aastat tagasi olid nad perega kolinud Väike-Maarjast Sauele. Isa oli saanud uue töökoha kohaliku kiriku pastorina. Rahel ei teadnud, miks pere sellise otsuse tegi. Kas sellepärast, et Väike-Maarja kirikukogudus oli kokku kuivanud, või oli muu põhjus. Isa ja ema olid hoolega tütart kõikidest pereprobleemidest eemal hoidnud. Kuigi ta oli pastori tütar, ei sundinud isa ja ema teda mitte kunagi kirikus käima. Ka kodus ei nõudnud isa temalt söögipalvet ega muud sarnast, kuigi ise pani enne sööki käed kokku, langetas pea ja mõtiskles viivu enda ette.
Väike-Maarjas polnud mingit probleemi, et ta oli pastori tütar, aga uues koolis…
Esimene september 1966. Ta oli kooli jõudnud teistest varem ja ootas garderoobis uusi klassikaaslasi. Esimestena olid tulnud vist Silver, Henna, Jete. Jutukas Henna oli kohe tutvust sobitanud, Jete samuti. Seejärel oli tulnud blond tüdruk ja lahkelt teretanud ning teda klassi kutsunud. Esimene pink oli vaba. Rahel istus sinna.
Blond tüdruk, kes end Hurmena tutvustas, istus ta kõrvale. Nii nad jäidki pinginaabriteks kolmeks aastaks. Aga siis… Siis oli tulnud Ines. Ta peatus Hurme juures ja küsis: „Noh, kas sul on uus pinginaaber? Kas oled ka usklikuks hakanud?”
Sõna „usklikuks” ei pannud tookord küll keegi tähele.
Rahel ei teadnud, kust pärines Inesel info tema perekonna kohta, ja õpetaja Liiva, olles Raheli emaga enne koolialgust vestelnud ja lubanud kõik kontrolli all hoida, ei suutnud kolmandal koolipäeval midagi ette võtta, kuigi oli kakskümmend viis aastat õpetajaametit pidanud. Kolmandal päeval oli terve klass Raheli ja Hurme vastu pööratud. Varsti teadis kogu kool, et üheksanda klassi uus õpilane Rahel on pastori tütar. Hüüdnimed Pastoriproua, Usumutt, Jeesuse pruut saatsid Rahelit igal sammul, niisama ka Hurmet, kes visalt püüdis pinginaabrit kaitsta.
Klassijuhataja Liiva oli mitu vene keele tundi muutnud klassijuhatajatunniks, et õpilastele mõistust pähe panna. Poistega läks lihtsamalt, nemad ei viitsinud kuigi kaua lõugu lõksutada, seda enam, et Riiuveski-Inesega olid nad sageli tülitsenud enne Rahelitki. Tasapisi suutis ta ka tüdrukud maha rahustada.
Õpetaja Liivale tundus juba, et klassis valitseb rahu, aga ta eksis.