Ausammas. Avo Kull
lahkus ja korraga valitses must masendus ruumis, kus vaid minut tagasi oldi veel rõõmsad. Evelin astus mehe juurde:
„Ära muretse, Janka, küll me sellest üle saame, kahekesi ikka saame.”
See mõistmise ja üksmeele vaikne väljendus tõi rõõmu taas mehe näole ja ta embas naist, kes naeratades talle vastu astus.
„Aitäh toetuse eest,” lausus ta vaikselt. „Sinuga koos on tõesti kõik kuidagi kergem.”
Need lihtsad sõnad mõlkusid Evelinil kaua meeles. Nüüd ta enam ei kahelnud oma otsuse õigsuses. Kindlasti oli Jan parim, kelle kätesse oma saatus usaldada, ja mingu see pealegi nii. Ta oli teinud õige valiku ja kahetseda polnud siin kõige vähematki.
VIII
TA SURUS NAIST TIHEDALT ENDA VASTU JA PIGISTAS IGA LIIGUTUSE juures jõuliselt tema paljaid puusi, mille piimvalgele nahale olid jõhkrad pitsitused joonistanud juba hulga punetavaid sõõre. Neiu jalad toetusid Ervini õlgadele ja mehe pärani avatud suuga punetav nägu kahe saleda sääre vahel kummardus aina madalamale. Sigrid lamas laual ja hoidis kahe käega selle servast. Pisut külgedele vaatavad väikesed rinnad voogasid mehe liigutuste rütmile kuulekalt kaasa. Naise silmad ja huuled olid tihedalt kokku pigistatud ja miski tema tõrksas ilmes ei kinnitanud, et ta tunneks toimuvast mingit rõõmu või rahuldust.
Ometi oli ta sellega pikemalt tõrkumata nõustunud. Vähemalt polnud tema vastupanu sedavõrd veenev, et ülemus seda tõsiselt oleks võtnud. Ervin polnud mees, kelles oleks vägistamiseks vajalikku kirge ja meeleheidet jätkunud, seega sai intiimvahekord tema puhul sündida pigem poolte vastastikusel nõusolekul. Liiati uskus ta enda isiku olevat piisavalt veetleva, et naised pididki ilma pikemata tema ettepanekutega nõustuma. Pealegi on temast kohe-kohe saamas mõjukas ärimees, kellele hakatakse varsti tormi jooksma, selles oli ta kindel. Siiski ei teadnud ta täpselt, kas rõõmustada selle üle või mitte. Noorukiea ebaküpsed ja rabedad kogemused teismeliste tüdrukutega polnud talle mõjusat muljet jätnud ja koos lühikese abielu lagunemisega oli kadunud ka tõsisem huvi naiste vastu. Aeg-ajalt küll ärkas temas imelik igatsus ja siis vaatas ta huviga ümbritsevaid naisolendeid, kuid tõelist mehelikku iha polnud tema silmis kunagi. Pealegi ei osanud ta vahet teha, kui palju oli tema alateadlikus soovis ehedat erootilist kirge või kui palju inimliku läheduse igatsust.
Hilisõhtuni kestnud plaanipidamine kontoris oli veninud ja kõik kaastöötajad olid juba ammu lahkunud, kui Ervin võttis palgatõusu teema uuesti kõneks:
„Sa oled tubli olnud, Sigrid. Tuleb tunnistada, et väliskaubanduse rida toimib meil tõrgeteta ja nüüd oleks aeg vist jälle palgatõusust kõnelda.”
Ervin seisis noore kaubandusspetsi laua juures ja vaatas muigamisi rõõmsat elevust, mis selle jutu peale neiu näole ilmus. Sigrid naeratas ja noogutas innukalt.
„Muidugi pead sa selle väljateenimiseks ka pisut rohkem pingutama.”
„Kuidas? Kas tööd tuleb juurde?”
„Pisut, see tähendab, et mitte palju, aga see saab üks igati meeldiv töö olema.”
Ervin asetas käe neiu õlale ja vaatas talle sügavalt silma. Tüdruku ilme tõsines ja ta neelatas kuuldavalt. Äkki oli tema näost kadunud kogu rõõm ja elevus.
„Mis … mis töö see siis on?”
Ervin libistas käe üle neiu rindade ja naeratas.
Tüdruk haaras ta käe. „Ei, ei tohi!” oli kõik, mida segadusse sattunud neiu suutis kuuldavale tuua. Selles julgust saanud mees tõmbas tüdruku oma rinnale, kallistas korraks ja hakkas tal riideid seljast kiskuma. Tüdruk värises üleni ja püüdis teda takistada, kuid otsustavat vastupanu tema tegevuses polnud. Peagi oli neiu paljas ja Ervin vaatas huviga alasti ilu, mida ta polnud enam ammu näinud. Kõigi meeltega tajus ta hetke erakordsust. Polnud vaid tüdruku kauni keha võlu see, mis pani mehe pea võidurõõmust pöörlema. See oli hoopis midagi mõjusamat ja tähtsamat, see oli oma võimu ja üleoleku tunnetamine.
Pikaleveninud akt ei tahtnud kuidagi lõppeda ja Ervin tundis, kuidas ta keha kattub higipiiskadega. Mis siis valesti on? Tüdruk ju igati ilus ja ihaldusväärne ning tema ise juba aasta jagu naiseta olnud. Mõistmatu pilk poolsuletud silmadest libises uuesti üle laual lamava tüdruku ja kuidagi kummaline tundus see olukord, mis ometi pidanuks vaimustama ja hinge ülendama. Triibuks tõmbunud huuled, viimse piirini kinni pitsitatud silmad, pisarad põsesarnadel, käed kramplikult lauaservas kinni, jalad lõdvalt tema õlgadel. Ei lusti ega rahulolu, ei vähimatki varjundit kirest ega andumisrõõmust. Lihtsalt tükk tundetut liha laual lamamas. Nii polnud ta seda mõelnud.
Mees väsis lõpuks ja loobus. Ta vabastas tüdruku puusad pitsitusest ja astus sammukese eemale. Neiu langetas jalad ja tõusis lauaservale istuma. Mitte midagi nägevate silmadega vaatas ta ümbrust, kuni pilk peatus riietuval Ervinil. Osavõtmatult jälgis ta mehe tegevust, tema kahvatu nägu oli ilmetu, nagu oleks sealt kõik emotsioonid pühitud. Ervin vaatas korraks üles ja ühmas: „Mis sa vahid … nii imelikult?”Tüdruk ei vastanud, kuid tema pilk püsis muutumatult mehel. Ervin väristas õlgu, nagu oleks tal külm. Midagi hullumeelset oli selles pilkumatute silmade ainitises vaates, midagi võõrastavat ja ebameeldivat.
„Ära vahi mind niimoodi!” käratas Ervin. „Ise ju olid nõus, milles sa mind süüdistad!?”
Siis Ervin taipas. Just süütunne oli see, mida tüdruku ainitine pilk talle sisendas. Ta tõmbas pintsaku selga ega teadnud äkki, kuidas käituda või olla, kuid pikapeale tekkis trots. Ta nööpis otsustavalt pintsakuhõlmad kokku, astus tüdruku juurde, asetas käe tema paljale õlale ja lausus lühidalt: „Ära nüüd ülearu paanitse, polnud see ju mingi maailmalõpp.” Mees naeratas ja näpistas neiut rinnast. Tüdruk võpatas korraks, kuid pilku temalt ei pööranud. Ervin kehitas õlgu ja astus toast välja.
VENELASED EI TULNUD EI SEL EGA JÄRGMISEL NÄDALAL. OMETI SAI kokku lepitud, et nende esindaja saabub hiljemalt kahe nädala pärast koos kaubalepingutega ning kõik tonnid ja tihumeetrid saavad täpselt kokku lepitud ja kirja pandud. Lisaks sellele pidi saabuma esimene tuhatkond sooblinahku, millega Kopenhaageni karusnahabörsil efektne avalöök teha. Terve kuu oli kokkulepitud tähtajast möödas, kui Artjom ülemuse kabinetti astus ja juba ukselt mingi paberilehega lehvitas: „Kätte sain, lõpuks sain nad kätte.”
„Kelle sa kätte said?” imestas Ervin.
„Ilja sain kätte, sealt Permist noh. Selgus, et nad päris linnas ei elagi ja neil olevat rajooni kommutaator pikalt remondis olnud.”
„Mis oli remondis?”
„Kommutaator. See on neil seal nihuke telefonikeskjaam. Noh, see riistapuu, mis kõnesid ühendab.”
„Ah soo, ja mis sa siis kuulsid?”
„Oi palju kuulsin. Nad ütlesid, et praegu pole õige aeg, et enne suve nad ei tule.”
„Miks nad siis enne ei tule?”
„Sellepärast, et praegu neil palju kaupa pole. Metsavarumise hooaeg saab kohe mööda, aga sooblikütid alles taigast tulemata.”
„Olgu pealegi, aga marjad? Mustikad ja murakad ja mis seal kõik pidid olema?”
„No kust siis praegu, kevadisel ajal, mustikad ja murakad tulevad? Need kasvavad ikka rohkem sügisel.”
„Ah nii, aga mesi, kas vähemalt mett saab?”
„Ei noh, meevõtmise hooaeg algab hiljem. Las taigas lähevad lilled lahti, küll siis ka mett tuleb. Muidu varavõitu veel.”
„Nii et praegu poleVenemaal mitte millekski õige aeg ja kommutaator ka ei tööta.”
„Ei, kommutaator juba töötab.”
Mõne aja Ervin mõtles ja tema hinges hakkas pikkamööda maad võtma nördimus:
„No mida nad kuradid siis lahmisid ja lubasid kõike tuhandete tonnide viisi?!”
„Ei noh,Vene ärimeestega on keeruline kommertsi teha ja mõnikord võtavad asjad seal aega,” seletas Artjom kerge muigega näol.
„Aga