Katki. Tea Lall
pange ning hakkas seda vändates kaevu laskma. Pang kolises tänulikult ja laskus aina sügavamale. Ragne piilus kaevu, et veenduda, kas pang on jõudnud veeni, väntas siis veel paar tiiru, ja kui pang raskeks muutus, hakkas seda ülespoole tagasi kruttima. Ilmselt oli rooste tublit tööd teinud, sest oli kuulda, kuidas osa vett anumast kaevu tagasi sulises.
Vesi polnud tõesti puhas, selles ulpis kõikvõimalikke sitikaid ja prahti. Põrandapesuks käis see aga küll. Vee tuppa tassinud, jäi Ragne keset kööki seisma, käed puusas. Ta vaatas selles mustuses ja segaduses ringi ning ei osanud kusagilt alustada. Majasse pugenud rõskus muutis olemise veelgi lootusetumaks. Igas kodus peab olema soojus. Soojus, mida kiirgavad elavad inimesed, ja soojus, mis tuleb elusast tulest. See oli üks põhjusi, miks Ragnele polnud kunagi meeldinud elada keskküttega korteris. Seal kiirgasid radiaatorid küll soojust, kuid selles soojuses ei olnud hinge.
Seega otsustas Ragne kõigepealt pliidi alla tule teha. Ta teadis, et see ei ole kerge töö, kuna tuld polnud siin ammu tehtud, kuid teda innustas teadmine, et vähemalt korstent on puhastatud ja tulekahjuohtu ei ole. Enne kui ta pliidi ees vedelevat paberi- ja muud prahti hakkas pliidi alla toppima, avas ta ettenägelikult aknad, sest teadis, et kohe-kohe täitub sombusest ilmast niigi halli näoga köök veel hallima suitsuga. Ta tõmbas siibrid lahti ja hakkas otsima tikke. Aga tikke ei olnud kusagil. Ta sobras kappides ja sahtlites, vaatas ahju peale, kuid tikke ei leidnud. Siis meenus talle, et autos on tema suitsetajast mehe välgumihkel, ning läks seda tooma.
Välgumihkliga tagasi tulnud, toppis ta pliidialuse paberit täis ja süütas põlema. Pliit mõtles pisut ning sülitas siis kööki pahvaka paksu halli suitsu, nagu karta võiski. Suitsu tuli igast praost, kust vähegi tulema mahtus ja väikese ajaga oli kogu maja tihket ja kurkukraapivat tossu täis.
Ragne jooksis välja, kuna toas polnud enam midagi hingata. Ta viskas pilgu üles korstna poole – sealt ei tulnud suitsuvinetki! Tagantjärele tarkusena meenus talle, et mõistlik oleks olnud enne lõõris mõned ajalehed põletada, et korsten soojaks saaks, ja siis alles tule pliidi alla tegema. Aga noh, mis sest enam. Nüüd tuli oodata, kuni paberid on ära tossanud ja siis uuesti proovida. Ta läks kuuri juurde ja vaatas sisse. Poolik puuriit oli siia aegadest ammustest nurka kössitama jäänud. Ragne ladus süle puid täis ja viis kööki. Tundus, et paberid pliidi all olid ära tossanud, sest suitsu enam juurde ei tulnud. Ta kägardas paar lehte ajalehepaberit kokku, torkas alla ja pani tule otsa. Jälle hakkas pliit suitsu sisse puhuma. „Äkki on varesed korstnasse pesa teinud,” mõtles naine. Siis poleks lootustki pliiti tõmbama saada.
„Tere ja jõudu!” kõlas ootamatult Ragne selja tagant, nii et naisel jäi hetkeks ehmatusest hing kinni. Ta pöördus ja nägi naabrimeest uksel seismas.
„Ma tulin vaatama, et äkki sul on siin abi vaja,” lausus vanamees lõbusalt.
„Aitäh, aga ma arvan, et saan ise hakkama. Pliit ajab suitsu sisse, kaua kütmata olnud, aga usun, et saan ta lõpuks tõmbama,” vastas naine viisakalt, kuid ei rõõmustanud sisimas võõra tuleku üle. Ta tahtis ise toimetada, ilma võõraste sekkumise ja abipakkumiseta. Ta polnud valmis praegu uusi inimesi oma ellu laskma, ka seitsmekümneaastasi mitte. Kuid inimesed tulid ise ja olnuks ebaviisakas neid välja ajada, see ei olnud lihtsalt võimalik.
„Kaua kütmata pliidiga on ikka nii, et tuleb see toss ära kannatada, küll ta varsti tõmbama hakkab!” lohutas mees ja astus üle ukseläve, käsi ette sirutatud.
„Aksel,” tutvustas ta ennast.
„Mina olen Ragne,” võttis naine terekäe vastu.
„Tead, mine sina välja, mis sa hingad seda tossu oma noorde kopsu. Ma vaatan seda pliiti, proovin paberitega veel meelitada. Siin tulnuks lõõrides enne paberit põletada, siis oleks vast valutum olnud.”
Naine astus sõnakuulelikult õue. Ta seisis maja ees, pilk korstnale kinnitatud. Ei läinudki kaua, kui sealt hakkas peenike arglik suitsunire halli taeva poole tõusma, kust tuuleiil ta nähtamatuks pühkis.
Ragne läks tuppa tagasi. Pliit oli seekord alistatud. Jõudu koguv leek pahises näljaselt ja kuuris pikalt kuivanud puud pragisesid mõnusalt. Köök hakkas tasapisi täituma kärssava hiiresita ja tolmu lõhnaga, mis äsjase vinguga kokku moodustasid okseleajava buketi. Kiiresti korjas Ragne pliidilt tassid, topsikud ja muu kraami ning tõstis need lauale.
Võõras seisis rõõmsal ilmel ning samas pisut nõutult.
„Ma vaatan, et uks on hingedelt maha kukkunud,” ütles ta maas lamava ukse poole vaadates.
„Jah, niipea, kui seda lükkasin, prantsatas maha,” vastas naine.
„Äkki saame tagasi tõsta,” pakkus mees kohmetult, kartes pealetükkiv näida. „Muidu pole sul kütmisest ju suuremat kasu, kui ust ees pole, soe kõik läheb külma koridori ja lakapeale.”
Tal oli õigus. Selleks, et kaua kütmata seisnud maja soojaks saada, tuleb niikuinii mitu korda kütta, ja ukseta köögist voolaks soojus kohe külma esikusse.
Vanamees silmitses uksehingesid, haaras siis uksest kinni ning tõstis selle püsti.
„Sa tule nüüd vaata, ma katsun ta hingede peale tõsta. Ma ise siit hästi ei näe, aga sa juhenda.”
Kahekesi, mõningase pusimise peale, said nad ukse hingedele tagasi ja Ragne tänas meest abi eest.
Suits oli köögist peaaegu hajunud ja Ragne tõmbas ühe aknapoole kinni. Vänge hais aga oli endiselt õhus, sellest ei pääse enne, kui tuli on pliidi pealt kogu mustuse ära põletanud. Seega tuleb veel mõnda aega seda haisu kannatada. Ragne valas pesuvahendi pange ja võttis kotist kaasatoodud lapi.
Võõras vaatas teda silmanurgast. Naine polnud kuigi jutukas ja oli näha, et ta tahtis segamatult koristustööga pihta hakata.
„Ma siis lähen tagasi …” lausus mees, kuid ei kiirustanud lahkuma.
„Jah, ma tahan köögi puhtaks saada, siis on homme rõõmsam tulla,” ei teinud Ragne katset teda tagasi hoida. Vanamees soovis kõike head ja läks uksest välja.
Ragne võttis kõik kappides, laua peal ja aknalaual vedelevad nõud, pani suurde kaussi, mille oli sahvrist leidnud, ja viis välja kaevu juurde likku. Õnneks polnud majas nõusid palju. Enamik tasse oli ilma sangata ja taldrikud mõrased. Ilma omaniku loata ei söandanud ta midagi ära visata, kuigi katkistel nõudel polnud mingit väärtust. Rahvasuu ütles isegi, et katkised nõud vähendavad inimeste elujõudu, kes neist söövad-joovad. Ragne mõtles Milvile, kelle nõud need ilmselt olid olnud, ja tal hakkas kurb. Kunagi olid need ju siia majja ostetud, uued ja ilusad, osa ka ilmselt kingitud sünnipäevadeks, jõuludeks …
Ta jättis nõud kaevu juurde ning läks majja tagasi. Kui ta esikust kööki astus, pidi tal süda seisma jääma! Köögis, laua all, lamas jälle valge koer. Nagu eelmiselgi korral, ei teinud ta tulijast suurt välja, tõstis korraks laisalt pead ja tukkus edasi. Ragne püüdis teda hirmutada, tehes kätega ebamääraseid tõrjuvaid liigutusi.
„Mine välja, elukas!” pahandas ta, kuid tema hääles polnud kübetki kurjust. Ettevaatlikult astus Ragne koerast mööda kapi juurde.
“Las ta siis olla pealegi,“mõtles ta pisut nõutult ja hakkas kappi pesema, silmanurgast siiski aeg-ajalt suure looma poole kiigates. Ka koer tegi aeg-ajalt ühe silma lahti ja jälgis naist. Tema silmad olid ebamaiselt sinised, nii siniseid silmi polnud Ragne mitte kunagi näinud ühelgi loomal ega inimesel. Nende pilk tekitas kõhedust ja naine püüdis koera poole mitte vaadata.
Kui ta oli tükk aega kappi küürinud ja jõudnud koera olemasolu juba unustada, keeras ta end ringi ja märkas, et koer on kadunud. Köögiuks oli kinni, nii et küllap oli ta lahtisest aknast välja hüpanud. Igaks juhuks vaatas Ragne ka elutuppa, kuid seal ei olnud koerast jälgegi.
„Kummaline tegelane,” mõtles naine.
Järgmised kolm tundi rassis Ragne, nii et higipiisad otsaees. Köök oli köetud nüüd võimatult palavaks – ta oli kuurist toonud veel ühe sületäie puid ja needki ära kütnud –, kuid põrandast õhkus endiselt külma. Jube hais oli peaaegu kadunud ning naine pani akna kinni. Ta oli üle pühkinud lae