Imelik peegel. Juhan Kunder

      Ennevanal ajal elas kuulus kuningas päratu suures pealinnas. Raha ja rikkust oli tal enam kui kümnel teisel kuningal kokku.

      Aga vanadus ei hoolinud sellest kõigest midagi, vaid kippus uksest ja aknast sisse ning kuningale kallale. See aga ei tahtnud seda kellegi suust kuulda, et ta nagu iga vaene santki vanaks jääb ning viimaks veel puruvanaks saab.

      Kuningal oli kolm poega.

      Kaks vanemat poega olid terved, tugevad ja targad, kolmas oli poisikese aruga mees. Vanemad vennad kutsusid teda lollvennaks ja lolliks. Noorem ei pannud seda tähelegi.

      Ühel päeval kutsus kuningas vanemad pojad enese ette ja ütles:

      „Mina näen, et mulle vanadus vägisi kallale tikub ja juuksed juba halliks lähevad ning peast pudenevad. Ma kuulsin oma lapsepõlves lonkurilt vanakeselt, et kuskil maailmas niisugune peegel pidavat olema, mis igamehe nooreks teeb, kes tema sisse vaatab. Kui teie selle peegli mulle toote, siis tahan ma teile poole kuningriiki anda. Reisi peale aga luban ma teile nii palju vara kaasa, kui teie süda igatseb. Olge agarad ja katsuge haruldane asi kätte saada! Teie õnn saab see ju olema.”

      Kuningapojad olid isa nõuga rahul ning ütlesid:

      „Anna aga tõld kuue hobusega ja kotitäis kulda kaasa, küll me siis imepeegli välja otsime, olgu ta või ilma otsas!”

      Kuningas oli kõigega rahul.

      Teisel päeval rakendati kuus hobust tõlla ette, pandi kotitäis kulda tõlla põhja, kutsar pukki, ja poisid läksid teele.

      Seda lugu oli ka loll vend kuulda saanud. Tuli kuninga juurde ning palus ka luba peeglit otsima minna.

      Kuningas hakkas poisi palumise peale naerma ning ütles:

      „Mis sina, loll poiss, maailmast tead! Sa kärvad esimese teekivi taga ära, kui sa ülepea pealinnast välja mõistad minna. Mine aga peale ja longi kodus ümber, küll vanemad vennad isegi peegli leiavad.”

      Noorem poeg käis kuningale ikka peale, kuni see viimaks ütles:

      „Noh, minugi pärast võid sa minna! Aga katsu, kuidas sa ise omadega läbi saad. Sinu kätte ei usalda ma ühtegi hingelist looma, veel vähem kulda. Saad sa raskel reisil surma, siis on see sinu oma süü.”

      Noorem poeg tänas kuningat lubamise eest ning tõotas otse teele minna.

      Kaapis nüüd poiss oma viimased veeringud kokku, aga ei tulnud neist kümmet taalritki.

      „Olgu mis on, ma lähen sellesamagi summakesega õnne katsuma! Aga jala ei maksa minna, ostan endale hobusekondikese.”

      Saigi mees kaubaga kokku ning lunastas endale kümnetaalrise valge puru vana ruuna.

      Istus selga ja läks teele.

      Vana ruun tönkis küll vahel sõitu, aga enam teed käidi sammu.

      „Olgu peale,” mõtles kuningapoeg, „küll saame niisamutigi edasi!”

      Jõudis reisimees õhtuks suure trahteri ette, mis kuningakojast mitte palju vähem ei tahtnud olla.

      Näeb: vendade hobused ukse ees.

      „Ohoo! Ega vennadki kaugel või olla, kui hobused siin! Lähen ometi sisse vaatama, ehk saame ühes seltsis minema.”

      Sidus oma valge ratsu kinni ning läks sisse.

      „Tohoh! Mis sina, lollpea, siin otsid?” irvitasid vennad, kes juba siiamaani joomalauas olid istunud ja sealt peeglit otsinud.

      „Mina tahan ka minna peeglit otsima. Tulin vaatama, ehk saame ühes koos edasi. Siis tee nagu lühem, kui enam käijaid.”

      „Kas sa, lollike, minema ei saa! Ega meie sinusarnast endale teele tüliks ei või võtta!”

      Noorem vend ei lausunud midagi, läks välja, istus vanale ruunale selga ja roitis1 aegamööda edasi.

      Teised vennad naersid takka järele:

      „Las loll minna peale! Küll hundidki juba niisuguse ühes tema valge ruunaga ära koristavad. Saabki siis tee pealt eest ära.”

      Kuningapoeg aga sõitis vendade naerust hoolimata maanteed mööda ikka edasi, kuni suur tammemets vastu tuli.

      „Sõidan sellestki läbi!” ütles mees.

      Korraga näeb, et väike jalgrada tee äärest metsa läheb. Mõtleb: eks ma lähe metsa, metsast üteldakse ikka midagi leitavat.

      Pööraski hobuse metsa ning ruun sammus kitsast rada mööda ikka sügavamale.

      „Saab nüüd näha, kuhu meie ükskord välja saame, vana ruun!” ütles kuninga poeg. Võttis siis lehe puust, hakkas pilli ajama ning lonkis edasi.

      Kolmandal päeval jõudis kuningapoeg väikese metsalahu2 peale, ja näe! – lahu ääres puude vahel väike saunahütike!

      „Lähen vaatama, mis seal on!” Ja ratsutas ligemale.

      Samme kuuldes tuli saunast vana hall emake välja ning ütles imetledes:

      „Kas sa näe! Inimestki saab silm veel näha! Mina olen siin juba nii kaua elanud, kuni üks tammemets on ära mädanenud ja teine peale kasvanud, aga siia ei ole ühegi inimese hing veel saanud. Mis sina siit siis otsid, noormees?”

      Noormees rääkis oma reisiloo vanaeidele lahkesti ära ja ütles: „Mina tulin seda peeglit otsima, mis inimese nooreks teeb, kui ta sinna sisse vaatab. Meie kuningas ei taha vanaks saada ja laseb nüüd seda peeglit maailmast otsida. Ehk võid sa, vanaemake, mulle õnneteed juhatada?”